Un peu d'espoir

Hei-hopsti!

Elu on ikka veider nähtus, kas te ei leia? Oled, elad, arvad, pingutad, pingutad veidi vähem ja hakkabki su elu teatud rutiini võtma. Rutiin aga on suhteliselt igav asi, nagu te ilmselt teate. Uskumatu, kui palju energiat ühe tantsu valmistamine ära võtab. Veidi hiljem räägin teile ka sellest, aga juba puht endale lohutuseks tahan kirja panna.. ma olen kuradi väsinud. Sügisilmad on vaikselt külmemaks minemas.. ma isegi naudin seda, kui aus olla. Jah, tõsi.. vahel juhtub sadama. Aga siiralt - vihmale ei ole ma kunagi vastu olnud. :)

Vahepeal on läinud vahvasti :) Justnimelt nõnda võikski seda nimetada - kool hakkab juba harjumuseks kujunema, klassikaaslaste nimed on selgeks saanud, koolis hakkad juba näo järgi ühteteistkümnendikke ja abituriente eristama. Ruumide asukohad hakkavad meelde jääma :) Nüüdseks on juba puhkeruumi asukohtki selgeks saanud. Kui varemalt võisin ma terve koolimaja läbi käia, mõistmata, kus õige trepp on, siis nüüd seda enam (nii tihti) ei tee :) Samas võin jätkuvalt öelda, et see kool on väga inspireeriv ja see lisab asjale kõvasti enam sära.

Koolist rääkides: mul on tohutult lahe klass. Meil on tõesti nagu.. igasuguseid. Luuletajad, kirjanikud, lauluinimesed, tantsijad, kokkajad, sportlased ja muidumehed :) Eks meil ole teisi kaa, aga neist ma nii täpselt öelda ei oska. Reedel on rets... tants on nüüdseks valmis, kuid viimase lihvi anname asjale homme. Ma väga loodan, et saame sel aastal võidu hummidele toodud. Kui ka mitte, siis vähemalt me üritasime. Aga ei, tegelt me paneme kinni selle retsi! :D Niiet, kui te juhtute seda teksti lugema enne 23. septembri lõppu, siis võite meile pöialt hoida. ;)

Inspiratsioon voolab nüüdsel ajal vähemasti minust läbi küll tõesti jõgedena. Koolist saab juba igapäevaselt veidi loovaid ideid, pluss on nüüd veel sügis ja palju uusi mõtteid ja emotsioone valla pääsemas. Kooli kohta võin veel kusjuures öelda, et kui koolis peaks ka vahetunnis igavaks minema, soovitan lihtsalt kõndida suvalist treppi mööda üles. Üsna pea leiad end miskist toredast kohast, kus sa väga tihti ei viibi ja rõõmu jätkub veel kauaks. Sügis toob uusi tuuli nigunii, ning kes vaid neist tuultest kinni suudab haarata, oskab enda jaoks välja noppida selle, mida mina nimetan inspiratsiooniks. Isiklikust elust ma siinkohal rääkima ei hakka, aga tegelikult ei olegi seda vaja. Piisab vaid sellest, kui süütad laual küünla, sulged silmad, tunned, kuidas tuli jõudu kogub ja oledki taas öö meelevallas, kusjuures elektroonilise võlts-valguse asemel on sul laual nüüd killuke elavat tuld, mis võib motivatsiooni ja inspiratsiooni taseme tõsta mõõtmatutesse kõrgustesse ;)


Vaatamata sellele, et jõulud on kaugel, otsustasin ma just preagu neile mõelda. Kas pole mitte tore aeg? Mõelge: lumine... väljas on tuisune, pime-pime talveõhtu.. toas aga on soe. Mine tea, äkki on kellegil isegi kamin? Võibolla.. igatahes on seal soe ja aknast välja vaadates võib näha tänavalaternate rambivalguses alla langevaid suuri kohevaid lumehelbeid.. Nad lihtsalt.. langevad maha ja juba minutitega võid aknast näha, kuidas maha hakkab moodustuma mõnus ja vatine kiht. Kas pole mitte kaunis mõelda? Mida iganes te arvate, minu arust on. :) Jaa.. mõnus piparkoogilõhn õhtuses korteris, tulesid täis elutuba, kus kuuselt klaaskuulidelt oma peegelpilti võid näha.. Öine vaatepilt aknast välja.. langevad lumehelbed, hanged ja kõrged vallid tee äärtes... armsad mütsid inimeste peas, soojad sallid kaelade ümber ja tänaval suisa lummavana näivad talvemantlid. Jah, ilus aeg on ees :) Ma ei tea, miks te seda teadma oleks pidanud, aga nüüd te seda igatahes teate! ;)

