Hei-hopsti kõik vanad ja noored, spordi-ja kunstiinimesed, vahvad ja leidlikud ja ka kõik teised, kes te siia blogisse ära olete eksinud :)
5 minutit tagasi tuli mulle pähe mõte blogida sellest, mis paaril viimasel päeval juhtund on ja võin teile kinnitada.. juhtumisi pole vähe. Selle 5 minuti sees, mil ma jõudsin mõtte genereerimisest reaalse trükkimiseni suutsin ma veel avada Kalevi tumeda metspähklitega šokolaadi, käia vannitoas vett joomas, süüa ära 2 rida(10 tükki) šokolaadi, vaadata üle Gmail ja Youtube'i uuendused, imetleda lilli oma laual, kommenteerida kellegi polti Facebookis ja avastada lõpuks, et tahtsin ju kirjutama hakata :)
Tegelikult pole see aga üldse oluline. Oluline on see, mida ma teile kohe-kohe kirjutama hakkan. Järgnev blogipostitus sisaldab endas siis: kõige algust, lahedat videotegemist, pühapäeva ja kõike sellega kaasnevat, sünnipäeva ja kõike seda, mis peale selle toimunud on. Nüüd aga kõigest järjekorras. Kui on, süüdake küünal ja surmake lambivalgus, hämarus on ideaalne. Kui see teie lugemisele kaasa aitab, pange vaikselt käima mõni hea lugu. Kõvasti ei tasu, lihtsalt.. nii, et teil endal mõnus on. Kõik valmis?- head lugemist. :)
Kõige algus, ehk lihtinimese jaoks tavaline reede, mis ei ole tegelikult suuremat asi tähtpäev. Mis päeva eriliseks teeb, on see, et tol päeval oli mul õhtul kenakesti igav. Igavus pole muidugi suurem asi märkimisväärt seisund, aga asjad kulgesid nõnda: Suutmata veenda ennast ja kedagi teist "Tudengibändile" minema, otsustasin "Superhero" kontserdi kasuks. FB evendi järgi oli sinna tulemas mitmeid tuttavaid inimesi ja seega otsustasingi selle kasuks. Okei - jõuan kohale.. ongi palju tuttavaid, hängin siis nendega, kontserdi alates jäin Anna-Lea kõrvale. Kontsert ise oli... igav? See vist on see sõna. Aga küllap on asi lihtsalt minu teistsuguses maitses. Koduteed jagasin kahe vana klassiõe, Brigitta ja Marleeniga, vahva oli :)
Asi, millest ma nii palju ei räägi on vestlus, mille pidasin msn-is oma 2 klassiõe Anni ja Liisiga. Liisi oli nimelt Anni pool ja mina siis rääkisin nendega... Ja guess what, mis kell ma end ikka veel ülevalt leidsin? - Kell kolm! Kohutav. Ma ütlen enesele kell 12: "Ma lähen nüüd magama!". Aga ei, seda ma teps mitte ei tee ja lõpuks ütlengi enesele kell kolm öösel: "Ma lihtsalt.. jään kohe magama." Aga vahva oli :)
Lahe videotegemine, ehk päev Kristjani, Kauri ja veel mõne vahva inimesega. Asi algas sellega, et Kristjan oli mulle paar päeva tagasi öelnud, et tal oleks mind 1 video tarvis vaja. Video on nimelt mingi Lastefondi reklaamiv klipp, mis hakkab siis PÖFFil enne igat filmi jooksma. Igatahes käisime siis alguses Athena majas, kus filmimine läks võrdlemisi kiiresti. Peale seda suundusime välja. See osa oli mu lemmik :D Nimelt kõndisime Tartu Ülikooli eest mööda ja seal oli parasjagu mingi vene noorte ekskursioonigrupp. Kohe tormasid minu juurde mingid tüdrukud, võtsid minu ümbert kinni ja peagi ma lihtsalt seisingi seal, ootasin, mil inimesed minuga pildid tehtud said ja olin sõnatu. Nujah - see selleks, edasi läks asi taas kiiremini. Nendesamade venelastega saime pilti teha veel.. aga noh... panen video üles, eks te vaadake ise! ;) Üldiselt oli päev aga väga mõnus ja lõpuks saime 3me peale veel Kalevi suure karbi Praliné-komme. Mämm-mämm, muud ma selle peale öelda ei oska :)
Pühapäev ja kõik sellega kaasnev. Oi jeerum, inimesed... Vat see on see koht elus, kus ma ei tea, kas ma olen piisavalt suuteline, et seda kõike kirjeldada... Aga okei, ma räägin teile asja nii, nagu see minu silme läbi oli. Oli tavaline hommik, 23. oktoober ja mu sõber Kelli oli kutsunud mind enesele külla - appi talle prantsuse keelt seletama. Nujah, mis mul viga sõpra aidata - läksin sinna. Tuli välja, et Kelli tegi alles pannkooke.. nujah, ootasin, rääkisin, ajasin juttu. Ühel hetkel, peale mõningast õpetamist helistas mulle ema, kes koos ülejäänud perega pidi olema juba sugulase sünnipäevale läinud.
"Hädaolukord, vanaisa toob maalt kartuleid ja tõesti oleks vaja vastu minna, palun mine lippa koju ja vii keldrisse, ta jõuab kuskil 45 meie maja ette". Okei.. mis mul siis muud teha oli - läksingi. Kui maja ette jõudsin, oli kell 46. Mõtlesin, et okei, võtan ülevalt keldri võtmed ja tulen alla tagasi. Sõidan liftiga üles.. astun korterisse, kui äkki vaatan: veider.. köögi uks on kinni. (Köögi uks pole iial kinni). Ma ei tea, kas te usute mind, aga noh... te ju saate aru, kui astute koju sisse ja tunnete, et te pole üksi. Vat see tunne oli minul ka.. astun vaikselt suure toa poole, mõeldes, et "kas tõesti õde jäi koju?". Ning siis....
