Teadsa Kalle!

Tead sa, Kalle, mida sa võiksid teha?

Sa võiksid minna raamatukokku õppima. Üksinda õppima ja kasutada kellegi teise materjale.
Sa võiksid minna trepist üles, märgata 1. korrusel imekaunist tütarlast, kes sulle naeratab ja edasi minna. Minna lihtsalt edasi, trepist üles. Ütlemata talle tere või küsimata nime, andmata talle märku, et ta on imekaunis. Mine lihtsalt edasi.
Sa võiksid trükkida välja enda ja oma kursaõe kohustusliku essee ja jääda siis selle esitamisega hiljaks. Tõesõna, lihtsalt paar minutit, nii, et sa näed, kuidas viimane haldusosakonna töötaja majast oma väikse lapsega lahkub.
Tead, mis sa võiksid veel teha?
Tead sa, mida sa PEAKSID tegema???

Tead ju isegi.
Minema ruttu tagasi esimesele korrusele, selle neiu juurde ja küsima talt midagi väga lambist. Kas sa oled teda kusagil kohanud vms. Kas ta teab, et ta näeb imekaunis välja. Kas ta teab, et SINU JAOKS näeb ta imekaunis välja. Küsima talt veidikene naljatledes, et kui sess kunagi raskete aegade kiuste läbi saab, siis kas ta tuleks sinuga välja. Ükskõik kuhu ta tahab minna. Näiteks Emajõele jalutama? Selleks ajaks on jõgi ammugi jääs.

Aga sa ei lähe. Sa ei lähe, sest sa arvad, et see oleks labane, pealetükkiv ja kohatu. Sa arvad, et ta ütleks ei. Sa kardad, et ta ütleks ei. Argpüks.
Ainus, mida sa ei karda kuulata, on köhatused ja klaviatuuriklõbinad raamatukogu lugemissaalis. Haigutused, ajude raginad ja igatsuseohked. Hea seegi, hädapätakas. Sa pole ainus endasugune.

Viisteist kakskümmend neli

Sõidab vankreid värvilisi mööda maanteid
sini-puna-rohelisi mööda maanteid.
Edasi vaid läbi maa ja läbi linna,
mitte iial tulla, ainult minna, minna...

Tallinn. Killuke seda, mida ma niiväga pelgan ja ometigi vajan. See teine tee, minemise tee. Kümmekond tutvust, kui sedagi, hajusad momendid iseenda ja enese rõõmudega ning mitte midagi sellist, mis oleks kuidagigiviisi "asjalik". Tõsi, ma õppisin ära ühe hea anekdoodi - kah võit.

Tee Tartusse on alati olnud kuidagi kummaline. Ma ei ole sel teel iialgi magada suutnud, kas siis ootusest või hirmust midagi maha magada. Jõuame Põltsamaale.. möödunud torm on siin jälle palju pahandust teinud. Bussi ees ootab persetäis inimesi. Tartusse.

Ja ma ei tea, miks ma nukker olen. Kui siis, ehk aiman, aga ometigi ei tea. Ootus vaadata esimest korda vastu eksamitööle, loota küsimusi, millele ma ehk vähekenegi oskan vastata. Kuidagi seosetu...

Paljuks, kui vähe mina oskan inimesi lugeda on kõik täna kuidagi teise näoga. Ma ei ütle, et pettunud, kurvad või löödud. Lihtsalt... veel enne, kui päike päris-päris looja läheb terendab kõigi nägudelt teatav väsimus. Kas siis endast, kodust, kohustusest või kohustusetusest.

Päike loojub. Küünlad ilmuvad silme ette. Tahi ja vaha uinutav lõhn. Vanilliaroom, küllap samuti küünlast. Ja väsimus tuleb peale. Soojus võtab aeglaselt-aeglaselt keha üle. Puudutab hellalt pead, suudleb hästi tasa ja võtab oma lainetava tiiva alla, nagu oleksin ma mingi rohulible või heinapuhmas kuldse päikese käes. Soe hakkab... hea hakkab. Vaevu mõni minut veel on jäänud. Viisteist, nelikümmend kaks. Aeg mängib vingerpussi.

