Silmasära, öises varjus, tähist selgelt kaunim veel

Hei-hopsti kõik vanad ja noored, spordi-ja kunstiinimesed, vahvad ja leidlikud ja ka kõik teised, kes te siia blogisse ära olete eksinud :)

5 minutit tagasi tuli mulle pähe mõte blogida sellest, mis paaril viimasel päeval juhtund on ja võin teile kinnitada.. juhtumisi pole vähe. Selle 5 minuti sees, mil ma jõudsin mõtte genereerimisest reaalse trükkimiseni suutsin ma veel avada Kalevi tumeda metspähklitega šokolaadi, käia vannitoas vett joomas, süüa ära 2 rida(10 tükki) šokolaadi, vaadata üle Gmail ja Youtube'i uuendused, imetleda lilli oma laual, kommenteerida kellegi polti Facebookis ja avastada lõpuks, et tahtsin ju kirjutama hakata :)
Tegelikult pole see aga üldse oluline. Oluline on see, mida ma teile kohe-kohe kirjutama hakkan. Järgnev blogipostitus sisaldab endas siis: kõige algust, lahedat videotegemist, pühapäeva ja kõike sellega kaasnevat, sünnipäeva ja kõike seda, mis peale selle toimunud on. Nüüd aga kõigest järjekorras. Kui on, süüdake küünal ja surmake lambivalgus, hämarus on ideaalne. Kui see teie lugemisele kaasa aitab, pange vaikselt käima mõni hea lugu. Kõvasti ei tasu, lihtsalt.. nii, et teil endal mõnus on. Kõik valmis?- head lugemist. :)

Kõige algus, ehk lihtinimese jaoks tavaline reede, mis ei ole tegelikult suuremat asi tähtpäev. Mis päeva eriliseks teeb, on see, et tol päeval oli mul õhtul kenakesti igav. Igavus pole muidugi suurem asi märkimisväärt seisund, aga asjad kulgesid nõnda: Suutmata veenda ennast ja kedagi teist "Tudengibändile" minema, otsustasin "Superhero" kontserdi kasuks. FB evendi järgi oli sinna tulemas mitmeid tuttavaid inimesi ja seega otsustasingi selle kasuks. Okei - jõuan kohale.. ongi palju tuttavaid, hängin siis nendega, kontserdi alates jäin Anna-Lea kõrvale. Kontsert ise oli... igav? See vist on see sõna. Aga küllap on asi lihtsalt minu teistsuguses maitses. Koduteed jagasin kahe vana klassiõe, Brigitta ja Marleeniga, vahva oli :)
Asi, millest ma nii palju ei räägi on vestlus, mille pidasin msn-is oma 2 klassiõe Anni ja Liisiga. Liisi oli nimelt Anni pool ja mina siis rääkisin nendega... Ja guess what, mis kell ma end ikka veel ülevalt leidsin? - Kell kolm! Kohutav. Ma ütlen enesele kell 12: "Ma lähen nüüd magama!". Aga ei, seda ma teps mitte ei tee ja lõpuks ütlengi enesele kell kolm öösel: "Ma lihtsalt.. jään kohe magama." Aga vahva oli :)

Lahe videotegemine, ehk päev Kristjani, Kauri ja veel mõne vahva inimesega. Asi algas sellega, et Kristjan oli mulle paar päeva tagasi öelnud, et tal oleks mind 1 video tarvis vaja. Video on nimelt mingi Lastefondi reklaamiv klipp, mis hakkab siis PÖFFil enne igat filmi jooksma. Igatahes käisime siis alguses Athena majas, kus filmimine läks võrdlemisi kiiresti. Peale seda suundusime välja. See osa oli mu lemmik :D Nimelt kõndisime Tartu Ülikooli eest mööda ja seal oli parasjagu mingi vene noorte ekskursioonigrupp. Kohe tormasid minu juurde mingid tüdrukud, võtsid minu ümbert kinni ja peagi ma lihtsalt seisingi seal, ootasin, mil inimesed minuga pildid tehtud said ja olin sõnatu. Nujah - see selleks, edasi läks asi taas kiiremini. Nendesamade venelastega saime pilti teha veel.. aga noh... panen video üles, eks te vaadake ise! ;) Üldiselt oli päev aga väga mõnus ja lõpuks saime 3me peale veel Kalevi suure karbi Praliné-komme. Mämm-mämm, muud ma selle peale öelda ei oska :)