"Õnne soovime sul, õnne soovime sul, palju õnne, kallis Kalle, õnne soovime sul!" - Terve tuba on täis inimesi, sõpru, pereliikmeid ja söögikraami. Laud on kaetud ja säravad näod vaatavad mulle vastu. Tunnen, kuidas mu lõug vajub alla.. tunnen, kuidas mu silmad lihtsalt klaasistuvad ja kuidas Gerda tuleb seina peidust välja, vaatab mulle otsa ja ütleb: "Palju õnne sünnipäevaks!". Šokk. Esimest korda elus.. täielik šokk. Ei teagi, kas hea.. veidi ehk natuke halb ka, aga šokk. Kristjan embas ruttu ja ütles, et peab tormama. Tal oli juba kell 1 vaja olnud Vanemuises olla, kell aga oli nii 2 minuti pärast 13.00. Pidu läks edasi.. Eneli ja Gerda... ma ei taha sellest rääkida. Igatahes läks pidu rõõmsasti edasi, söödi, joodi ja oldi lõbusad. Kutsusin ka Anni, Liisi ja Kaidi peole. Vahva oli. Kohati ehk veidi tüütu ka.. aga üldiselt ikka lahe. Kui kõik külalised peale Gerda olid ära läinud, saime rääkida. See oli siiras. Ma ei tea vist ühtegi teist inimest oma elus, kes oleks mulle sääraseks toeks kui tema (okei, vb ema). Igatahes rääkisime Gerdaga minu pool ja läksime siis välja. Plaan oli muidugi Gerda koju saata, aga et meil kummagil selleks otseselt tuju ei olnud, läksime hoopis Ihaste tee peale juttu puhuma. Jaa.. ta on vist tõesti parim sõber, kes mul eales olnud. :)
(Magama sain kell 2)
Sünnipäev, ehk päev, mil ma sain 17 ja mille kasutasin endale meeldivalt. Päev algas suure üllatusega, nimelt lauldi mind üles nii, nagu meie peres kõiki üles on kombeks laulda, kui tal sünnipäev on. Et isa pidi tööle minema, äratati mind kell 8 hommikul. Nujah.. Tol hetkel oleks tahtnud öelda: "Teate.. see on nii armas ja ilus komme.. aga.. kurat, ma olen nii unine." Siiski, üles ma tulin ja süüa sain ka jälle. Kingituseks sain pere poolt mingi lõhnaõli, mingi raamatu ja mingi šokolaadi. Täpsus pole siinkohal oluline, peamine, et te lihtsalt teate, et ma mingi kingituse sain :D
Peale seda läksime mina, mu vend Kristo, mu õde Karolin ja mu ema vanaemale maale külla. Eesmärgiga tegelikult muidugi tööd teha, aga noh.. suurema osa ajast me tõesti nautisime vanaema imehäid sööke. Tööd tegime ka - terve õu ja autotee sai lehtedest puhtaks. Miks me aga seal nii vähe olime, oli jälle veidi minu süü. Nimelt oli kell 3 Tartus Lille Majas algamas 6-vaatepunkti näitlejatreening. Tohutult lahe, juba esimesel päeval. Kes ei tea, siis põhines see koolitus peamiselt jalgade ja meelte treenimises, aga nuh.. ega seda nigunii paari sõnaga väga täpselt kirjeldada ei saaks. :) Muidugi suur-suur aitäh ka kõigile õnnesoovijatele. Õnne läheb elus vaja :)
Kõik, mis peale sünnipäeva toimund on, ehk kõik, mis toimus peale seda päeva, mil mina 17-aastaseks sain :) Kindlasti ütlen kohe ära, et see 6-vaatepunkti näitlejatreening kestis esmaspäevast kolmapäevani. Iga päevaga läks see asi aina huvitavamaks, aga jah.. nüüdseks on see läbi. Nüüdsest hakkan vist hommikuti jalgu mudima :D äratab väga hästi üles. Teisipäeval käisin koos Anna-Leaga veel Athenas "Ivanovite jõulupuud" vaatamas. Pool tundi peale etenduse lõppu sain aru, et see oli hea :) Siis sattusid mulle Raekojas vastu Liis ja Kadi, kellega ma siis koos kaasa läksin. Õhtu läks vahvasti, magama sain hilja. Kolmapäev, ehk siis tänane oli täis tavalisi tegemisi. Koolitus, klassiõe trehvamine, plaanide tegemine, oma laua koristamine ja mõnus istumine sünnipäevaks saadud šokolaadi ja klassikaks muutunud punase küünla seltsis. :)
Eks ongi vist aeg lõppsõna öelda... Nagu juba öeldud - šokolaad ja küünlavalgus on võrratu kooslus. Kuulan "Bust your knee cups"-i ja naudin õhtut. Hea on olla. Loodan, et teie saite lugemisest vähemalt natukenegi head emotsiooni. Teie aga olge lahked ning hoidke neid, kes teile kallid. Olge aldis elu uutele võimalustele ja ärge kartke neist kinni haarata. Ebaõnnestumine on ehk isegi suurem võit, kui teadmine, et kõik läks hästi. Ärge vääriti mõistke, aga.. saate ehk isegi aru ;) Mina aga lähen oma igaöiste toimetuste juurde. Võibolla luuletan, võibolla raiskan lihtsalt aega.. eks näis. Millalgi me kohtume, päris kindlasti kohe, küsimus on vaid selles, millal ja kus. Aga las elu näitab :) Piisab lihtsalt teada, et kõik läheb hästi. Oeh, aga ma üritan lõpetada. Kallid olete, olge tublid, elage, rokkige ja armastage täiega ning kaunist sügist! Sest nagu ütleb (mu enese välja mõeldud) vanasõna... Kui talv on kaugel, on sügis kaunis.