Iga õhtupuna kingib uue lee,
aga teada siiski ammugi on see...
Saja mäe ja oru taga, tuhat õnnelootust magab,
lõppeb värvilistel vankritel kord rännutee.
Keset kaunist silmapiiri,
keset kuldseid päiksekiiri,
lõppeb värvilistel vankritel kord tee.

Reaalsuskontroll

Veel enne, kui aastaring endale otsa leiab, küsivad inimesed endalt pentsiku tõsimeelsusega: mida ma see aasta hästi või halvasti tegin? Mida järgmisel paremini ja mida ehk mitte teha. Kas pole mitte naljakas, et üleüldist rahvastikku silmas pidades nii paljud just enne uut aastat sellele mõttele jõuavad? Samamoodi näiteks sõbra-ja emadepäev, kuigi jah... neil on reaalselt point. Emadel, ma mõtlen. Massipsühhoos kõlab halvasti ja "armas komme" on ehk natukene palju öeldud. Ma ei peatu sellel rohkem.

Tere päevast, Maailm! Kuidas sul läheb? Hästi? Lucky you :) Küllap läheb meil kõigil hästi, kui nii küsida. Et mitte luua enda ümber avantgardlikku mulli, kus kõiki sõnu peab mingi imeliku kahtluse ja muukraudse pilguga vaatama, siis meenutan ma väheke seda aega, mil ma viimati blogisin. Aasta oli siis 2012. Blogger ütleb, et 27. november. Keskkool, natukene hirmu tuleviku ees, ent muus osas mõnus rollin'. Sinisilmsus on noortele omane, lootus ja selle kerge kaotamine samamoodi. EMTAsse ma ei saanud, olen selle üle määratuma tänulik, to be honest. Too oleks ikka päris nukker olnud, kui ma nõnda rohelisena oleksin pidanud lavastajate halastamatu sepavasara alla asetuma. Ajalugu on palju vahvam - veel tänagi tõin endale raamatuid juurde, et sessi ajaks enam-vähem intelligentne välja näha. Luulet ma enam ei kirjuta. Pole enam, kelle pärast kirjutada, ega pole ka tahtmist. Enese hüvanguks on ka nagu natuke... loll või nii. Nagu mingi ooperifantoom, omas kibestumuses ja minevikumälestuses, tuleks ainult keegi, kes kaasa tunneks. Pole vaja.

Ma igatsen kirjutamist, though. Kooli kõrvalt on raske leida endale mingisugust stiimulit, mis ütleks, et oleks hea, kui ikkagi midagi kirjutaks. Kirjandusvõistlused käsitlevad pea-asjalikult romaane, küllap seepärast, et neil oleks natukenegi lihtsam osalejate arvu piirata. Lugege "Olemise talumatut kergust," torkas pähe preagu.

Teksti hektilisuse kiuste pean paremaks mitte väga pikalt kirjutada. Nagu ikka sellised kahe-aasta-ja-peaaegu-ühe-kuu-tagused kirjad on. Sulle tuletatakse meelde, et keegi on elus, et ta on enam-vähem sarnase välimusega ja et tal läheb alati hästi. Kui halvasti läheb, siis ei kirjutata. Arusaadav, miks.Väike saavutus jälle enda jaoks kirjas, muud ju polegi vaja. Te olete mulle ikkagi väga olulised, teie kõik. Teie, kes te näete mind ja ära tunnete. Ja teie, kes te mind tegelikult ära ei tunne, pigem nagu viisakusest noogutate või nii. Või teie, kes te mind ammugi tunnete, aga lihtsalt ei näe. Teie olete veel eriti olulised. Nojah - melanhoolsus või käegalöömine, ise otsustad. Ma oleksin ka sulle välja teinud, välja viinud ja parem olnud. Sa ei küsinud mult kunagi. Ma vihkan uusaastapidustusi.

Ülemine mantlinööp jääb alati järgmist hooaega ootama.