Öö on ümber.. päev on läinud
üle tee veel korraks käinud,
keegi mustas mantlis mees,
kes ennist koera jalutas.
Öö on tulnud, kustund tuled
majades, kus inimrass
und nüüd ootab, peagi tuleb
voodi päitse kodukass ja
vaatab ringi mustas toas ja
peagi unne keerab end..
Ammu juba kesköö möödas
tammun mina omas toas..
rõduaknast vaatan välja
vaevlen omas mõttejoas.
Paneks kirja? Ootaks veidi
äkki tuleb paremaid?
või ignoreeriks mõlemaid
ja roniks põhku viimati?
Nii tammun ringi, mõttes mina
omas toas, kus küünlaleek
pilgus latern, mõttes sina
ei magama ma pääse veel...

Jah, ongi hea, et tuli. Polegi ammu luulet kirjutanud blogisse. :) Olgu mis oli, aga nüüd on ka minul aeg lahkuda. Homme on Treffneris rebaste rets ja ka mina olen seal osaline. 10D klassi koosseisus, klassivärviks kollane ja riideesemeteks põll ja kiiver. Tõotab tulla tõsiselt lahe päev, usun, et jääb veel kauaks meelde :).
Teile aga, head sõbrad, ütlen ma siinkohal nägemiseni. Olge ikka tublid ja vahvad, olge head üksteise vastu ja hoidke oma lähedasi. Olge originaalsed, ning nagu alati.. mis kõige olulisem: elage, rokkige ja armastage täiega. Mina armastan teid kõiki, aitäh, et teete mu maailma nii imeliseks. Soovin kõigile kaunist ööd jätku ja jäägem nägemiseni tulevikus. Millal, eks ole näha, aga arvan, et ei olegi enam niiväga kaua oodata! ;)
Tsau! ;)

(Väga kaunis laul, seega otsustasin selle siia üles panna. Kes prantsuse keelt mõistab, sellel on lihtne, 
kes seda ei oska, see kuulaku niisama ja nautigu kaunist muusikat! )

Ps. Je vous aime tous! ;)

Piisab pilgult ühest hetkest, riivamata õnnistust'...

Hei-hopsti teie kõik! :)

Ma ei hakka enam vatrama sellest, et pole kaua kirjutand jne. Seda kõike suudate te ilmselt isegi järeldada. Mida võin aga kindlalt öelda on see, et see aeg, millest sõnu üles tähendatud ei saanud, on andnud mu maailmasse väga palju rõõmsat, toredat ja uskumatult lahedat!

Jah, algas kool. Hugo Treffneri gümnaasium... deem ma armastan seda kooli. Eks kool on suhteliselt uus ja preagu veel omalaadne nähtus, millega ma ehk veel päris ära harjund ei ole. Osalt võin seda seletada ehk oma hommikute läbi, nimelt: ma pole iial sõitnud kooli bussiga. Mitte iial pole mul tarvis olnud õigeks ajaks bussipeatusesse jõuda, mitte iial pole mul tarvis olnud enne kooli minekut rohkem, kui 5 korda kella vaadata. Aga näe, nüüd on see aeg tõesti käes. Tavaliselt sai kooli mindud siis, kui "tuju tuli". Nujah, päris nii ta muidugi ei käinud, eks mingi ajataju mul ikka oli, kuid see, millal kooli jõudsin, ei sõltundki mitte niiväga sellest, millal kodust lahkusin, kui et sellest, kui ruttu ma koolitee läbi käisin.
Nüüdsed hommikud on teistsugused. Ärkan, pean kiirelt une silmast saama ja sööma tõttama. Peale seda ruttu hambapessu, riidesse ja ongi minek. Sõltumine. See on vist see sõna.. Sõltumine bussist, mis su kooli viib, aga teate.. see on isegi talutav. Sest alati, kui bussis istet võtan (kusjuures alati bussi tagaosas, mitte rohkem, kui 3 istet uksest) jääb sisse alati väike ootusärevus. Kooliga seoses loomulikult. Jah, ma saan aru, et uus aasta ja uued inimesed jne.. aga iga päev on tõesti kuldaväärt. Iga klassikaaslane muutub aina huvitavamaks, iga õpetaja aina selgemaks ja iga õppeaine aina paeluvamaks. Spitze! (saksa k. lahe) :)