Aitäh teile kõigile, et teete maailma nii lahedaks paigaks. Head ööd!
Ps. Je vous aime tous :)
Wednesday, October 26, 2011
Monday, October 24, 2011
Thursday, October 20, 2011
Keski leht mul vastu lendas, naeratas ja kadus siis
Hei-hopsti teie kõik!
Milline kaunis õhtu... lummav. Igatahes olen ma maandunud arvuti ette kindla ideega blogida, teadmata hetkel veel isegi, millest ma täpselt rääkida tahan. Tegelikult tahan ma juba kohe alguses ära mainida, kui paganama lahedat aega ma viimasel ajal olen veetnud ja olgugi, et elu nii magusaid kui mõrudaid juhtumisi ette toob, on just see see elu, mida ma kõige rohkem tahaksin elada.
Esimene pomm on muidugi see, et ma sain Uru Noorteteatrisse sisse. Okei, tõtt-öelda ei ole seal midagi imestada - ma olen seal juba 2 hooaega olnud, aga nuh.. see pole hetkel oluline. Meie seltskond on ülilahe :) Kui etendused hakkavad tulema, annan ehk teada, aga jah.. see on nii lahe. Eriti lahe on veel see, et meessoost näitlejaid on ainult kaks. Kuigi jah - teatrikollektiivis kokku on meessoost isikuid neli. Kes ei tea, siis Uru Noorteteater tegutseb nüüdseks 5. hooaega ja tegemist on peamiselt improvisatsioonilise noorteteatriga, kuid ka tavapäraseid lavastusi teeme üsna tublisti.
Koolis läheb mul ka hästi. Arvestuste nädal on nüüdseks pea lõpule jõudnud, ja jäänud on vaid homne eesti keel. Arvestuste hinded on olnud mõne jaoks ehk jahmatavad, kuid minu jaoks üsna parasjagu hästi. Kolmed ja viied, aritmeetilise keskmise järgi tubli 4, mis on koolipoisi kohta minu arvates päris hea tulemus. :) Tegelikult on Treffner mind taas inspireerima hakanud, võibolla just arvestuste nädala tõttu. Lihtsalt.. jalutada kooli rõõmsalt sisse, näha inimesi istumas aatriumis ja pinkidel, vihikud süles ja nina raamatuis. Lihtsalt jalutada nende kõigi seast mööda ja leida üles oma klass või grupp, kellega koos sa arvestust tegema hakkad. Ja mitte, et sa paaniliselt kordaks, oh ei. Lihtsalt.. jälgid kõigi erutust, kordad hetkeks mõttes üle paar reeglit ja ütled enesele: "rahu... nagu põhikooli lõpueksam, ei midagi erilist".
Kusjuures soovin teiega jagada ühte vahvat kommet, mis mul endal on. Nimelt, kui teil on mõni töö või arvestus või eksam ja tunnete, et tahaks hetkeks puhata, siis lihtsalt tõstke pea ja vaadake klassis ringi. Kõik töötavad.. kuidagi vahva vaadata. Tõsi - peagi avastate, et see on totter niimoodi klassi luurata, aga samas, see annab teile positiivsust ja mõnusat energiat edasi töötada :)
Preagu istun oma toas, arvuti ees, klassikaliselt on ka punane küünal mu laual põlemas ja mingi hea laul kõrvaklappides kumisemas. Tegelt tahtsin ma öelda lithsalt seda, et täna oli väga hästi tähti näha(vähemalt mingi kell). Ja üsnagi lahe on asja juures see, et ma olen avastand, et kui vaatad tähistaevasse, siis võid enda ümber kujutleda mistahes keskkonna. Mõtled enda ümber sa siis suve, siristavad ritsikad ja lõhnavad aasalilled, kevadise veevulina ja noore rohu, sügisetuuled, lehehunnikud ja pool-raagus puud või siis jah.. kauni karge talveöö.. Täiesti pime on, aga sina oled seal, kus sa parasjagu oled ja sa lihtsalt vaatad taevasse ja tähed vaatavad sulle vastu. Ja sel hetkel sa lihtsalt.. saad aru, et see on ilus ja mis parim - sa ei oska selle teadmisega teha muud, kui selle üle rõõmu tunda ja see tunne endale igaveseks meelde jätta. :)
Kuulake seda laulu, :) see on ilus. Mina aga võtan nüüd enese ühes ja lähen magama. Kuulan ära viimased noodid laulust ja puhun siis küünla. Ninna tõuseb suitsulõhna, kuid õnneks ei ole seda nii palju, et see pea pööritama ajaks. Pigem on just mõnus lasta peal patja puudutada ja tunda mõnusat ja head suitsuhõngu.
Milline kaunis õhtu... lummav. Igatahes olen ma maandunud arvuti ette kindla ideega blogida, teadmata hetkel veel isegi, millest ma täpselt rääkida tahan. Tegelikult tahan ma juba kohe alguses ära mainida, kui paganama lahedat aega ma viimasel ajal olen veetnud ja olgugi, et elu nii magusaid kui mõrudaid juhtumisi ette toob, on just see see elu, mida ma kõige rohkem tahaksin elada.
Esimene pomm on muidugi see, et ma sain Uru Noorteteatrisse sisse. Okei, tõtt-öelda ei ole seal midagi imestada - ma olen seal juba 2 hooaega olnud, aga nuh.. see pole hetkel oluline. Meie seltskond on ülilahe :) Kui etendused hakkavad tulema, annan ehk teada, aga jah.. see on nii lahe. Eriti lahe on veel see, et meessoost näitlejaid on ainult kaks. Kuigi jah - teatrikollektiivis kokku on meessoost isikuid neli. Kes ei tea, siis Uru Noorteteater tegutseb nüüdseks 5. hooaega ja tegemist on peamiselt improvisatsioonilise noorteteatriga, kuid ka tavapäraseid lavastusi teeme üsna tublisti.
