Suurem varvas vesipinda hellalt oli paitamas...

Hei-hopsti teile! :)

Tore teile taas kirjutada. Pole päris ammu mahti saanud.. aga tõesti.. peab mainima, et kogu aja, mille arvelt olen kirjutamata jätnud, olen elanud oma elu nii lahedalt, kui ehk oskan ette kujutada.

Et anda teile ehk veidi aimu, milline ootuseärevus mind valdas, siis annan teile 1 oma postituse aadressi: http://kalleuusblogi.blogspot.com/2010/06/kordumatu-unustamatu-pole-sonu-parim.html Lugege see läbi ja kui siis teate, mida teadsin ennast ees ootavat, siis lugege alles siit edasi.

Jah... Suur seiklus oli taas üle aasta aset leidmas ja mina ootasin seda muidugi suure õhinaga. Pakkisime asju, võtsin ka oma kitarri ühes.. nii igaks juhuks - äkki läheb vaja. Asjad autosse laadinud, põrutasime Ainari elukoha juurde Emajõe kaldal. Viimane oli telefonitsi hõivatud ühe elektrikuga, kes pidi töö juba 2 päeva tagasi tehtud saama, kuid miskipärast kadus justkui jäljetult.
Kui asi siiski kella 21.00ks lahendatud sai, olime me juba kõik kompsud parvele laadinud ja MÕN:U (Mõnnu) läks jälle teele. Sain minagi rooli katsuda.

Nujah.. esimene päev jõudis kiirelt ööle üle kasvada ja pidu läks lahti. Sööki, jooki, laulu ja palju naeru.. ma vist ei unusta seda iialgi :) Nujah... kui kell sai piisavalt palju, otsustasime mu isa, ema, Ainar ja mina, et aeg on välja võtta kitarr. Asusime laulma parve tagaossa, kust laulu kestis pea kella 5ni hommikul.
Öösel otsustasin magada katusel. Jah, parvel on katus :D. Õigemini öeldes oli seal SAUN, millel oli katus, aga noh... see selleks.
Igatahes kupatasid mind öösel Ainar ja paps telki ümber, kuna vihma hakkas sadama. Nujah - märjaks sain ma nigunii, kuna toetusin peaga vastu telgi seina.

Hommik algas paar tundi hiljem - kell 8 saime juba hommikusööki ja seadsime suuna Peipsile. Njaa.. pootsman sain ma olla päris pikka aega :) Aga jah.. ühel hetkel jõudsimegi Peipsile ning olles andnud rooli üle oma vennale, suundusin katusele seda kõike imetlema. Jube kaunis oli vaadata ülevalt Peipsi järve.. tõesti kaunis. Seejärel läksin mina, ning keerasin end kajutis põhku.. olin siiski tol hetkel vaid 2,5 tunnise unega :)

Ärkasin kohas, millel nimeks Kalli järv. Njah.. embavaid linde ja kalu seal küll näha ei olnud, kuid veetase oli keskmiselt nii 2 meetrit sügav. Sain proovida nii veelauda kui veesuuski.. viimased olid lahedamad. Seejärel sain ka ise Jeti selga istuda. Kui Ainar alguses ütles, et "kohe peale starti lükkad gaasi täiesti põhja," vajus süda ikka veidi saapasäärde küll. Kui aga ma nõnda talitasingi.. läks nii 3 sekundit, kuni mu suule ilmus naeratus, mida võib vahel näha ehk selle lapse suul, kes just äsja on õppinud jalgrattal ilma abiratasteta sõitma. Nujah, kannapöörded olid ikka lemmikud :) Ma lihtsalt armastan seda masinat. Näe - 1 vähe teravam pilt ka(On jah veits David Hasselhof'i moodi :D)