Hei, maailm. :)

Kuidas sa elanud oled? Hästi? mina ka. Ma olen nüüd juba 11. klassis, kas tead... Jamh, muidugi sa tead. Ma olin mitmel korral vaid hetke kaugusel, et see krempel siin ära kustutada ja veel veel vähem kaugel sellest, et kasvõ midagi kirjutada. Seda ma aga ei teinud ja nüüd ei lasu mul muud õigustust, kui et.. ma ei tundnud, et ma oleksin tahtnud.

Nüüd pöördun ma teie poole, armsad lugejad. Ma siiralt loodan, et te ei oodanud seda posti pikisilmi, sest kui, siis saite te küll parasjagu aega oodata. Ma ei suuda ilmselt kokku võtta seda kõike, mis möödunud aja sees juhtund on ja ma vist isegi ei ürita mitte. Ütleme lihtsalt nii, et armas on taas klaviatuuri klõbistada ja teada, et nii mõnigi loeb seda ja saab ehk oma päeva midagi, mida seal muidu ei oleks.

Koolis läheb mul hästi. :D Kah mul teadmine, koolis läheb hästi, eksole - aga te ise kirjutaks seda ka! Kindlasti kirjutaks. Üheteistkümnes klass on siiani kõvasti meeldivam kui kümnes ning mul oli õigus - vaadata kooli peal uusi rebaseid ei ole mitte midagi erilist. Siiski, peab tunnistama, et mitmed asjad on muutunud. Inimesed muutuvad, ained ja isegi neist arusaadavus muutub! :) Me korraldame balli preagu klassiga. Oh sa juudas, see on juba 5 päeva pärast. Mina ei oleks sellist balli teinud, aga et ta selline tõesti tuleb, ei ole mul midagi lisada. Teemaks saab "Tere, Perestroika!" ning me ootame kõiki treffneriste jalga keerutama :)
(õhh, kui rõvedalt see kõlas...)

Mu arvamused maailma osas ei ole erilist muutunud. Jätkuvalt ütleb mõni mulle romantik, teine aga sadist. Nujah, ehk ongi hea :D Mul on nüüd armsam. Gerda on ta nimi :) Ta on kallis mulle... Väga. Okei, anna andeks, kallis, ma ei ole sellest teemast eriti oskuslik rääkija :D Teile aga, kallid lugejad, soovitan soojalt pontšikuid süüa. Mitte, et ma tahaks teid paksuks ajada, aga lihtsalt - oleme ausad: te pole teab-mis ajast pontšikuid söönud, ega ju? ;) (jajah, mida iganes, sa võid mind mõnitada selle eest :D)

Ah jaa. Luule. Njaa - vähem. Võibolla sellest, et aega ei ole nõnda palju.. võibolla sellest, et ma lihtsalt ei oska enam luulelainele minna. Proosat kirjutan ma küll hea meelega, aga see on juba pikem jutt. Kooriga läheb meil viimaks hästi(jutt käib Treffneri segakoorist Anima, mis läbi raskuste on minu jaoks isegi rahuldava oskuslikkuse taseme saavutanud. Palju õnne meile!), kuigi jah, eks see võttis ka omajagu jebimist. Mõlemad koorilaagrid jäid sel aastal ära. Esimene toimus lihtsalt hilise proovina ja teine jäi sootuks ää, kuna saalihokimängijad leidsid, et nemad vajavad saali rohkem kui meie. Tjah - ööseks oli koolimaja nii või naa tühi :D
Urus näitlen ma tublisti. Või noh - ma loodan, et tublisti. Läheb seal küll hästi. Jaanuaris on minek Sotši, kus on Maailma Kooliteatrite festival ning enne seda anname ka Tartus paar etendust(annan teada). Uus etendus on samuti vinge. Seda näete teie küll esmakordselt märtsis, aga ma luban, et see saab olema vahva. Kas just nii vahva kui eelmine, ent vahva igatahes.