Koolis läheb mul ka hästi. Arvestuste nädal on nüüdseks pea lõpule jõudnud, ja jäänud on vaid homne eesti keel. Arvestuste hinded on olnud mõne jaoks ehk jahmatavad, kuid minu jaoks üsna parasjagu hästi. Kolmed ja viied, aritmeetilise keskmise järgi tubli 4, mis on koolipoisi kohta minu arvates päris hea tulemus. :) Tegelikult on Treffner mind taas inspireerima hakanud, võibolla just arvestuste nädala tõttu. Lihtsalt.. jalutada kooli rõõmsalt sisse, näha inimesi istumas aatriumis ja pinkidel, vihikud süles ja nina raamatuis. Lihtsalt jalutada nende kõigi seast mööda ja leida üles oma klass või grupp, kellega koos sa arvestust tegema hakkad. Ja mitte, et sa paaniliselt kordaks, oh ei. Lihtsalt.. jälgid kõigi erutust, kordad hetkeks mõttes üle paar reeglit ja ütled enesele: "rahu... nagu põhikooli lõpueksam, ei midagi erilist".
Kusjuures soovin teiega jagada ühte vahvat kommet, mis mul endal on. Nimelt, kui teil on mõni töö või arvestus või eksam ja tunnete, et tahaks hetkeks puhata, siis lihtsalt tõstke pea ja vaadake klassis ringi. Kõik töötavad.. kuidagi vahva vaadata. Tõsi - peagi avastate, et see on totter niimoodi klassi luurata, aga samas, see annab teile positiivsust ja mõnusat energiat edasi töötada :)
Preagu istun oma toas, arvuti ees, klassikaliselt on ka punane küünal mu laual põlemas ja mingi hea laul kõrvaklappides kumisemas. Tegelt tahtsin ma öelda lithsalt seda, et täna oli väga hästi tähti näha(vähemalt mingi kell). Ja üsnagi lahe on asja juures see, et ma olen avastand, et kui vaatad tähistaevasse, siis võid enda ümber kujutleda mistahes keskkonna. Mõtled enda ümber sa siis suve, siristavad ritsikad ja lõhnavad aasalilled, kevadise veevulina ja noore rohu, sügisetuuled, lehehunnikud ja pool-raagus puud või siis jah.. kauni karge talveöö.. Täiesti pime on, aga sina oled seal, kus sa parasjagu oled ja sa lihtsalt vaatad taevasse ja tähed vaatavad sulle vastu. Ja sel hetkel sa lihtsalt.. saad aru, et see on ilus ja mis parim - sa ei oska selle teadmisega teha muud, kui selle üle rõõmu tunda ja see tunne endale igaveseks meelde jätta. :)
Mu elu on tore.. võiks öelda isegi, et imeline. Iga päev on uue näoga ja iga tehtud tegu ja saadud kogemus teeb elu aina enam ja enam kirjuks ja värviliseks. Miks ma seda jama ajan preagu - ma ei tea, aga see teeb tuju rõõmsaks. :D Nüüd aga panen ma siia 1 laulu, mis minu tuju küll väga kõvasti parandada suudab
Kuulake seda laulu, :) see on ilus. Mina aga võtan nüüd enese ühes ja lähen magama. Kuulan ära viimased noodid laulust ja puhun siis küünla. Ninna tõuseb suitsulõhna, kuid õnneks ei ole seda nii palju, et see pea pööritama ajaks. Pigem on just mõnus lasta peal patja puudutada ja tunda mõnusat ja head suitsuhõngu.
Teie aga olge tublid edasi, sest ilmselt olete te seda juba preagu. Ja kui ka pole.. siis lihtsalt naeratage raskustele, minge neile vastu ja oletegi tubli. Nähke inimestes seda, mida neis head on ja olge üksteise vastu head ning hoolivad. Kel õppida, õppigu, kel elada, elagu, kel armastagu - armastagu südamest! Ja noh.. loomulikult :) kui tunnete, et raskus ja mured on mõistust haaramas, siis lihtsalt.. ärge unustage rock'n rolli oma elus! Elu toob huvitavaid inimesi kokku, mina näiteks olen lähiajal õige mitu endasarnast leidnud.. Aga küllap kohtume me kõik millalgi. Millal? - ei oska öelda, kuid ma tean vaid, et me kohtume. Aitäh, et loote maailma, milles ma elada tahan. Head ööd teile kõigile! ;)
Ps. Je vous aime tous!
Monday, October 10, 2011
Vaasis roos ja küünlaleegid tema õites puhkamas.