Peale seda vaatasin veidi, kuidas Mac(Ainar) mu venda Kristot vee peal Jeti taga lohisevas tuubis vedas. Paistis päris lihtne olevat. Teiste soovitusel läksin ka ise... ja teate... see on 1 imelisemaid füüsilisi kontakte veega, mida ma eal olen kogenud. Kujutage ette: te sõidate jeti taga lohiseva tuubi peal. Teie käed hoiavad kinni sangadest ning teie põlved sõna otseses mõttes LIBISEVAD üle veepinna. Ilmselt ei suuda ma nõnda eales õiget tunnet edasi anda.. aga lihtsalt.. see oli nii äge. Kuigi jah :D Nagu Macile kohane.. viimane kurv oli suht tappev. Kukkusin nii 10 meetrit mööda veepinda edasi nagu lutsukivi. Peas lugesin veel sekundeid, et kaua ma siin veel lendan. Maandumine oli aga jamh... natuke valus. Nagu ma toonagi ütlesin: "Te võite kala tulelt ära võtta, mul on tunne, et siit saab kohe munaputru." :)

Nujah. Ka sel ööl lauldi palju. Aga seekord ainult mina ja kapten Ainar ise. Kõigepealt tiir saunas, ning siis laulsime, naersime ja rääkisime pea pool ööd. Nii mõnigi küsimus sai läbi arutatud ja magama minnes oli kohe targem tunne sees. Hommikul läksid Ainar ja Alo kummipaadiga võsastikku hauge püüdma. Meie jäime aga parvele. Üldsegi oli meid kokku 8: mina, mu vend Kristo, mu ema Piret ja mu isa Guido, Ainar(kapten), Alo(parem käsi), Einar ja tema naine Sirje. Kusjuures tõmbas Einar välja 3 haugi - suurim neist 2,4 kilone.
Nujah.. kui Ainar ja Alo tagasi jõudsid, tuli välja, et neil oli suisa 16 haugi (millele tasub lisada need, mis alamõõdulisuse tõttu vette tagasi visati).

Jah.. peale seda läksime kodusadamasse tagasi.. Enamiku sellest teekonnast olingi roolis mina. Ning lõpuks jõudsimegi kodusadamasse, kus haugid võrdselt ära jagati, parv korda tehti, üksteisega hüvasti jäeti ning koju mindi.
Oeh.. taaskord üritus, mis iial meelest ei unune. Ainarile olen ma vist suht igavesti tänulik. Juba lihtsalt selle eest, mida ta õigel hetkel öelda oskab. Aga jah.. säärane see lugu oligi. :) 1 lahedam jupike minu elust, ehk oleks teilegi meeldinud seal olla.

Nüüd aga on minul aeg magama minna. Seljataga on laager, millest ma teile kindlasti peagi blogin. Praegu aga olen ma rampväsinud ja ootan hetke, mil võin rahus magama heita. Okei, inimesed.. hoidke üksteist. Kui seda ei tee, pole elu pooltki nii vahva. Jah, elage, rokkige ja armastage täiega.. minge välja, ärge taeva pärast istuge toas. Organiseerige, olge aktiivsed, elage! Või siis... nagu mu hea sõber Kristjan kunagi ütles: "Ela nii, nagu tunned, et on õige - siis oledki õnnelik."
Elage teie ka õnnelikult. Kunagi kohtume... mine tea, äkki trehvab?
Head ööd. :)

Ps. Je vous aime tous!
Käib salapidi öö...

Suvetuulte jooksutandril

Hei-hopsti, kõik see mees!

Ma pole juba päris pikalt saanud mahti kirjutada ning palun seetõttu ka teie käest veidi vabandust. Asi pole olnud selles, et mul poleks iial aega olnud.. ma lihtsalt ei viitsinud. Aga nüüd olen taas kirjutamas ja loodan, et see kord asi katki ei jää :)

Vahepeal sai läbi ka 1 minu elu lahedamaid lavakogemusi. Tegemist oli Kaarel Targo ja Mehis Pihla lavastatud etendusega "tapjainstinkt" aka "märulifilm laval". Tohutult lahe asi. Sain nii mitmedki lavavõitluse nipid selgeks.. väga lahe etendus :) Peale etendust sai veel veidiks ajaks Geni jäädud. Paganama lahedad inimesed, need üliõpilased, igati soovitan suhelda! :D

Igatahes jah.. Kui veel eelmine kord rääkisin teile, kui väga ma ootan eksamiperioodi lõppu ja kuidas ma õpin, siis preaguseks on eksamid läbi :) Tulemused olid enam-vähem ootuspärased. Eesti keel - 5, matemaatika - 4, ajalugu - 4(kusjuures 5st jäi puudu 1 punkt). Ka tunnistused sain kätte ning kõik muu peale inglise keele oli kas 4 või 5.(Inglise keel tuli 3, sest mu ajutine õpetaja Ragle Teras ei sallinud mind silmaotsastki) Nujah.. kool on nüüd seega läbi ja suvi on mu jalge ees aina enam lahti rullumas.