Ma köhin siin preagu, mu kurgus on kibe,
mu ees on üks öö ja tuledevile,
mis kuigi ma läitnud olen küünaldel leegid
Sealt aknast nii valjusti vastu mul pleegib.
Ja mitte, et kardaks, ma väriseks, ei.
Ma hästi näen kollaseid valgustud' teid.
Vaid pigem ma küsida endalt saan mahti..
kus kadus me päike? Mis on temal lahti?
Ja kuigi ma selgelt näen tuledesäras,
pea püsti ma hoian ses argises käras
ja KUIGI see valgus mult miskit ei oota
siis rohkemat julgesin... ma temalt ehk loota.

Pea koidab taas hommik ja öö jälle tuleb
ja siis jälle päev ja õhtused tuled...
kui süütab need keegi, miks mõelnud ta pole.
Külm valgus öösoojuses... see lihtsalt on kole.
Ning tõesti, ma proovisin valgust siis matta
tuhandest kardinast ära ta katta.
Ja süütasin laual ma plastmassist tule...
ja mõistsin...
Iga sosina tappa võib valgus, mis tuleb.
Tuleb, ei astu, vaid kukub ta kaela,
Ehk selleks ma uinumaks näengi nüüd vaeva?


Ehk siis ma armastan teid jätkuvalt. :D Hoolimata sellest, et üle 3 kuu on möödas, te olete ikkagi vahvad ja ma ei suudaks ette kujutada päevagi selleta, et te seda lahedaks ei teeks. ;) Ma avastasin - inimesed siin maailmas on nagu muusikapalad. Nad kõik puudutavad sind, nad kõik mängivad sulle oma loo. Mõni uinutab sind, mõni rahustab, mõni paneb su sädemeid pilduma ja mõni tahab lihtsalt tapma panna. Aga nad kõik saavad mingil hetkel läbi ning sa saad ise valida, millisele loole sa "replay" vajutad. Oeh, ma hakkan jälle pehmekeseks muutuma. Olge tublid :) Seda te juba teate, et te vahvad olete, seega lihtsalt leidke maailmas õnne ja te ei oska seal enam igapäevast õnnetust näha. Oli tore teile taas kirjutada, võiks vist isegi aitäh öelda. Igatahes olge mõnusad ning hoidke üksteist. Et mu blogger ei lase videoid lisada, siis panen ainult soovitusena. Laule ei ole palju, ainult üks ja kaks. Ning jah... Aitäh teile!

Ps. Je vous aime tous!

So damn beautiful

Hei :)

Pikalt ma täna ei räägi. Ning jah, ma tean, et peaksin kirjutama tihedamini, aga lihtsalt ärge lootke nii palju! :D Igatahes tahan ma teile kõigile öelda, et aitäh, et te maailma ilusaks teete :) Kõik on nii hästi! Homsest olen 6ks päevaks Tarsi teatrilaagris, peale seda taas tööle ja lahedat aega veetma. :)
NES oli ülilahe, kusjuures. :D Sõitsime Hansapäevade ajal tuimalt Tartust läbi.. kuigi jah, ma jään oma arvamuse juurde - Hansapäevad on nagu Eurovisioon: tee, mis tahad, iga aastaga lähevad need aina mõttetumaks.

Ega mul tegelikult teile suurt midagi öelda olnudki :) Kellega kohtub Tarsil.. kellega taas Tartus. Kunagi kohtume me kõik nigunii. Küll näete :) asi on vaid selles - millal ;)
Nädal aega teatrimöllu on algamas ning mina lähen end selleks välja puhkama. Kallid olete! Nautige suve ning häid Eesti jäätiseid! :D Tsau!

(Kellele see ütleb midagi, kuulake mõnuga. Kellele ei ütle, kuulake kohe eriti mõnuga! :D Hoidke üksteist. Kalli!)

Ps. Je vous aime tous

Ka kõige pikem päev siin ilmas lõpeb loojanguga kord

Hei-hei kõigile ja meeldivat suve jätku!


Täna õhtul oli popkooripidu, kuhu ma lõppude lõpuks ei jõudnudki. Kahju muidugi, aga nuh... loodame, et saan selle kuidagiviisi tagasi. :) Igatahes on suve soojemad ilmad end viimaks hakanud ka näitama ning VAU... ma just avastasin, et reaalselt 1/3 suvest on juba ära lustitud :D Deem - aeg lendab ruttu.