Hei-hei jälle! :)
Sügis andis täna mulle reaalselt esimest korda märku, et ta ei kavatse igavesti suviseks jääda. Kes arvab, et see mind nukraks tegi, eksib seekord paraku väga. Ma ei oleks osanud paremat päeva algust ette kujutada, kui astuda õue ja tunda reaalselt, et müts ja kindad, mille just enesele pähe ja kätte panid on reaalselt vajalikud. Ei tahaks öelda, et ma olen mingi Jõuluvana, aga ütlen tõesti ausalt, mul pole külma ilma vastu midagi. Sootuks vastupidi - ootasin seda juba himuga. :)
Ma ei tea, kas asi on lihtsalt selles, et pikk suvi oli mõningast isegi tüütav, või on asi milleski muus. Igatahes on jahe ilm kuidagi... mõnus. Paljud ütlevad, et "hullult nõme" ja "täiega vastik", aga mina ei leia sootukski nõnda. Külmad sügistuuled on nagu.. nagu äratuskellad või sootuks siis uinutavad lauluviisid. Kõlab ehk totralt, aga nii ma tõesti arvan. Kõndida lihtsalt jala koju, kuna ei viitsinud bussi peale minna.. Ja kusjuures tunda end sealjuures väga hästi, kuigi käed veidikene külmad on ja müts veidi tuult läbi laseb. Kuidagi loomulikult vaba ja loomupäraselt kohane tunne. Kes soovib, võib mind napakaks pidada, aga ma loodan, et kasvõi mõnigi teist nõustub minuga. :)
Vahepeal olen samas teinud ka muud, kui vaid sügise saabumise üle mõtisklenud. Näiteks oli klassiõel sünnipäev. Alles poole peo pealt jõudis mulle pärale, et ma reaalselt olen noorem. Põhikoolis sellist asja ette ei tulnud, seega tunduski see minu jaoks nõnda veider :) Tegelt oli hullult tore. Keset ööd saada teada, mis asjad on tšillised tortillakrõpsud ja äkki avastada, et dipp on otsas. Rääkida lihtsalt asjadest, mis meelde ei jää ja otsustada kella 4 kanti ülemisele korrusele magama minna. Kusjuures voodit kasutamata! Pretty awesome, eh? :)
Teisalt oli 1 mu mõnusamaid tegemisi selle paari päeva jooksul maal käik. Tegemist oli minu suvilaga, kuid et ma polnud sinna pikka aega juhtunud, oli sinna saabudes emotsioon ülihea. Käisime empsiga kahekesi, ehk olen isegi rõõmus, et keegi teine perekonnast kaasa ei malland tulla, oligi hea vaikne. Igatahes jah.. panime mulda kirsipuu ja leidsime uue kohe 3le eri põõsale, kellel toestatud elektriposti vahel kaunis kitsaks oleks osutunud. Lahe oli seal jälle olla... Aida katus ja katuse ääreseinad on valmis.. ülikena vaatepilt. Ma suisa ootan, millal tuleb talv ja kogu õue taas enda valgesse rüppe matab. Aga siiski, olles ikka veel sügises ütlen ära, et maalt võtsin ma kaasa vist elu kõige ideaalsema roosi, mis nüüdseks mu silme ees laual vaasis ilutseb. Kargete ja tugevate lehtedega roosakas roos.. okkaid jagub nõnda, et peoga kanda ei saa.. Okei, võibolla mitte kõigi jaoks ideaalne roos, aga minule küll :)
Kas teate.. preagu sajab väljas vihma :) Just äsja käisin rõdul ja kohe lihtsalt pidas kinni. Ma ei tea, võibolla olen ma ainus, kes on mingite imelike arvamuste ja vaadetega. Aga kas pole mitte kaunis, kui miski tänavalaterna valgusvihus rahus allapoole tuhiseb, keerleb või sootuks liugleb. Vahet pole, mis kuu olla võib, säärast pilti võid alati näha. Pime tänav.. või noh.. peaaegu pime - elektrilatern valgustab paarimeetrist asfaldilõiku ülima efektiivsusega, isegi nõnda võimsasti, et on selgelt näha, kuidas vihm, lumi, lörts, rahe või uduvihm valguskiirte hulgast mööda, läbi, üles, alla või kõrvale kihutab. Lumi on muidugi lemmik, aga hetkel sajab vihma ja olgugi, et see pole minu esmane eelistus, mida seal näha sooviksin, tekitab see miskipärast kuidagi hea tunde. Kes samamoodi tunneb, võib endamisi hetkeks naeratada. Minul igatahes oli tore teada saada, et ma ei ole ainus, kes näiteks vihma armastab! ;)
Siin ma nüüd istun.. arvuti ees, pimedas toas, valgust heitmas paks punane küünal, silme ees säramas oma suvila aiast korjatud okkaline roos ja kõrvus helisemas Robbie Williamsi "Shes the one", mille klassiõde ennist saatis.. Teile aga ütlen ma head ööd. Sadu on lakanud ja minul on aeg leida hetk enda jaoks. Leidke teiegi, millalgi, kui tunnete, et vajate hetke. :) Kuulake mõnd oma lemmiklaulu ja lihtsalt.. sulgege silmad ja olge iseendaga kahekesi. Lihtsalt paar minutit, võin teile lubada, maailm ei varise selle ajaga kokku.
Tegelikult tahan ma teile kõigile lihtsalt öelda, et te olete mulle kallid. Kõik teie, kes te teete elu lahedaks, armastusväärseks ja huvitavaks. Võibolla ma isegi ei tunne teid.. aga kunagi kohtume me nigunii. Küsimus on vaid - millal? Olge aga hoolivad üksteise vastu, nähke inimestes nende paremaid külgi helgemalt, kui kehvemaid ja ärge iial lakake unistamast. :)
Head ööd teile kõigile!