Vahepeal lavastasin ka ise etendust.. millest kül jah.. ajapuuduse tõttu midagi välja ei tulnud, aga mõtlesin, et võiksite seda teada. Millalgi suvel tahaks teatriga veel veidi tõsisemalt tegeleda.. eks näis, kas selleks siis võimalus avaneb või ei.

Ah jaa :D Lõpetamine. Imeline aeg. Räägin teile, kuda kõik läks: Hommikul ärkasin 8.30, kusjuures ma äratuskella mitu korda edasi lükkasin. Ajasin endale ülikonna selga, ampsasin süüa ja astusin kooli poole. Kooli jõudes tervitas mind esimesena helimees. Algas proov Anneli, Birgiti ja Sirjega(viimane on mu lauluõpetaja juba viimased 3 aastat. Just temale võlgnengi ma peamiselt oma muusikalised oskused). Proov tehtud, ootasin kaasvõitlejaid. Koolikaaslasi, ma mõtlen :D Peagi tulid nemadki ja läksime proovidega edasi. Ühine lauluproov kõigi 9. klasside õpilastega muusikaklassis ja jutuajamine 2. korrusel.. Jooksin Sirje, ema ja klassivendade vahet. Mõistmata isegi, kus on ehk hetkel kõige õigem olla.

Ja hakkaski pihta... Ühel hetkel võtsingi Sandra käevangu ja astusin kindlal sammul saali poole. Trepil pidime küll hetkeks peatuma, aga seegi viivitus oli vaid hetkeline. Astusime saali. Kõik vaatasid meid.. natukene kuninga tunne oli :D Istusin oma kohale. Algaski aktus. Esmalt siis nagu ikka... direktori kõne - polnudki seekord väga igav. Rääkis teine suht kiirelt oma jutu ära. :) Siis hakatigi tunnistusi välja andma. Kui paar esimest olid tunnistuse kätte saanud, hakkasin oma peas arvutama: 3. inimene.. A klass alles.. iga inimese peale keskeltläbi 15 sekundit.. ma olen C klassi viimane... Ja täpselt nõnda kaua see aega võttiski. Kui aga oma paberi kätte sain, oli meel hea :)
Peale mu bioloogia õpetaja kõnet oligi aeg minul laulma minna. Billy Joel'i "Honesty". Hiljem sain teada, et nii mõnigi tüdruk oli laulu ajal pisara poetanud.. väga uhke tunne tuli sisse :)
Peale laulu pistsin mikri taskusse ja läksin oma kohale. Kui 8. klassi tüdrukute laul läbi sai, tuli taas kord laulda. Sellega kaasnes suht lahe lugu:
Andsin oma asjad Sandra sülle, öeldes: "Hoia neid"
Sandra: "Sa hakkad laulma või?"
Sõnasin: "Jah, pane tähele," lükkasin mikrofoni sisse ja hakkasingi laulma. Laulsin koos 2 koolikaaslase - Anneli Tiiriku ja Birgid Mäekingiga. Laulu nimi kusjuures oli "Thanks for the memoires". Tohutult vinge emotsioon.

Okei, peagi tuli ka aeg ka kõnet pidada. Tegin seda koos oma klassivenna Silveriga. Suht hästi kukkus välja. Millalgi lõppes ka aktus ja kõik suundusid kooli ette üksteist õnnitlema. Sain hulga lilli :) Jube armas oli ennast vaadata peeglist. Tüdrukud olid ka kõik nii säravad... võiks iga nädal lõpetada, elu oleks palju armsam :D Peale õnnitlusi läksime siis perega vanavanemate poole tähistama. Kõvasti pitsat sai söödud, kuid peagi pidin ka 12. klassi aktusele esinema minema.
Taas kord laul Birgiti ja Anneliga - "Thanks for the memories". Tänasin Sirjet ning suundusin koju, et valmistada end ette oma põhikooli lõpupeoks... Sellest peost ajalugu aga vaikib :)