Ma jutustan kiirelt siis sündmused, mis suvel on juhtund. Kool sai läbi - aktusel sain isegi ordeni(okei, selle said ka kõik teised riigikaitse kursuse läbinud, aga ikkagi!) Peale seda lebotasin niisama paar päeva ja tegin näo, nagu oleks mul haige suvetunne, kuigi jah - kõva oli :D
Siis saabus kätte jaanilaupäev. Vihma kallas nagu oavarrest ning algse plaani järgi Gerdaga telkima minna, otsustasime hoopis minu suvilasse Põrgusse sõita. Vahva oli, üks lahedamaid jaanilaupäevi, mida läbinud olen. :) Koheselt peale jaanipäeva sain tööle kirjandusmuuseumi. Alguses oli töö kõvasti lõbusam - inimketid ja vahelduv töö.. hiljem ei olnud see nii lõbus. Aga see käib ainult töö kohta :D Minule isiklikult on töö väga okei ning mulle on suisa lust rõõmustada või üritada ergutada neid, kes tööpostil oma positiivsust kipuvad kaotama. Eile käisime Kelli, Eneli, Siiri, Seidi, Gerda ja itaalasest vahetusõpilase Lukaga Raadi pargis piknikul. Täiega lahe oli. Sõime, ajasime juttu ning mina sain Lukale kõvasti Tartu ajaloost rääkida. Mul hakkas tast hiljem nii kahju, kui ta ütles, et teda tegelikult ajalugu väga ei huvita :D
See selleks. Täna käisin siis vanaema juures ema, õe ja vennaga abis. Päev otsa saagimist ning tossuhaisu, aga saetud see hunnik sai. (Või noh.. peaaegu saetud :D) Siis sai veel sauna ning lõpuks toitis vanaema meid taas kõrimulguni head ja paremat täis(see komme on tal võrdlemisi alati). Õhtul aitasime emaga ka Gerdal ümber kolida, mille jooksul suutsime leida tõestust sellele, et Tartus on rattaga liiklemine ülipraktiline ja kiire. :)

Ööd ei ole veel soojad... küllap on veel aega. Kas teil on vahel seda hetke olnud, et mõtlete, et "deem, järgmise kuu sees ma teen nii palju lahedat?" Minul on. Ning ma tõestasin iseendale, et lihtlabaselt nõndamoodi mõeldes ei muutu suurt miskit. Tehke katse - tehke midagi kohe preagu. Kasvõi täna :D (okei, minul on kell 23:57, niiet ma ilmselt ei hakka midagi tegema, aga põhimõtteliselt võib ka seda) Minge näiteks telkima. - Ülilahe ettevõtmine, parajalt teistmoodi, ent ometigi mitte midagi kaelamurdvat. Lõõgastav resultaat garanteeritud ning kui te olete seda tüüpi inimesed, kelle jaoks kaaluvad sääsed ja jahe öötuul mõnusa lõkkeõhtu ja vahva seltskonna üles, siis tõesti - minge võtke tuba! :D