Ps. Je vous aime tous :)
Sügis andis täna mulle reaalselt esimest korda märku, et ta ei kavatse igavesti suviseks jääda. Kes arvab, et see mind nukraks tegi, eksib seekord paraku väga. Ma ei oleks osanud paremat päeva algust ette kujutada, kui astuda õue ja tunda reaalselt, et müts ja kindad, mille just enesele pähe ja kätte panid on reaalselt vajalikud. Ei tahaks öelda, et ma olen mingi Jõuluvana, aga ütlen tõesti ausalt, mul pole külma ilma vastu midagi. Sootuks vastupidi - ootasin seda juba himuga. :)
Ma ei tea, kas asi on lihtsalt selles, et pikk suvi oli mõningast isegi tüütav, või on asi milleski muus. Igatahes on jahe ilm kuidagi... mõnus. Paljud ütlevad, et "hullult nõme" ja "täiega vastik", aga mina ei leia sootukski nõnda. Külmad sügistuuled on nagu.. nagu äratuskellad või sootuks siis uinutavad lauluviisid. Kõlab ehk totralt, aga nii ma tõesti arvan. Kõndida lihtsalt jala koju, kuna ei viitsinud bussi peale minna.. Ja kusjuures tunda end sealjuures väga hästi, kuigi käed veidikene külmad on ja müts veidi tuult läbi laseb. Kuidagi loomulikult vaba ja loomupäraselt kohane tunne. Kes soovib, võib mind napakaks pidada, aga ma loodan, et kasvõi mõnigi teist nõustub minuga. :)
Vahepeal olen samas teinud ka muud, kui vaid sügise saabumise üle mõtisklenud. Näiteks oli klassiõel sünnipäev. Alles poole peo pealt jõudis mulle pärale, et ma reaalselt olen noorem. Põhikoolis sellist asja ette ei tulnud, seega tunduski see minu jaoks nõnda veider :) Tegelt oli hullult tore. Keset ööd saada teada, mis asjad on tšillised tortillakrõpsud ja äkki avastada, et dipp on otsas. Rääkida lihtsalt asjadest, mis meelde ei jää ja otsustada kella 4 kanti ülemisele korrusele magama minna. Kusjuures voodit kasutamata! Pretty awesome, eh? :)
Teisalt oli 1 mu mõnusamaid tegemisi selle paari päeva jooksul maal käik. Tegemist oli minu suvilaga, kuid et ma polnud sinna pikka aega juhtunud, oli sinna saabudes emotsioon ülihea. Käisime empsiga kahekesi, ehk olen isegi rõõmus, et keegi teine perekonnast kaasa ei malland tulla, oligi hea vaikne. Igatahes jah.. panime mulda kirsipuu ja leidsime uue kohe 3le eri põõsale, kellel toestatud elektriposti vahel kaunis kitsaks oleks osutunud. Lahe oli seal jälle olla... Aida katus ja katuse ääreseinad on valmis.. ülikena vaatepilt. Ma suisa ootan, millal tuleb talv ja kogu õue taas enda valgesse rüppe matab. Aga siiski, olles ikka veel sügises ütlen ära, et maalt võtsin ma kaasa vist elu kõige ideaalsema roosi, mis nüüdseks mu silme ees laual vaasis ilutseb. Kargete ja tugevate lehtedega roosakas roos.. okkaid jagub nõnda, et peoga kanda ei saa.. Okei, võibolla mitte kõigi jaoks ideaalne roos, aga minule küll :)
Kas teate.. preagu sajab väljas vihma :) Just äsja käisin rõdul ja kohe lihtsalt pidas kinni. Ma ei tea, võibolla olen ma ainus, kes on mingite imelike arvamuste ja vaadetega. Aga kas pole mitte kaunis, kui miski tänavalaterna valgusvihus rahus allapoole tuhiseb, keerleb või sootuks liugleb. Vahet pole, mis kuu olla võib, säärast pilti võid alati näha. Pime tänav.. või noh.. peaaegu pime - elektrilatern valgustab paarimeetrist asfaldilõiku ülima efektiivsusega, isegi nõnda võimsasti, et on selgelt näha, kuidas vihm, lumi, lörts, rahe või uduvihm valguskiirte hulgast mööda, läbi, üles, alla või kõrvale kihutab. Lumi on muidugi lemmik, aga hetkel sajab vihma ja olgugi, et see pole minu esmane eelistus, mida seal näha sooviksin, tekitab see miskipärast kuidagi hea tunde. Kes samamoodi tunneb, võib endamisi hetkeks naeratada. Minul igatahes oli tore teada saada, et ma ei ole ainus, kes näiteks vihma armastab! ;)
Siin ma nüüd istun.. arvuti ees, pimedas toas, valgust heitmas paks punane küünal, silme ees säramas oma suvila aiast korjatud okkaline roos ja kõrvus helisemas Robbie Williamsi "Shes the one", mille klassiõde ennist saatis.. Teile aga ütlen ma head ööd. Sadu on lakanud ja minul on aeg leida hetk enda jaoks. Leidke teiegi, millalgi, kui tunnete, et vajate hetke. :) Kuulake mõnd oma lemmiklaulu ja lihtsalt.. sulgege silmad ja olge iseendaga kahekesi. Lihtsalt paar minutit, võin teile lubada, maailm ei varise selle ajaga kokku.
Tegelikult tahan ma teile kõigile lihtsalt öelda, et te olete mulle kallid. Kõik teie, kes te teete elu lahedaks, armastusväärseks ja huvitavaks. Võibolla ma isegi ei tunne teid.. aga kunagi kohtume me nigunii. Küsimus on vaid - millal? Olge aga hoolivad üksteise vastu, nähke inimestes nende paremaid külgi helgemalt, kui kehvemaid ja ärge iial lakake unistamast. :)
Head ööd teile kõigile!
(Just see laul mul viimased paarkümmend minutit laulabki. Kuulake, leidke aega enda jaoks, kuid mis peamine - tundke elust rõõmu!)
Ps. Je vous aime tous :)
Tuesday, October 4, 2011
Ja pargist mööda astudes nii ballilt lahkus viimane
Hei-hopsti teile kõigile!
Kui väga ma ei püüaks head ja originaalset algust välja mõelda, ei anna need katsed tulemusi. Seega ma parem lihtsalt olen rõõmus, et ma taas kirjutama olen juhtunud ja et keegi seda lugema juhtub. Sügis on käes.. Ilmselgelt ei ole see just kuigivõrd suur avastus, aga ometi on see piisavalt suur muutus, et mind vähekenegi teistmoodi mõtlema panna. Kas te olete näinud, kuidas vahtrapuuleht oksalt alla langeb? Kas pole mitte ilus vaatepilt? :)
Igatahes olen ma selle kuu ajaga, mil ma Treffneri õpilane olnud olen leidnud viimaks Treffneri üsnagi kurnava olema. Nagu mind eelnevalt hoiatati.. väsimus saab olema osa su igapäevaelust. Ma ei mäleta lähema nädala jooksul ühtegi hommikut, kus ma oleksin ärganud üles, hüpanud rõõmsalt püsti ja mõelnud: "küll täna on ikka ilus hommik!". Nujah, eks suur osa ole sellel muidugi ka selles, et hommikud on nüüdisajal juba kaunis pimedad. Kalendri järgi tõuseb päike 7.30, mina aga tõusen sellest tund aega varem... Niiet :) Nüüd te siis teate. Kui küsite minu käest vahetult peale 6.30se äratuskella helisemist, mida ma senimaani päevast arvan, ütlen ma teile ilmselt: "TÄIESTI LÕPP, kui pime siin on!".
