Olles jooksnud ilma mingi põhjenduseta Annelinna lõppu, jõudis minuni teadmine, et tahan täna kirjutada. Neile, kes ehk seda posti pikisilmi ootasid - palun vabandust. Ma lihtsalt ei tundnud, et oleksin tahtnud millestki nii ääretult rääkida. Nüüd aga on see tunne taas käes ja ma ei malda enam oodata hetke, mil teile üle pika aja jälle head ööd saan soovida. :) Igatahes olen ma viimasel ajal elanud paganama lahedalt ning vähemalt mingit osa sellest ma teile nüüd ka pajatama hakkan.
Asi, millest ma väga tahan, et te teaksite, on kooliteatrite festival. Mina osalesin seal siis ühes teatrigrupiga Uru Noorteteater. Tegime nimelt muusikali. Ma ei hakka teile kirjeldama neid aina pikemaks veninud proove, kus me muusikali nii ühest kui teisest küljest viimistlesime. Ma ei hakka teile rääkima Gen klubi proovidest, kus meie etendus esimest korda reaalselt etenduse nägu olema hakkas. Küll aga kavatsen ma teine rääkida 18. märtsist - kooliteatrite festivali päevast, mil meie oma etendusega täismajale mängisime ja ülipositiivset tagasisidet saime. Niisiis...
Et kõik ausalt ja midagi suurt vahele jätmata ära rääkida, pean alustama 16. märtsist - reedest, mil saime esimest korda Tartu Uue Teatri laval oma etendust läbi mängida. Juba siis sai selgeks, et lava, nagu me seda lootsime, me ei saa ja peame leppima ilma äärekardinateta lavaga. Laupäeval tegime veel Lutsu raamatukogu keldris viimase proovi ja oligi jäänud etenduseni vaevalt 24 tundi. Pühapäeva hommikul ärkasin vara. Kodus panin kiirelt kostüümi kokku, pakkisin üht-teist söögipoolist kaasa, kontrollisin koti 4 korda enne minekut üle ja ruttasin bussi peale. Majas saime 2. korrusel endale urukate peale toa. Seal me siis olime... Tegime üksteisele soenguid, aitasime kostüüme korrastada ja jändasime rekvisiitidega. Eriti muidugi Excaliburiga.
Läkski lahti... etendus algas. Veel enne etendust olin saalis ära näinud mitmedki sõbrad, tuttavad ja pereliikmed, kuid tol hetkel kadus see kõik kaugusesse. Jäid vaid lava, kaasnäitlejad, karakter ja ülesanne leida nõiatüdruk Ella, kes väidetavalt sokke sõlme sidus. Hästi - ma ei hakka etendusest üksipulgi rääkima, kuid igatahes võin öelda, et lõpetasime me tolle õhtu kastitäie limonaadide ja pitsaga, 8 preemiaga ning edasipääsuga Tallinnasse.
Võite ehk isegi arvata, kuidas mu tuju oli. Tulnud koju rollipreemiaga, võisin täiel rinnal vaheaega nautima asuda. Sinna sisse mahtus mitmeid väljaskäimisi, kuid tähelepanuväärseim neist on siiani tänane - neljapäev, 22. märts. Nimelt olin ma täna Ilmatsalus ja aitasin Fadieesi õpilastel muusikali lavastada. Noh... tõtt-öelda ei olnud see just suurem asi lavastamine, kui siis vaid koordineerimine, nõuandmine ja seletamine. Aga lahe seal igatahes oli. Sain tuttavaks Kärdiga ning Keviniga sai lihtsalt taas juttu aetud. Meeldiv päev.
Lumi sulab iga hetkega üha jõudsamalt. Eks oli ka aeg muidugi, kuid minu jaoks tähendab see seda, et oma 2 salli ja talvemütsi olen mina vahetanud ühe salli ja soni vastu. Teie jaoks ei ole see ilmselt suurem vahe, aga minu jaoks tähistab rõõmsalt seda, et külm aeg on möödas. Juba on Emajõgi jäävaba ja peagi saab kooli minnes suisa lehekõrvu imetleda. Eks kevadega käi kindlasti ka muud sada asja kaasas, kuid nendest on preagu veel vara rääkida.
Igatahes oli väsitav päev ja ühes sellega võtsin just preagu, 0:09 nõuks magama minna. Kui keegi on selle siiani läbi lugenud ja mõelnud, et katsugu ma nüüd nii kaua vahet pidada, siis ei saa ma teile midagi lubada. Ela nii, nagu tunned, et on õige - siis oledki õnnelik. Ja just seda ma teha kavatsengi. Teie tehke sama :) Olge loovad, ärge kartke proovida uusi ideid ja mis peamine - ärge kahelge endas. Te suudate pea kõike - küll näete seda mingil hetkel isegi. Nüüd ma aga lähen ja lasen teilgi tavapäraste toimetuste juurde naasta. Ärge siis unustage - elage, armastage ja rokkige täiega ning... jah, kellele ma seda siirast soovi ikka hoian - nautige kevadet, kuis saate! ;)
(Jah, ma tean, et enamik teavad seda lugu juba, aga et see tõepoolest on kena lugu ja mulle parasjagu kätte ka juhtus, siis võite ju teiegi seda kuulata.)
(Video alguses on mingi jama, aga muidu on lugu väga kena ja meloodiline. Isiklikult meeldib väga, taas kord lihtsalt selleks puhuks, kui keegi veel seda lugu ei tea :))
Ps. Je vous aime tous!