Veel üks vahva asi, mis teeb tuju heaks on igasugu karvaste ja sulelistega olemine. :D Ei, ma ei mõtle selle all loomi, kuid näha kedagi vahvat või tuttavat või lihtsalt meeldivat inimest on ülitore! Siit võiksite te ideaalis välja lugeda kahte asja: kõik inimesed, kes te seda loete ja muga välja viitsite tulla - kõllake mulle, ning teiseks - naeratage, kui te tänaval kõnnite :) Te ei kujuta ette, kui armsaks võib päev muutuda, kui kõnnid tänaval ja keegi inimene kõnnib rõõmsa näoga mööda :D Ärge solvuge, ma ei taha öelda, et ka teie oleksite see hall mass, kes tänava peal näost justkui raidkuju välja näeb, aga tõesti - proovige seda :D
Eriti lahe(okei, ma lähen sujuvalt oma kogemuste peale üle) on seda teha inimestega, kellest te olete harjund mööda käima. Ma räägin sellega seoses ühe loo: terve oma põhikooli käisin ma jala kooli. Ma sõitsin kogu selle aja jooksul bussiga kooli 1 korra ning see oli lihtsalt seetõttu, et mul oli suur tort kanda. Kõndides iga koolipäev kooli poole, tuli mulle enam-vähem alati Poku ja Krõlli lasteaia vahel vastu keegi tütarlaps. Ta oli umbes minu vanune, musta peaga, iga aastaga üha paremini meigitud ning ilmselt venelane. 9. klassi lõpuks, mil olin temast reaalselt pea 7 aastat iga hommik tuima näoga mööda käinud, tuli mul idee - mis oleks, kui kõnniks temast mööda rõõmsa näoga? Või pettund näoga? Või paanilise näoga? :D Mõtleks, kui vinge :D
Jah, nii ma tegingi, alguses muidugi vähem, mida aeg edasi, seda enam. Ja teate - see mõjus talle :D Kui olin rõõmus, naeratas ta mulle vastu, kui olin pettunud, läksid ka tema suunurgad allapoole, kui olin paanikas, vaatas ta kohemaid selja taha :D Hiljem proovisin seda ka teiste inimestega ja täitsa lõpp! See töötab :D
Ehk siis.. loo moraal - naerata, sest naeratades suudad anda teistele imelise hetke, mis kahtlemata sullegi millalgi rõõmu toob. Te ei kujuta ette, kui ilusasti mu küünal põleb preagu :)

Ehh.. jah... peaks vist lõpetama.. suht pikalt kirjutanud. Nujah, eks ma tõmban otsad kokku :) Ma tahaks kalale minna. Jah! seda ma teengi.. millalgi. Aga jah - lõpusõnad. Eeh... mis ma oskan öelda :D Ma loodan, et te ikka olete eeskujuks noorematele ja maksate makse... aldkössaduh :D Andke andeks :D Tegelikult loodan ma, et te naudite suve vähemalt sama palju kui mina. Kasvõi vihmaseid ilmu. Kui vihma sajab, minge näiteks asfaldile kõndima. Kui asfalt väga märg on, siis tundub see nagu järv, millele veepiisad langevad. Hetkeks tekib Jumala tunne :D Või oli see Jeesus? - okei, suva. Ka pikim päev siin maailmas lõppeb loojanguga, seega ka minu blogipost ning vihmasadu. Olge teie aga tublid, lõbutsege, möllake ja hullake ning hoidke üksteist. Ärge mind siis ära unustage ja kutsuge mind välja, aga peamine, et teeksite seda, mis teile endale enim meeldib :) Ma panen siia paar laulu kaa :) Üks on lihtsalt ülilahe multikameloodiate popurrii ning teine üks äsjasaabunud laul, mis vähemasti minul tuju heaks tegi. Julgege unistada ning oma unistusi teoks teha, ma armastan teid kõiki ning head ööd.
Ah jaa - Elage, armastage ja rokkige....                                                                         TÄIEGA! :D
Tsau!

(See on tõesti lahe :) Kuulake seda, õppige pähe nagu mina ning lugege üles, mitut multikat te neist teate :D)

(See on lihtsalt ülilahe laul :) Mul ei olegi midagi öelda. Ah! on küll :D Mulle meeldib see vanamees ja tolle tüdruku lilleline kleit! :D)

Ps. Je vous aime tous!

Suvepäeva veetlev paitus... voolav päiksekuma teel.

Hei hopsti Teie kõik! :)
Ma tean, et see, et ma seda ütlen, ei muuda midagi. Ent mul aga hakkab endal kergem, kui olen kasvõi minimaalse vabanduse kirjutanud, siis: andke mulle andeks kõik need, kes tõepoolest ootasid postitust, mida ma eelmine kord(mis oli võrdlemisi ammu) lubanud olin. Igatahes on nüüdseks palju vett merre voolanud ning ajad sootuks muutunud. Loodan, et suudan rääkida kõigest piisavalt kuid tõotan edaspidi sääraseid vale-lootusi mitte anda.