Aga eks sellega tuleb lihtsalt ära harjuda. Ei saa ju ometi lihtsalt lootma jääda, et ühel hommikul tõuseb päike enne mind (kui ma just kevadeni ei taha oodata). :)
Vahepeal ei ole midagi väga oluliselt märkimisväärset juhtunud. Või noh.. mitte midagi sellist, milles blogis söandaksin rääkida. :D Igaaastasel VVV matkasarja rattamatkal sai ka ära käidud.. mõnus. Üle pika aja ettekääne loodusesse minna. Kusjuures on mul sellega isegi üks vahva seik rääkida. Nimelt hoidsin ma hiljuti ühe oma tuttava koera. Sordi nime ma ei mäleta, aga igatahes.. väga sõbralik ja sõnakuulelik koer. Et mul temaga jalutada oli vaja, võtsin suuna Ihaste metsa poole. Mind vapustas tõsiselt avastus, kui rahustav tegevus jalutamine on. Proovige ka :) Ma tean, et suht imelik otsustada, et "nii.. nüüd ma lähen jalutama". Tundub suhteliselt mõttetu, või mis? Vähemalt mulle tundub. Aga siiski, soovitan minna.
Loome kohapealt on asjalood veidrad. Justkui oli nii palju öelda.. aga jah, enam ei ole. Nagu oleks veel nüüdki ideid.. aga miskipärast ei ole mus hetkel mingit soovi täielikult endale keskenduda ja luuletama hakata. Kuigi! Peab tunnistama, et säärast "hetke enda jaoks" hindaksin ma preagu küll väga. Mitte, et mul oleks palju õppida.. aga pigem lihtsalt.. kõik see, mida sult nii äkki 10. klassi jõudes eeldatakse. See lihtsalt vajab veidi aega, et pärale jõuda. Mul on tõesti ülihea meel et Uru Noorteteater oma uue hooajaga alustab. Käisin juba katsetelgi.. väga tore oli kõiki taas näha, puudu oli vaid meie vapustav Kristjan, kuid jah.. mind lohutab õnneks teadmine, et tema on nüüd juba sootuks kõrgemate tähtede poole lennanud. :D
Varsti tulevad koolis arvestused... Võiks eeldada, et ma pelgan juba preagu, aga imelikul kombel ma seda ei tee. Kõik need matemaatilised N-es ruudud ja juured ja korrutamised ja jagamised.. ja võõrsõnad eesti keeles ja misiganes aine lahustuvuskiirused keemias.. Kõik see asi viskab nii üle kohati.. ja kõige hullem on veel see, et kui enamik õpilasi on ainest mitte aru saades mornid ja tuubivad kodus, et asi selgeks saada, siis mina ütlen lihtsalt endale: "ju see pole siis oluline" ja elan rõõmsalt edasi. Laiskus või lollus? mõlemad on halvad variandid.
Loodus on tohutult sügisel tohutult kena. Vist juba mainisin seda ka enne, aga pole vast patt seda uuesti teha. Ma suisa igatsen olla jälle laps, kuhjata kõvasti lehti ühte hunnikusse, siis heita sinna sisse pikali, teha enesele tool või trooniase ja lõpuks see kõik lihtsalt mänguliselt laiali pillutada. Või siis ronida kastanipuu otsa, võtta kõvasti okast kinni ja raputada nõnda, et kastanid alla potsatavad. Kusjuures endal pea õlgade vahel, sest kastanid võivad ju ka pähe kukkuda. Ja tuulelohe! :D Kes teist mäletab, kuidas lennutada tuulelohe? Mina vist mäletan. Väga nauditav mänguasi, kui saaks, võtaks või nüüdsama ühe sellise ja laseks teava alla õhuvoole püüdma. Aga okei.. let's face reality.. ma lihtsalt vajan väikest puhkust :)
Tegelikult on aga kõik väga hästi. Eks isiklik elust elust tea need, kes seda pea teadma, aga tegelt on kõik ikka väga super. Nüüd peaksin ka mina magama minema, kell on 23:52 ja mina olen taaskord enda peale pahane, kuna ei läinud magama pool 11, nagu ma seda teha lootsin. Teile aga ütlen vaid seda, et olge mõnusad, nautige sügist ja ärge külma saage. Hoidke oma kalleid ja neid, kes teile kunagi võivad ehk kalliks saada. Lahkus on parem tunne, kui paljud meist arvatagi oskavad. Üldiselt aga olge tublid, elage, armastage ja rokkige täiega. Kunagi kohtume, eks ole näha, millal! ;) ja ükskõik, kui halvasti teie eilne ka lõppenud poleks... mäletage lauset, mis kaarsilla keskmisel postil ilutseb: "palun, täna on uus päev". Ja lihtsalt.. andke mulle andeks, et ma sellist teksti siia panen :) Ma armastan teid kõiki. Head ööd!
Ps. Je vous aime tous!