Pühapäev ja kõik sellega kaasnev. Oi jeerum, inimesed... Vat see on see koht elus, kus ma ei tea, kas ma olen piisavalt suuteline, et seda kõike kirjeldada... Aga okei, ma räägin teile asja nii, nagu see minu silme läbi oli. Oli tavaline hommik, 23. oktoober ja mu sõber Kelli oli kutsunud mind enesele külla - appi talle prantsuse keelt seletama. Nujah, mis mul viga sõpra aidata - läksin sinna. Tuli välja, et Kelli tegi alles pannkooke.. nujah, ootasin, rääkisin, ajasin juttu. Ühel hetkel, peale mõningast õpetamist helistas mulle ema, kes koos ülejäänud perega pidi olema juba sugulase sünnipäevale läinud.
"Hädaolukord, vanaisa toob maalt kartuleid ja tõesti oleks vaja vastu minna, palun mine lippa koju ja vii keldrisse, ta jõuab kuskil 45 meie maja ette". Okei.. mis mul siis muud teha oli - läksingi. Kui maja ette jõudsin, oli kell 46. Mõtlesin, et okei, võtan ülevalt keldri võtmed ja tulen alla tagasi. Sõidan liftiga üles.. astun korterisse, kui äkki vaatan: veider.. köögi uks on kinni. (Köögi uks pole iial kinni). Ma ei tea, kas te usute mind, aga noh... te ju saate aru, kui astute koju sisse ja tunnete, et te pole üksi. Vat see tunne oli minul ka.. astun vaikselt suure toa poole, mõeldes, et "kas tõesti õde jäi koju?". Ning siis....
"Õnne soovime sul, õnne soovime sul, palju õnne, kallis Kalle, õnne soovime sul!" - Terve tuba on täis inimesi, sõpru, pereliikmeid ja söögikraami. Laud on kaetud ja säravad näod vaatavad mulle vastu. Tunnen, kuidas mu lõug vajub alla.. tunnen, kuidas mu silmad lihtsalt klaasistuvad ja kuidas Gerda tuleb seina peidust välja, vaatab mulle otsa ja ütleb: "Palju õnne sünnipäevaks!". Šokk. Esimest korda elus.. täielik šokk. Ei teagi, kas hea.. veidi ehk natuke halb ka, aga šokk. Kristjan embas ruttu ja ütles, et peab tormama. Tal oli juba kell 1 vaja olnud Vanemuises olla, kell aga oli nii 2 minuti pärast 13.00. Pidu läks edasi.. Eneli ja Gerda... ma ei taha sellest rääkida. Igatahes läks pidu rõõmsasti edasi, söödi, joodi ja oldi lõbusad. Kutsusin ka Anni, Liisi ja Kaidi peole. Vahva oli. Kohati ehk veidi tüütu ka.. aga üldiselt ikka lahe. Kui kõik külalised peale Gerda olid ära läinud, saime rääkida. See oli siiras. Ma ei tea vist ühtegi teist inimest oma elus, kes oleks mulle sääraseks toeks kui tema (okei, vb ema). Igatahes rääkisime Gerdaga minu pool ja läksime siis välja. Plaan oli muidugi Gerda koju saata, aga et meil kummagil selleks otseselt tuju ei olnud, läksime hoopis Ihaste tee peale juttu puhuma. Jaa.. ta on vist tõesti parim sõber, kes mul eales olnud. :)
(Magama sain kell 2)