Niisiis, viimaks - tuur. Rakvere, Viljandi, Tallinn ja Pärnu. Oh sa vana :D Muud ei oska ma selle kõige peale öelda. Hakkan aga algusest rääkima. Algas asi nagu juba mainitud - Vanemuise parklas. Sealt siis bussi peale ja läkski sõit lahti Rakvere suunas. Sinna jõudsime kohale parajasti siis, kui Rakvere trupi etendus ikka veel käis(viimased tegelikult võõrustasid meid). Rakveres sai selgeks vaid see, et Erni(minu tegelaskuju) mõõk on Tartusse jäänud, kuid selles polnud suuremat lugu - varasem pehme mängumõõk asendati nüüd otsast teibitud kaikaga :)

Oeh... teate, ma ütlen ausalt, ma ei viitsi sellest enam rääkida, nii et ma võtan asja nüüd kiiresti kokku :D
Viljandis läks kehvasti - etendus ei läind korralikult käima ning minu hääl vedas mind alt. Küllap oli asi eelmisel ööl põhimõtteliselt avatud aknaga toas magamises(tuletan meelde, toona oli veel külm!). Tallinnas läks väga hästi ning seal saime ka konstruktiivset kriitikat veidi enam, kui seni saanud olime. Tallinnas ka ööbisime. Kusjuures pidime u 30 minti all väljas ukse taga ootama, kuna valvuri-poiss oli kõrvaklapid peas tukkuma jäänud. Igatahes oli lahe. Ööbisime sealsamas laval, Tallinna toomklubi saalis. Tore oli :)
Viimane etendus Pärnus tuli välja kõige paremini. Nujah... publikult oli küll vaid paarteist peanuppu, ent siiski jäime etteastega väga rahule. Enne kojusõitu käisime veel mingist kohalikust pitseeriast läbi ja nosisime saadud toidukuhja koduteel. Tuur kulges kokkuvõttes kenasti, kuid see, mis meid ees ootas, oli kõvasti suurem, kui mistahes esinemine tuuril.

Nimelt ilmnes varsti, et Tartus saab olema Gen klubis viimast korda "Ella nõiduslik elu." Nojah, selge - tarvis reklaami teha :D Reklaami me ka tegime ning lõpuks vedasime kohale ikka õige suure hulga inimesi... Aga kõigest järjekorras!
15. mail, mil Genis esinemine oli, olime vist juba hommikul parajalt äksi täis. Päev läbi pildistas meid ka fotograaf, kelle teeneid me tänu kooliteatritel võidetud auhindadele nautida saime. Oli vahva. Õhtu jõudis aina enam kätte ja olidki veel viimane tund enne etendust. Põnevust oli tunda. Peagi hakkasimegi publikut saali laskma - te oleks pidanud seda nägema, mis lava taga toimus. Terve uru näitlejaskond oli akside taga maas, kükakil või kikivarvukil, pilguga läbi puurimast igast pisemastki august, mis aksi sees olid. Jälle tuli keegi tuttav saali, jälle oli lava taga kihinat ja rõõmustamist. Pinget võis õhus suisa puudutada.. 5 minutit etenduse alguseni.. Rahvas ei taha saali ära mahtuda.. 3 minutit.. Aapo palub inimestel kokkupoole istuda, et veel publikut saali mahutada.. 2 minutit... 1... Ning Aapo alustabki etendusega. Tervitab publikut ja palub neil mobiilid välja lülitada. Saalist lahkumine ei ole lubatud ning naermine on rangelt kohustuslik. Närvikõdi.
Ning sealt ta läks.. Ilmar astus sünteka taha ning hakkas mängima.. Must mees jooksis lavale... Ella talle järele, pilk tahapoole ning paaniline hüüatus: "Jätke mind rahule!" Ella põgeneb.. külarahvas jookseb lavale.. NÕIAJAHT!! :D
Waaaah, ma mäletan ikka veel seda tunnet, nagu see oleks 5 minti tagasi olnud. Üks lahedamaid etendusi mu elus. Vähemalt siiamaani ;) Kahju on mõnest, kes tulla ei jõudnud. See mõni saab aru küll, kuid kes kohal olid, tõid meile kõigile rohkelt rõõmu. Aitäh, kes tuli, loodan, et nautisite seda sama palju kui meiegi :) Hiljem olesklesime urukatega veidi ja läksime koju. Meeldejääv õhtu :)