Mistõttu ma selle bussipeatuse näite sisse tõin, oli puhtalt seepärast, et Treffneriga on umbes samamoodi. Sa pead õigel ajal tähele panema, sest muidu jääd väga maha. Tundides olles on alati midagi vahvat ees, sest klassikaaslased teevad veel KINDLASTI enne tunni lõppu hea nalja ja situatsioonikoomikat mahub pea igasse minutisse. Ning oojaa, sa sõltud õpetajast. Kuigivõrd sõltud sa muidugi oma kaaslastest ka, aga kui õpetaja ikka ainet hästi seletada ei oska, siis ei ole ka sinul just selget mõistmist loota. Õnneks on Treffneris ainult häid õpetajaid ette juhtund, juhuks kui keegi mu sõnu vääriti sattus mõistma. ;) Jah.. uus kool, uus koolimaja ja väga palju uusi inimesi. Kalle on sillas :) Homme on koolipiknik.. seal hakkame köievedu vedama ja muus lahedas võistlema. Tõotab tulla lahe päev. Õhtul on vb larbile minek, aga oma valusa kurgu juures kahtlen tõepoolest, kas ma sinna välja vean.

Kõik siin maailmas on korraga nii inspireerivaks muutunud. Nagu tõesti, piisab ainult mõne inimesega rääkida ja juba tahaks kirjutada. Piisab ainult aknast välja vaadata, kui juba kahmad pastaka järgi. Piisab vaid korraks mõttesse jääda ja juba ongi tunne, et miski vajab ütlemist :) Okei, ma ei tea, miks ma selle kirjutasin. Igatahes.. Lugemine on ühtäkki armsaks saanud. Tõsi, nüüd vastan ka mina, et "loeks, kui oleks aega", aga eks aega pea lihtsalt leidma hakkama. :)

Viimasel ajal olen ma palju unistama hakanud. Ja kui ka mitte otseselt unistama, siis ette kujutama. Kui teil vaid oleks aimu, mida ma viimasel ajal kirjutanud olen.. :D Okei, kes teab.. sellel isegi on aimu, aga tegelikult ei oska ma lithsalt mitte midagi öelda. Ma tahaks teile tõestada, kuiväga õnnelik ma olen, et nüüd Treffneris olen ja kui tore asi elu ikka on... aga ilmselt teate te seda, et elu ilus on nigunii ja minu õnnest ei ole ka igaühel tarvis teada. Seega.. mis ma teile ikka öelda oskan.. unistage ja see läheb täide. Mina unistasin Treffnerist ja nüüd.. livin' on a dream :) ja seda kusjuures suht sõna-sõnalt.

Vahel ma soovin, et ma suudaks peita teksti niiöelda "salajase salasõna", millest kas vaid mõni aru saab või siis just kõik aru saavad ja mille läbi oleks inimestel ehk lihtsam oma elu elada. Igatahes ei olegi mul öelda muud, kui et ma armastan teid kõiki. Siiralt kohe :) Olge siis ikka tublid, aidake ja hoidke üksteist. Ärge kurje mõtteid mõelge, ei tule kasuks ja mis seal muud, kui et julgege unistada ja elage, rokkige ja armastage täiega!
Ja et mul tuli just idee veidi nostalgiliseks minna ja lõpetaks oma post nii, nagu see mul kunagi kombeks oli, siis soovitus neile, kes sellist kirjastiili ei salli(nüüdseks olen 1 neist kusjuures), siis vaadake peale lõpuni lugemist lakke, aitab muule mõelda. :)

Kell on 23:04 ja mina otsustasin just äsja magama minna. Niiet mis siis ikka. Olge tublid, võidelge oma maailma nimel, ärge andke käest oma unistusi ja olge toredad. Head ööd, rahvas, Valge Juht lahkub, tsau!

See kusjuures on 1 lahe uuema aja rahvalaul, mille ma tänu oma klassiõe facebooki profiilile leidsin. Aitäh sulle, Elli! ;) Laul muidugi väga hea  :)

P.s... Je vous aime tous!