Nu tere! :D
Pole ammu kirjutand, nüüd ma siis sundisin taas ennast. Et anda teile edasi kogu minu preaegune emotsioon, siis kirjutan ma suurematest üritustest, mis vahepeal toimunud. Esimene, millest rääkida tahaksin on...
Karlova superstaari 1. Eelvoor
Oeh.. mis tast ikka rääkida :S. Istusin 4 tundi trepi peal, vestsin Anneli, Birgidi, Kadi ja Johannesega juttu. Sain tuttavaks Annikaga(tüdruk, kes laulab nagu ingel - reaalselt). Laulsin "perpetum mobilet" - nõme laul, aga edasi ma sain.
Vahepeal sai muidugi koolis pulli ja värki. Mingi aeg käisin ka Kerli sünnal - täitsa vahva oli.
Karlova superstaari 2. eelvoor.
Sinna minnes hellasin kohe Johannesele: "tuled ikka?" - "tead, ma olen haige.. niiet jamh.. tsau" Olin suht pettunud. Laulsin ikka häält soojaks, kuni äkki ta ikkagi ilmus välja :D Nii tore oli vaadata, kuidas inimesed lähevad sisse ja tulevad jälle välja, paljudel rõõmus, mõnel nukram nägu. Kadi ei olnud, suhtlesingi peamiselt Birgidi, Johannese ja Anneliga. Olin siis 3,5 tundi ära istund ja läksin sisse. Laulsin fonoga "follow me"-d.Hääl oli jube kinni(nu eks see pikk ootamine tegi oma töö ka) Juba peale 1. refrääni lõppu mind peatati. "sa laulad mustalt" hakati rääkima, mina siis kuulasin - pidin hiljem uuesti tulema. Õige pea see juhtuski - Mina, ja 2 teist tśikki kutsuti sisse, pidime uuesti laulma. Kuna 1 tüdruk ei osanud pea ühtegi laulu, siis läks mõistatamiseks, mida laulda. Pidime siis laulma "naerata"-t. Hääl oli ikka mõnusalt kinni küll. lõpuks siis kohtunikud otsustasidki nõnda: "Keskmine tüdruk jääb, teie 2 ülejäänut - sorri" Helistasin Johannesele.. see oligi vist see hetk, mil ma sain aru, et ma ei saanud edasi ja minu jaoks on võistlus lõppenud. See oli... kurb tunne. Johannes küll rääkis vahvasti, kuda me ikka reaalsel "Eesti otsib superstaari" saates ära paneme :D aga nuh... see oli murdepunkt. Peale seda keerles pea 5 päeva mu peas ainult 1 mõte: "sa ei oska laulda... sa ei oska ju laulda... SA EI OSKA LAULDA!!"
jah.. enesekindlus kukkus nagu kivi alla sügavusse. ma ei suutnud pea 2 päeva laulda, lihtsalt ei suutnud, aga nuh.. elu läheb edasi. Ah jaa :D Meil oli koolis anoreksia ja buliimia vastane moeshow, kus siis ka mina ja Eerik osalesime. 1 korra tegime ka eelnevalt proovi :D aga igatahes... neljapäeval me siis seda tegime. Sagimist oli palju "EERIK, kus mu püksid on?!" - "mina ei tea, vaata, äkki on seal hunnikus" :D Igaühel oli 2 kostüümi. Nii siis ka minul ja Eerikul. Kordki elus ma vaatasin peeglisse ja mõtlesin.. "Ehh, ma olen päris kompu :)" olime siis keskatüdrukutega ühes muusikaklassis. Käisime laval ka paarikaupa ^^ jube ilusad inimesed kõik :D niiet jamh :P Miks ma vaatan alati neid, keda ma ei saa? :) Olime isegi Aktuaalses Kaameras korra :D
Minu sünnad (22-24 oktoober)
Esiteks tahan öelda, et mul on natukene meel mõru, et ma ainult oma klassikaaslastega sünnat pidasin :/ Toona tundus hea mõte, aga nüüd... mkm. Igatahes.
22. oktoober. Sain vanemad kodust ära ja kutsusin siis inimesed enda poole. Süüa oli hunnikuga :D Kohale tulid siis: Kaspar, Silver, Martin, Eerik, Kerli, Laura, Merili, Epp ja Kelli. Viimasega rääkisin ma palju, elust ja olust :D Peagi läks ta oma klassiõe sünnale edasi, ja ka Kerli oli läinud. Silver hakkas pidu ruinima. Õnneks sai muidu ka pulli. pikalt pole sest mõtetki rääkida :)Silver pidi ka ööseks koju minema, saatsime teda Eerikuga. Ööseks jäid vaid Kaspar, Eerik, Epp ja Merili. NALJA SAI! :D Tegime ghost busti :D Hommikul ärkasin Merili heliseva hääle peale :D "Kalle, me lähme nüüd ära", vastasin läbi une: "jamh.. okei" Kaspar läks hiljem, kuskil 11 kanti. Ja oligi mu sünna peetud. vähemalt 1 neist :D
Kui hiljem vanemad koju jõudsid, tekkis küsimus:"Miks sul nii palju toitu alles on?" Ja et mul seda tõesti palju oli, siis otsustati, et kutsub vanavanemad veel samal päeval külla :D Sain veel mõne kingi ja lahedat aega. Öösel vestlesin MSNis veel kaua. Emps tegi veel piltigi "Kalle viimaseid minuteid 15"(pildil mina arvuti taga:P)
Tänane hommik ärkas suure lauluga :D Lauldi üles, otsisin kingitusi, sõime, jõime - nagu ikka perega :D Peale seda otsustasime minna ühiselt Ahhaa näitusele "nähtamatu näitus" - Ühsõnaga.. näitus, kus sa nagu käid ringi mööda koridori teiste ja giidiga, kombid kõike, nuusutad, üritad aru saada, kus sa oled. Point - Olla korraks pime. Alguses olime mingi maja juures :D katsusime seina jne, siis käisime läbi pargi, siis käisime paadiga järvel ja siis kohvikus teed joomas(kõik loomulikult täiesti pimedas) See kogemus oli mõnus :) Sellele järgnes ka aga ebameeldiv kogemus, kui me perega 5kesi lifti kinni jäime :D Njah... aga välja me saime :P
Nüüd olengi arvuti ees, mõtlen oma elu peale.. läheb ruttu. Aga nüüd olen ma 16 :D See maagiline number, mis ütleb nii palju, kuid samas mitte kui midagi :D
Oeh.. mida ma teile ikkagi öelda tahan. Hoidke oma sõpru, mina suhtlesin mõne inimesega üle pika aja ja ma sain aru, et sõbrad on kõige kallimad asjad siin maailmas. Kell on 16:46 ja mina hakkan lõpetama :) Valge juht hakkab kidrama ning siis vaatab, mis teeb.. Ah jaa... 1 asi. Ärge iial, mitte kunagi lakake unistamast :)
Nägemiseni. Olge toredad, armastage ja rokkige täiega. Tsau! ;)