Igatahes... Ma lootsin kirjutada posti, mis inimestele ehk midagi annaks.. ilmselgelt ma feilisin selle ideega. Samas aga loodan, et teilgi oli VÄHEMALT sama lahe nädal kui minul :) Hoidke siis ikka üksteist ja olge lahedad. Kui vähegi soojem ja tuulevaiksem on - nautige ilma. Kui teil on sõpru, kellega pole ammu kokku saanud.. kasutage kasvõi homset :) Milleks oodata parajat hetke, kui võiks juba kohe inimesega taas kohtuda?
Jah.. kõige selle juures, mida ma tahan teile öelda, on kindlasti suurim osakaal lausel "Ma armastan teid kõiki". Siiralt kahju on mul teist, kes te seda loete :D Peate päris palju pehmeid sõnu kuulama, aga nuh, vast saate hakkama. Igatahes jah - tehke endal elu lahedaks, minge sõpradega välja ja hoidke üksteist. Mina aga lähen nüüd magama ja loodan lähiajal veelgi blogida.. 2 nädalat on siiski vist liialt pikk aeg ;)

Kaunist suve teile kõigile, kellega me varem, kui sügisel ei kohtu. Kell on täpselt 1:25, on 21. juuni 2011. Ja.. millal iganes või kus te olete, pidage meeles: Elage, rokkige ja armastage.. täiega! Ning jah.. veel 1 asi.. Ela nii, nagu arvad, et on õige - siis oledki õnnelik! ;) (K. Lüüs) Kindlasti kohtume tulevikus.. võibolla juba järgmisel nädalal? Eks näis, kuid kunagi kindlasti. Head ööd teile kõigile!

Ps. Je vous aime tous!
... päriselt!

Ööbik laulis.. akna taga... järjest.. terve öö

Hei-hopsti teie kõik! :)

Suvi algas, kas panite tähele? Need, kellel kool ühes suve algusega otsa lõppes, panid kindlasti, teised.. Ah, ilmselt panite ka :D Mina olen aga igatahes juba täiega suvelainel, olgugi, et eksaiperiood veel käib, olen mina siiski juba täiega nautimas. Tõsi.. võrku pole tänavu veel mänginud, aga noh.. kaugel seegi ikka olla saab :)

Nagu eelnevalt lubasin, räägin oma äsjamöödunud nädalavahetusest: Noh.. tegelikult algas lahe aeg juba reedel, kui oli Kauri sünna. Kinkisin Kristjani ja Reltzuga koos raha. Kaisa, Hiie, Sander ja paljud teised olid ka seal. Päris lahe oli :D Koju jõudsin orienteeruvalt kell pool 4..

Äratus oli hommikul kell 8. Pidin kella 9ks kooli juurde minema ja sealt siis klassiga koos Eve Tenni(meie kunagise ajalooõpsi) maja juurde minema, talle laulma ja kingi andma meie õpetamise eest. Et aga tüdrukud venisid veel hullemini, kui teod, pidin poole pealt vanemate autole hüppama ja nii sõitsingi ma edasi VVV kanuumatkale. :) Asi nägi siis välja umbes nõnda: jõudsime autoga mingi metsa vahele, kus juba suurem rahvahulk ees ootas. Panime perega mingitele paberitele allkirjad ja ootasime. Ühel hetkel läksid siis autojuhid autosid ära viima. Aeg muudkui läks ja läks, aga autojuhtidega naasevat bussi pole kuskil. Pikkade telefonikõnede käigus selgus, et buss, mis autojuhid tagasi pidi tooma, oli ikka veel parklas, kus meie(autodeta inimesed) ootasime. Nojah, asi venis nii 40 minutit kauemaks, kui plaanis oli, aga pihta me hakkasime.
Valisime endale kanuud ja vestid, kuulasime instruktaaži ja hakkasimegi minema. Tegime siis nõnda, et paps ja õde istusid ühes kanuus, mina, ema ja vend olime siis 2. Täiega vahva oli sõita :) Siis veel viimane kilomeeter üle järve ja olimegi lõpp-punktis.

