Klassikaline algus, aga küllap annate mulle andeks. Kes ootas, siis palun vabandust, et kaua kirjutand ei ole, kuid loodan, et vähemalt saab ootamine nüüd tasutud. Sügise viimased päevad on käes. Väga positiivne faktor minu jaoks, iseasi, kuda teie sellesse suhtute. Aga peagi on talv ja kõik on lumega kaetud.. Ootan seda juba väga.
Kui tavaliselt on mul rääkida mõnest olulisemast üritusest või sündmusest, siis see kord mul neid varuks võtta ei ole. Millest ma aga ehk vähe rääkida sooviksin on see, kui väga Uru Noorteteater mu tuju tõstab. See on justkui särav päike, mis koidab keset novembriõhtust pimedat taevalaotust. Tõsi, see saab küll alati läbi, aga jätab iga kord vähemalt päevaks sisse mõnusa, energiast pungil tunde, mis annab jõudu ja jaksu pidada vastu väsitav koolipäev ja mis toob mõtteisse värvikaid toone, mis huvitavaid ideid toovad. Seltskond on lihtsalt super ja näitlemine veel takkaotsa... väga bueno :)
Viimasel ajal on Urule eelnenud ka Treffneri ballikursused, mis sisuliselt kujutavad endast pooltteist tundi tantsukursust. Täna käisin jälle üle nädala aja ja teate... see on NII hea tunne, kui sul on tants, mis ei seisne vaid põhisammus, vaid sootuks keerulisemas süsteemis. Sa tantsid ja tunned, et "Fuck yea, see on lahe!" :) Ootan balli juba väga...
Tegelikult peaks mainima, et ootan kogu detsembrikuud väga. Eeldusel muidugi, et lumi tuleb maha ja jääb sinna. Nigunii olen juba eelnevalt rääkinud talvest ja lumehelvestest ja piparkookidest ja kuusepuust ja jõulutuledest ja hingesoojusest ja jõuludest ja kõigest sellest, nii et ma ei hakka end kordama. Lihtsalt neile, kes seda juba enesestmõistetavaks ei pea, ütlen nüüd, et ma ei tea ühtegi teist nii ilusat, kaunist, puhast, lummavat, romantilist ja rahulikku aega, kui seda on talv. Võib öelda, et ma armastan talve. Jah.. päris kindlalt võib seda öelda. :)
Täna on Eesti - Iirimaa 2. mäng. Antud hetkel on seis 1:1 ja ma isegi ei tunne huvi, kuidas see mäng lõpeb. Mis aga tuletab meelde ühe õhtu/öö/hommiku, millest aga kindlasti rääkida võiks. Nimelt oli meie koolis säärane üritus nagu KoKoKo(Kolme Kooli Kohtumine), mis ühendas siis Hugo Treffneri Gümnaasiumi, Pärnu Sütevaka ja Tallinna 21. keskkooli humanitaar-klasside esindajad. Mina sellest osa ei võtnud, kuid osa sain ma sellest sellegipoolest. Nimelt oli meie kooli koorilaulu õpetajal Proua Keerbergil plaan panna kõigi kolme kooli humanitaarklasside kooriliikmed laulma. Lauludeks olid "Tuulevaikne öö" ja "Isamaa ilu hoieldes", mille jaoks meie, humanitaaridest koori liikmed, pidime reedel, 11. novembril kooli tulema.
Õppisime laule, mis läks üsnagi sujuvalt ja lõbusalt. Proov läbi, selgus, et kooli saab ka ööbima jääda. Et mitmed mu sõbrad sinna jäid, otsustasin isegi jääda. Sõitsin bussiga koju, võtsin magamiskotid(enesele ja klassivennale, kes seda kauge vahemaa tõttu kodust tooma minna ei saanud), 2 väikest patja ja kalpsasin poodi, tulles sealt 2 suure paki krõpsudega, dipikastme ja Linnuse Kaljaga(kohutav valik, nüüd tean isegi!).
Eelvalmistused tehtud, astusin kooli poole, kus aga selgus, et uks on lukus ja sisse ei saa. Helistasin klassikaaslastele, kuid abi polnud sellest midagi. Õnneks tuli ukse peal vastu Uve Saar(kooli huvijuht, kes ühtlesi on tohutult omanäoline ja lahe inimene), kes mind naeru-suil sisse lasi. Jooksin auditooriumisse mängu vaatama. See möödus peamiselt Keili seltsis, mäng ise... nujah... 2:0 oleks kaotamine, 4:0 on lihtsalt tuim põske saamine(vabandust väljenduse pärast, aga mõte jääb samaks). Peale seda läks õhtu lõbusamaks:
leidsime saalis võimaluse laulda, hängisime puhkeruumis, vaatasime auditooriumis mingit mõttetut jama, kusjuures mina ja Keili selle üle lasksime ja selle asemel puhkeruumis lebotasime.
Peale selle olime niisama koolimajas. Hängisime saalis ja Uve kabineti ukse taga, keerutasime Keiliga mööda koolimaja koridore polkat ja lõpuks maandusime mina, Erik, Oto, Liisi ja keegi viies muusikaklassi pehmel vaipkattega põrandal. Hommikul esinesime KoKoKo lõpuaktusel ja valgusime koju. Tol õhtul oli uni magus...
Koolist veel nõnda palju rääkides, siis on homme, 16. novembril koolis sallivuse päev. Juba täna oli terve koolimaja erinevaid silte eri lausetega täis kleebitud ja homme pidi ka eri rassi inimesi koolis ringi käima. Tõotab tulla päris huvitav kolmapäev. Eks siis saa näha, kui palju neegreid(ei, ma ei kavatsegi läänemaailma teed minna ja mõelda välja ekstra sõna selle jaoks, et mõne rassi esindaja end mugavamalt saaks tunda) ja jaapanlasi koolis näha saab. Või siis nagu klassi poiste sisene huumor tavatseb nimetada... "Japanease infantry" :D
Nüüd on kell aga märkamatult 00:35 saanud ja minul on aeg magama minna. Panen teile siia alla ka 2 lugu. Kindlasti kuulake mõlemad läbi, sest ausalt - need on kuulamist väärt. Teile soovin ma aga kõike paremat. Hoidke üksteist, armastage, elage ja rokkige täiega, uskuge imedesse ja endasse. Ärge peljake raskusi elus, need toovad teile ainult head. Viimase kohta võin ise tõestuseks olla. Jah - vahel tunduvad asjad justkui lahendamatud ja igaveseks kadunud, võti on aga selles, et nii see ei ole. Kõik saab taas korda ja uskuge - saab veel paremini korda, kui oli enne. ;)
Kunagi kohtume, eks näis, millal. Varsti on talv ja jõulud. Siis võibolla suusarajal? või Tartu kesklinnas Rüütli tänaval? Ma olen tume-halli mantli ja musta soniga, eks lehvitage, kui trehvate. :) Mis aga peamine - ma armastan teid kõiki ja loodame, et homne tuleb veel kenam, kui oli tänane. Olge tublid, hoidke üksteist ja head ööd teile kõigile!
Tsau!
Siin need kaks iludust on, üks kaunim kui teine. Kuulake, nautige, kui saate, süüdake küünal ja sulgege silmad. Elus on hetki. Mõni hetk on kohe ilusam kui teine.
Nautige ilu!
Ps. Je vous aimes tous!