  

Tartu etendusega meie lugu siiski veel ei lõppenud. Möödunud nädalal(24-27 mai) toimus Tallinnas Treffi teatrifestival, kus ka meie üles astusime. Saime ka kaelakaardid, nii et võisime südamerahus pea kõiki etendusi tasuta vaatamas käia. VAU! See festival oli lahe :) Nägi mitmeid erinevaid teatrikultuure ning väga palju huvitavaid lähenemisi teatrikunstile. Meie etendus oli laupäeva hommikul kell 12.00 mingis lastekirjanduse hoovis. Arvasime, et rahvast tuleb nii 10-15 inimest, kuid neid tuli umbes 3 korda rohkem. Täielik kordaminek, kas pole? :D Etendusega jäime täiesti rahule. Tõsi - valguseks oli meile päike ja laval oli vaid üks pool, kuhu sai ära joosta, kuid me saime hästi hakkama :)

 (Tõsiselt lahe tüüp. Kui lugemise vahelt aega saate, heitke pilk peale!)

 

See oli "Ella nõidusliku elu" viimane linastus sel hooajal. Olge mureta, rohkem sellest juttu ei tule :) (Okei, ma igaks juhuks ei luba :D) Igatahes olen ma väga tänulik kõigile Uru liikmetele. Liivi, Aapo, Ilmar, Kaisa, Sandra, Kati, Karl, Sander, Hedvig, Caisa, Grete ja Mari - kui te peaksite seda lugema, siis teadke, et olen teile väga tänulik :)

Nüüd on aga hõiskamiseks põhjust, sest suvi on tõepoolest käes. Jah, viimased päevad on sadanud päris tihti, kuid mulle vihm meeldib ja ma loodan, et ka teie suvetunnet see ei riku. Tõsi, Treffneri õpetajad teevad võistu kontrolltöid ning ka arvestuste nädal on ukse ees.. aga vaevalt koolitöö eluilu rikkuma pääseb. Tõtt-öelda ei oleks mul midagi paduvihmas koolist koju jalutamise vastu. Täna peaaegu suutsingi, aga näe - just siis, kui mina tänavale astusin, lakkas sadu täielikult. Võibolla on see saatus, võibolla lihtsalt juhus, mine sa tea.
Igatahes soovin ma tegelikult teile öelda, et nautige seda, mis toimub. Mis toimub väljas, mis toimub koolis, tänavatel, puude otsas, taevas, inimestes ja südames. Ükskõik, mis ka ei toimuks - tundke elust rõõmu. Olen proovinud ja võin ausalt tunnistada - see on paganama tore moodus elada. Hoidke siis ikka üksteist, käige üle kaare ja proovige varasuvine Emajõgi järele! Ma tean, et ma ei peaks inimestele oma muusikamaitset eriti reklaamima, aga ma lihtsalt tahan teile vahendada üht videot(ja väga head lugu,) mida ma usuõpetuse tunnis nii paar nädalat tagasi kuulma sain. Jah, see on hinduistlik muusika ja mõnele ehk väga igav. Minu jaoks on see aga ilus ja niisama taustamuusikaks või mõtlemist soodustavaks meloodiaks väga sobiv. (panen lingi alla).
Teine lugu seal ülalpool on lihtsalt üks lahe tüüp, kes päris häid covereid teeb :) Olge siis aga tublid, hoidke pea püsti ning ärge peljake elada. Mina hakkan homseks saksa keele KT-ks õppima ning keeran siis põhku. Ich liebe euch Alles!Ning ärge unustage - elage, rokkige ja armastage. Täiega! ;) Gute nacht!

 (Kaunis ja rahulik muusika, ilusad pildid peale kõige muu. Kuulake, kel vähegi aega jagub, see on tõepoolest ilus muusika!) :)

Ps. Je vous aime tous!