Kanuumatkalt naasnud, jäin koju voodile lebama. Igasugu vahvaid mõtteid tuli pähe.. Eelkõige muidugi luule, mida ma kirja ei viitsi panna, aga noh.. tühja sellega.
Pühapäev oli samuti teguderohke. Hommik algas ettevalmistamisega venna sünnaks(mu vend Kristo Valge sai pühapäeval 9 aastaseks :)). Süüa tegime, mina panin küünlaid tordile. Nujah, nagu ikka traditsiooniline sünnipäevahommiku pidamine meie peres on: lauluga äratatakse sünnipäevalaps üles, siis tullakse suurde tuppa ja lastakse sünnipäevalapsel enda kingitused toast üles otsida. Kusjuures on iga aastavanuse kohta 1 kingitus juures, kuid see kehtib ainult 10. eluaastani :D. Tulid ka vanavanemad ja sai mõnusa hommiku veeta.
Varsti läksid nii vanavanemad kui ka ülejäänud perekond ära. Jäin üksi koju. Kell 1 algas 3D, käisin seal, väga lahe oli. Igatahes sain ma Stellalt hästi kenasti kaunistatud piibli, millest mul nüüd Moosese II raamat läbi on vaja lugeda. Hängisime peale 3D-d veel veidi Anna-Lea ja Rose-ga ning peagi läksimegi kõik oma teed. Pühapäevast veel niipalju, et mõtlesin varakult ette, et pean eksamiks valmistuma. Et ma aga kasulikumat moodust ei leinud, otsustasin enne tähtsat eksamit lihtsalt enne kella 23.00i magama minna :)

Esmaspäev. Minek eksamile, vestlus Lenaga, eksam, kergendatud tunne.. Muusikakooli katsed kell 15.00, kusjuures katsetama sain mina alles 15.57.
Peale seda kõike oli veidi aega ning siis seadsin rattaga suuna Liisi majale. Et ma ise minna ei osanud, siis pidi Rose mind juhatama. Deem.. ma ikka oskan asjadest valesti aru saada :D Jõudsimegi Liisi juurde.. ülilahe oli. Mina olin see, kes palli järel käis. Nujah... natuke väsitav oli, aga vähemalt on mul teadmine, et minu hüppevõime arenes tol päeval neist inimestest mitu korda enam. :) Jah.. õhtul koju minnes jõudis minuni viimaks inspiratsioon, mida ma nii kaua oodanud olin.

Jah.. jõudiski kätte tänane. Erilist mõtet siin postis vist ei olnud, aga lihtsalt tahtsin ära rääkida, mida ma vahepeal vahvat teinud olen :) Aa! Kusjuures sain ma eesti keele eksami "5". Täiega hea meel on :) Aga jah.. nüüd hakkan mina taas kirjutama ja päeva nautima. Soovitan teilgi sama teha. Oeh.. suvi on ikka ilus aeg, kõik läheb kaunimaks, hing lõkendab ja süda hakkab omades mõtetes tuksuma. Aga see selleks :) Teie olge tublid ja vahvad. Kellel suvi, see nautigu iga päeva sellest, kellel veel eksamid või muud kohustused - ma olen teiega :D Aga olge mureta, küll seegi aeg läbi saab :) Hoidke siis üksteist ja olge head. Minge randa, ujuge ja mängige võrkpalli :) Üldsegi.. elage, rokkige ja armastage täiega. JUST SUVEL ERITI! :D Küll te näete, suvi on pikk - kindlasti me kohtume :) Ei oska öelda, millal, aga küll me trehvame ;) Kaunist suve algust siis kõigile teile.. ja teate mis, :) Minge öösel aknale või suisa jalutama. Ööbikud laulavad, suisa imeline kuulata :) Ah jaa, inimesed... Ma ei tea, kui väga te mind usute, aga ma lihtsalt tahan teile öelda: Ma armastan teid kõiki! Päriselt ;) Tsau!

Eks siis millalgi kohtub!
Ps. Je vous aime tous ;)

Rong päikese poole

„Rong päikse poole lahkub

neljandalt perroonilt,
minuteid on alles 5,
pagas hoidke vagunis.“

Keset suitsutahmast rongijaama
vana, koltund vaksalit.
Seisan, kootud kampsunis
ja ootan oma vagunit...
Aknad tossuräämast mustad
välja näe ei meetritki
mina seisan, kaugelt kostab
vedur aina puhiseb:

Tšuhh ja tšuhh,
kaugel ära
minemas on siit see rong
tšuhh ja tšuhh, kiirelt enam
enne veel, kui kõlab gong
kellatornist, mööda sõitmas
veel üks rong on tuhinal.
kimab tuulevuhinal
küllap kraavi sõidab pea...

