Piisab pilgult ühest hetkest, riivamata õnnistust'...

Hei-hopsti teie kõik! :)

Ma ei hakka enam vatrama sellest, et pole kaua kirjutand jne. Seda kõike suudate te ilmselt isegi järeldada. Mida võin aga kindlalt öelda on see, et see aeg, millest sõnu üles tähendatud ei saanud, on andnud mu maailmasse väga palju rõõmsat, toredat ja uskumatult lahedat!

Jah, algas kool. Hugo Treffneri gümnaasium... deem ma armastan seda kooli. Eks kool on suhteliselt uus ja preagu veel omalaadne nähtus, millega ma ehk veel päris ära harjund ei ole. Osalt võin seda seletada ehk oma hommikute läbi, nimelt: ma pole iial sõitnud kooli bussiga. Mitte iial pole mul tarvis olnud õigeks ajaks bussipeatusesse jõuda, mitte iial pole mul tarvis olnud enne kooli minekut rohkem, kui 5 korda kella vaadata. Aga näe, nüüd on see aeg tõesti käes. Tavaliselt sai kooli mindud siis, kui "tuju tuli". Nujah, päris nii ta muidugi ei käinud, eks mingi ajataju mul ikka oli, kuid see, millal kooli jõudsin, ei sõltundki mitte niiväga sellest, millal kodust lahkusin, kui et sellest, kui ruttu ma koolitee läbi käisin.
Nüüdsed hommikud on teistsugused. Ärkan, pean kiirelt une silmast saama ja sööma tõttama. Peale seda ruttu hambapessu, riidesse ja ongi minek. Sõltumine. See on vist see sõna.. Sõltumine bussist, mis su kooli viib, aga teate.. see on isegi talutav. Sest alati, kui bussis istet võtan (kusjuures alati bussi tagaosas, mitte rohkem, kui 3 istet uksest) jääb sisse alati väike ootusärevus. Kooliga seoses loomulikult. Jah, ma saan aru, et uus aasta ja uued inimesed jne.. aga iga päev on tõesti kuldaväärt. Iga klassikaaslane muutub aina huvitavamaks, iga õpetaja aina selgemaks ja iga õppeaine aina paeluvamaks. Spitze! (saksa k. lahe) :)

Mistõttu ma selle bussipeatuse näite sisse tõin, oli puhtalt seepärast, et Treffneriga on umbes samamoodi. Sa pead õigel ajal tähele panema, sest muidu jääd väga maha. Tundides olles on alati midagi vahvat ees, sest klassikaaslased teevad veel KINDLASTI enne tunni lõppu hea nalja ja situatsioonikoomikat mahub pea igasse minutisse. Ning oojaa, sa sõltud õpetajast. Kuigivõrd sõltud sa muidugi oma kaaslastest ka, aga kui õpetaja ikka ainet hästi seletada ei oska, siis ei ole ka sinul just selget mõistmist loota. Õnneks on Treffneris ainult häid õpetajaid ette juhtund, juhuks kui keegi mu sõnu vääriti sattus mõistma. ;) Jah.. uus kool, uus koolimaja ja väga palju uusi inimesi. Kalle on sillas :) Homme on koolipiknik.. seal hakkame köievedu vedama ja muus lahedas võistlema. Tõotab tulla lahe päev. Õhtul on vb larbile minek, aga oma valusa kurgu juures kahtlen tõepoolest, kas ma sinna välja vean.

Kõik siin maailmas on korraga nii inspireerivaks muutunud. Nagu tõesti, piisab ainult mõne inimesega rääkida ja juba tahaks kirjutada. Piisab ainult aknast välja vaadata, kui juba kahmad pastaka järgi. Piisab vaid korraks mõttesse jääda ja juba ongi tunne, et miski vajab ütlemist :) Okei, ma ei tea, miks ma selle kirjutasin. Igatahes.. Lugemine on ühtäkki armsaks saanud. Tõsi, nüüd vastan ka mina, et "loeks, kui oleks aega", aga eks aega pea lihtsalt leidma hakkama. :)

Viimasel ajal olen ma palju unistama hakanud. Ja kui ka mitte otseselt unistama, siis ette kujutama. Kui teil vaid oleks aimu, mida ma viimasel ajal kirjutanud olen.. :D Okei, kes teab.. sellel isegi on aimu, aga tegelikult ei oska ma lithsalt mitte midagi öelda. Ma tahaks teile tõestada, kuiväga õnnelik ma olen, et nüüd Treffneris olen ja kui tore asi elu ikka on... aga ilmselt teate te seda, et elu ilus on nigunii ja minu õnnest ei ole ka igaühel tarvis teada. Seega.. mis ma teile ikka öelda oskan.. unistage ja see läheb täide. Mina unistasin Treffnerist ja nüüd.. livin' on a dream :) ja seda kusjuures suht sõna-sõnalt.

Vahel ma soovin, et ma suudaks peita teksti niiöelda "salajase salasõna", millest kas vaid mõni aru saab või siis just kõik aru saavad ja mille läbi oleks inimestel ehk lihtsam oma elu elada. Igatahes ei olegi mul öelda muud, kui et ma armastan teid kõiki. Siiralt kohe :) Olge siis ikka tublid, aidake ja hoidke üksteist. Ärge kurje mõtteid mõelge, ei tule kasuks ja mis seal muud, kui et julgege unistada ja elage, rokkige ja armastage täiega!
Ja et mul tuli just idee veidi nostalgiliseks minna ja lõpetaks oma post nii, nagu see mul kunagi kombeks oli, siis soovitus neile, kes sellist kirjastiili ei salli(nüüdseks olen 1 neist kusjuures), siis vaadake peale lõpuni lugemist lakke, aitab muule mõelda. :)

Kell on 23:04 ja mina otsustasin just äsja magama minna. Niiet mis siis ikka. Olge tublid, võidelge oma maailma nimel, ärge andke käest oma unistusi ja olge toredad. Head ööd, rahvas, Valge Juht lahkub, tsau!

See kusjuures on 1 lahe uuema aja rahvalaul, mille ma tänu oma klassiõe facebooki profiilile leidsin. Aitäh sulle, Elli! ;) Laul muidugi väga hea  :)

P.s... Je vous aime tous!