Kui väga ma ei püüaks head ja originaalset algust välja mõelda, ei anna need katsed tulemusi. Seega ma parem lihtsalt olen rõõmus, et ma taas kirjutama olen juhtunud ja et keegi seda lugema juhtub. Sügis on käes.. Ilmselgelt ei ole see just kuigivõrd suur avastus, aga ometi on see piisavalt suur muutus, et mind vähekenegi teistmoodi mõtlema panna. Kas te olete näinud, kuidas vahtrapuuleht oksalt alla langeb? Kas pole mitte ilus vaatepilt? :)
Igatahes olen ma selle kuu ajaga, mil ma Treffneri õpilane olnud olen leidnud viimaks Treffneri üsnagi kurnava olema. Nagu mind eelnevalt hoiatati.. väsimus saab olema osa su igapäevaelust. Ma ei mäleta lähema nädala jooksul ühtegi hommikut, kus ma oleksin ärganud üles, hüpanud rõõmsalt püsti ja mõelnud: "küll täna on ikka ilus hommik!". Nujah, eks suur osa ole sellel muidugi ka selles, et hommikud on nüüdisajal juba kaunis pimedad. Kalendri järgi tõuseb päike 7.30, mina aga tõusen sellest tund aega varem... Niiet :) Nüüd te siis teate. Kui küsite minu käest vahetult peale 6.30se äratuskella helisemist, mida ma senimaani päevast arvan, ütlen ma teile ilmselt: "TÄIESTI LÕPP, kui pime siin on!".
Aga eks sellega tuleb lihtsalt ära harjuda. Ei saa ju ometi lihtsalt lootma jääda, et ühel hommikul tõuseb päike enne mind (kui ma just kevadeni ei taha oodata). :)
Vahepeal ei ole midagi väga oluliselt märkimisväärset juhtunud. Või noh.. mitte midagi sellist, milles blogis söandaksin rääkida. :D Igaaastasel VVV matkasarja rattamatkal sai ka ära käidud.. mõnus. Üle pika aja ettekääne loodusesse minna. Kusjuures on mul sellega isegi üks vahva seik rääkida. Nimelt hoidsin ma hiljuti ühe oma tuttava koera. Sordi nime ma ei mäleta, aga igatahes.. väga sõbralik ja sõnakuulelik koer. Et mul temaga jalutada oli vaja, võtsin suuna Ihaste metsa poole. Mind vapustas tõsiselt avastus, kui rahustav tegevus jalutamine on. Proovige ka :) Ma tean, et suht imelik otsustada, et "nii.. nüüd ma lähen jalutama". Tundub suhteliselt mõttetu, või mis? Vähemalt mulle tundub. Aga siiski, soovitan minna.
Loome kohapealt on asjalood veidrad. Justkui oli nii palju öelda.. aga jah, enam ei ole. Nagu oleks veel nüüdki ideid.. aga miskipärast ei ole mus hetkel mingit soovi täielikult endale keskenduda ja luuletama hakata. Kuigi! Peab tunnistama, et säärast "hetke enda jaoks" hindaksin ma preagu küll väga. Mitte, et mul oleks palju õppida.. aga pigem lihtsalt.. kõik see, mida sult nii äkki 10. klassi jõudes eeldatakse. See lihtsalt vajab veidi aega, et pärale jõuda. Mul on tõesti ülihea meel et Uru Noorteteater oma uue hooajaga alustab. Käisin juba katsetelgi.. väga tore oli kõiki taas näha, puudu oli vaid meie vapustav Kristjan, kuid jah.. mind lohutab õnneks teadmine, et tema on nüüd juba sootuks kõrgemate tähtede poole lennanud. :D
Varsti tulevad koolis arvestused... Võiks eeldada, et ma pelgan juba preagu, aga imelikul kombel ma seda ei tee. Kõik need matemaatilised N-es ruudud ja juured ja korrutamised ja jagamised.. ja võõrsõnad eesti keeles ja misiganes aine lahustuvuskiirused keemias.. Kõik see asi viskab nii üle kohati.. ja kõige hullem on veel see, et kui enamik õpilasi on ainest mitte aru saades mornid ja tuubivad kodus, et asi selgeks saada, siis mina ütlen lihtsalt endale: "ju see pole siis oluline" ja elan rõõmsalt edasi. Laiskus või lollus? mõlemad on halvad variandid.
Loodus on tohutult sügisel tohutult kena. Vist juba mainisin seda ka enne, aga pole vast patt seda uuesti teha. Ma suisa igatsen olla jälle laps, kuhjata kõvasti lehti ühte hunnikusse, siis heita sinna sisse pikali, teha enesele tool või trooniase ja lõpuks see kõik lihtsalt mänguliselt laiali pillutada. Või siis ronida kastanipuu otsa, võtta kõvasti okast kinni ja raputada nõnda, et kastanid alla potsatavad. Kusjuures endal pea õlgade vahel, sest kastanid võivad ju ka pähe kukkuda. Ja tuulelohe! :D Kes teist mäletab, kuidas lennutada tuulelohe? Mina vist mäletan. Väga nauditav mänguasi, kui saaks, võtaks või nüüdsama ühe sellise ja laseks teava alla õhuvoole püüdma. Aga okei.. let's face reality.. ma lihtsalt vajan väikest puhkust :)
Tegelikult on aga kõik väga hästi. Eks isiklik elust elust tea need, kes seda pea teadma, aga tegelt on kõik ikka väga super. Nüüd peaksin ka mina magama minema, kell on 23:52 ja mina olen taaskord enda peale pahane, kuna ei läinud magama pool 11, nagu ma seda teha lootsin. Teile aga ütlen vaid seda, et olge mõnusad, nautige sügist ja ärge külma saage. Hoidke oma kalleid ja neid, kes teile kunagi võivad ehk kalliks saada. Lahkus on parem tunne, kui paljud meist arvatagi oskavad. Üldiselt aga olge tublid, elage, armastage ja rokkige täiega. Kunagi kohtume, eks ole näha, millal! ;) ja ükskõik, kui halvasti teie eilne ka lõppenud poleks... mäletage lauset, mis kaarsilla keskmisel postil ilutseb: "palun, täna on uus päev". Ja lihtsalt.. andke mulle andeks, et ma sellist teksti siia panen :) Ma armastan teid kõiki. Head ööd!
Ps. Je vous aime tous!
Subscribe to:
Posts (Atom)