Kõlab kell ja läkski ära
rong nii pikk, see eelmine
teinud lärmi, teinud kära,
nüüd rahvast täis on seesmine.
kaob nüüd silmapiiri taha
järele jään vaatama
ajan vaikselt silmad maha
on mul miskit kaotada?

See täna juba teine oli
rong, mis päikesesse viis
kuid tunne vale oli siis...
et maha jäin ma meelega.
Ja seisma jäin ma üksi siia
teised ees läksid juba
Ju polnud rongil siis aeg mind viia
ning ju ma siis ei andnud luba..

Siin vaksalis on tuttav lõhn
justkui hõljuks sireleid.
on niidet’ hoone taga põhn
ja puhub tuul nii virelev.
Istun puidust tõusutrepil,
kohvrid ühes-teises käes.
mõtlen, kas ehk jälle lepin...
ja rongist taas kord maha jään.

„Rong päikese poole on
kohe-kohe lahkumas
trepilt neli lahkub vagun,
pagas kaasa vedada“

Jällegi vist jäängi maha...
pole vahet, tuleb uus
Ei veel üldse minna taha,
olgugi, et kell lööb kuus.
Teised ammu läksid juba..
küllap mind ehk ootavad..
kuid liialt armas on see tuba..
liialt mustad aknaread.

„Päikse poole, kohe kohe,
rong nüüd lahkub, kutsume,
kõiki, kes veel jäänud maha,
kes uimased ehk sutsuke“

Ja liialt tolmune see maja..
liialt must, et minna veel...
ei taha veel, ei ole vaja
kül jõuan käia tollel teel

„Kutse rongi „Päikse poole“
astuge nüüd sisse kõik
vaatamata eale, soole
peatus ees on Koidu Põik“

Kesse üürgab üle jaama?
„peale peale, kiiruga“
kas nüüd tsirkust hakkab saama,
et siin kõik, kes tulnud jaama,
kihutavad tiiruga, nüüd vagunis’
mis viiruga...
Sinist värvi on see vagun,
viiru värv on tumepruun..

Justkui... kutsuv on see vagun
keset koiduhämarust..
Ja kuigi siinset avarust
ja vaksalit, nii vana ja musta,
ooteruumi, mis pehkind ja soe,
ning kuhu on mõnele kombeks vist kusta...
mulle.. see miski ei loe.
Sest meeldib mulle selles majas
vanas, kustud, pehkinud majas.
Räpaste aknaklaasidega majas...
Just preaguses hetkes ja päevas ja ajas.

„Kutse viimane kõlamas nüüd:
mahajääjatel endal on süü,
rong mis päikeses peatust saab teha,
lahkubki nüüd ja kohe ja täna!“

Veider sõnum kahiseb jaamas
ruupurist vanast, mis kinni on laes
vaatan üht last, kes emaga kaasas…
ning viipab mul hoogsalt… pulgakomm käes.
Rongile korraks siis heidan ma pilgu
rahvast pungil need akende read
päevaga ühes saan endasse killu…
päiksesse vagun mind peagi nüüd veab…
Sõidan ja kaugeneb minust see jaam
Pehkinud maja, trepp ja perroon…
Aknast veel viivuks pilgu välja ma saan…
ja äratab päike, mis hommiku toob

„Rongile päiksesse pileteid pole
homme taas osta neid saada on siit
Täna veel reisiks üks sihtkoht vaid tuleb
Kus vanasse vaksalis’ näitab teeviit“

K. Valge


Nujah, Säärane ta siis tuligi. Kuskilt.. Ärge küsige, kust või millest. Igatahes jah.. ma ei tea, mida keegi sellest arvab, aga mõtlesin lihtsalt, et peaks oma loomingut taas vähe avalikustama :)
Aga olge ikka head, tublid ja lahked, hoidke üksteist ja elage, rokkige ning armastage täiega.
Mina aga lähen nüüd. Nädala lõpus blogin veel, vahepeal on palju ees ootamas ;)
Kohtumiseni! ;) Küllap näeme õige pea!