Sünnipäev, ehk päev, mil ma sain 17 ja mille kasutasin endale meeldivalt. Päev algas suure üllatusega, nimelt lauldi mind üles nii, nagu meie peres kõiki üles on kombeks laulda, kui tal sünnipäev on. Et isa pidi tööle minema, äratati mind kell 8 hommikul. Nujah.. Tol hetkel oleks tahtnud öelda: "Teate.. see on nii armas ja ilus komme.. aga.. kurat, ma olen nii unine." Siiski, üles ma tulin ja süüa sain ka jälle. Kingituseks sain pere poolt mingi lõhnaõli, mingi raamatu ja mingi šokolaadi. Täpsus pole siinkohal oluline, peamine, et te lihtsalt teate, et ma mingi kingituse sain :D
Peale seda läksime mina, mu vend Kristo, mu õde Karolin ja mu ema vanaemale maale külla. Eesmärgiga tegelikult muidugi tööd teha, aga noh.. suurema osa ajast me tõesti nautisime vanaema imehäid sööke. Tööd tegime ka - terve õu ja autotee sai lehtedest puhtaks. Miks me aga seal nii vähe olime, oli jälle veidi minu süü. Nimelt oli kell 3 Tartus Lille Majas algamas 6-vaatepunkti näitlejatreening. Tohutult lahe, juba esimesel päeval. Kes ei tea, siis põhines see koolitus peamiselt jalgade ja meelte treenimises, aga nuh.. ega seda nigunii paari sõnaga väga täpselt kirjeldada ei saaks. :) Muidugi suur-suur aitäh ka kõigile õnnesoovijatele. Õnne läheb elus vaja :)

Kõik, mis peale sünnipäeva toimund on, ehk kõik, mis toimus peale seda päeva, mil mina 17-aastaseks sain :) Kindlasti ütlen kohe ära, et see 6-vaatepunkti näitlejatreening kestis esmaspäevast kolmapäevani. Iga päevaga läks see asi aina huvitavamaks, aga jah.. nüüdseks on see läbi. Nüüdsest hakkan vist hommikuti jalgu mudima :D äratab väga hästi üles. Teisipäeval käisin koos Anna-Leaga veel Athenas "Ivanovite jõulupuud" vaatamas. Pool tundi peale etenduse lõppu sain aru, et see oli hea :) Siis sattusid mulle Raekojas vastu Liis ja Kadi, kellega ma siis koos kaasa läksin. Õhtu läks vahvasti, magama sain hilja. Kolmapäev, ehk siis tänane oli täis tavalisi tegemisi. Koolitus, klassiõe trehvamine, plaanide tegemine, oma laua koristamine ja mõnus istumine sünnipäevaks saadud šokolaadi ja klassikaks muutunud punase küünla seltsis. :)

Eks ongi vist aeg lõppsõna öelda... Nagu juba öeldud - šokolaad ja küünlavalgus on võrratu kooslus. Kuulan "Bust your knee cups"-i ja naudin õhtut. Hea on olla. Loodan, et teie saite lugemisest vähemalt natukenegi head emotsiooni. Teie aga olge lahked ning hoidke neid, kes teile kallid. Olge aldis elu uutele võimalustele ja ärge kartke neist kinni haarata. Ebaõnnestumine on ehk isegi suurem võit, kui teadmine, et kõik läks hästi. Ärge vääriti mõistke, aga.. saate ehk isegi aru ;) Mina aga lähen oma igaöiste toimetuste juurde. Võibolla luuletan, võibolla raiskan lihtsalt aega.. eks näis. Millalgi me kohtume, päris kindlasti kohe, küsimus on vaid selles, millal ja kus. Aga las elu näitab :) Piisab lihtsalt teada, et kõik läheb hästi. Oeh, aga ma üritan lõpetada. Kallid olete, olge tublid, elage, rokkige ja armastage täiega ning kaunist sügist! Sest nagu ütleb (mu enese välja mõeldud) vanasõna... Kui talv on kaugel, on sügis kaunis.
Aitäh teile kõigile, et teete maailma nii lahedaks paigaks. Head ööd!

Ps. Je vous aime tous :)