Sügis andis täna mulle reaalselt esimest korda märku, et ta ei kavatse igavesti suviseks jääda. Kes arvab, et see mind nukraks tegi, eksib seekord paraku väga. Ma ei oleks osanud paremat päeva algust ette kujutada, kui astuda õue ja tunda reaalselt, et müts ja kindad, mille just enesele pähe ja kätte panid on reaalselt vajalikud. Ei tahaks öelda, et ma olen mingi Jõuluvana, aga ütlen tõesti ausalt, mul pole külma ilma vastu midagi. Sootuks vastupidi - ootasin seda juba himuga. :)
Ma ei tea, kas asi on lihtsalt selles, et pikk suvi oli mõningast isegi tüütav, või on asi milleski muus. Igatahes on jahe ilm kuidagi... mõnus. Paljud ütlevad, et "hullult nõme" ja "täiega vastik", aga mina ei leia sootukski nõnda. Külmad sügistuuled on nagu.. nagu äratuskellad või sootuks siis uinutavad lauluviisid. Kõlab ehk totralt, aga nii ma tõesti arvan. Kõndida lihtsalt jala koju, kuna ei viitsinud bussi peale minna.. Ja kusjuures tunda end sealjuures väga hästi, kuigi käed veidikene külmad on ja müts veidi tuult läbi laseb. Kuidagi loomulikult vaba ja loomupäraselt kohane tunne. Kes soovib, võib mind napakaks pidada, aga ma loodan, et kasvõi mõnigi teist nõustub minuga. :)
Vahepeal olen samas teinud ka muud, kui vaid sügise saabumise üle mõtisklenud. Näiteks oli klassiõel sünnipäev. Alles poole peo pealt jõudis mulle pärale, et ma reaalselt olen noorem. Põhikoolis sellist asja ette ei tulnud, seega tunduski see minu jaoks nõnda veider :) Tegelt oli hullult tore. Keset ööd saada teada, mis asjad on tšillised tortillakrõpsud ja äkki avastada, et dipp on otsas. Rääkida lihtsalt asjadest, mis meelde ei jää ja otsustada kella 4 kanti ülemisele korrusele magama minna. Kusjuures voodit kasutamata! Pretty awesome, eh? :)
Teisalt oli 1 mu mõnusamaid tegemisi selle paari päeva jooksul maal käik. Tegemist oli minu suvilaga, kuid et ma polnud sinna pikka aega juhtunud, oli sinna saabudes emotsioon ülihea. Käisime empsiga kahekesi, ehk olen isegi rõõmus, et keegi teine perekonnast kaasa ei malland tulla, oligi hea vaikne. Igatahes jah.. panime mulda kirsipuu ja leidsime uue kohe 3le eri põõsale, kellel toestatud elektriposti vahel kaunis kitsaks oleks osutunud. Lahe oli seal jälle olla... Aida katus ja katuse ääreseinad on valmis.. ülikena vaatepilt. Ma suisa ootan, millal tuleb talv ja kogu õue taas enda valgesse rüppe matab. Aga siiski, olles ikka veel sügises ütlen ära, et maalt võtsin ma kaasa vist elu kõige ideaalsema roosi, mis nüüdseks mu silme ees laual vaasis ilutseb. Kargete ja tugevate lehtedega roosakas roos.. okkaid jagub nõnda, et peoga kanda ei saa.. Okei, võibolla mitte kõigi jaoks ideaalne roos, aga minule küll :)
Kas teate.. preagu sajab väljas vihma :) Just äsja käisin rõdul ja kohe lihtsalt pidas kinni. Ma ei tea, võibolla olen ma ainus, kes on mingite imelike arvamuste ja vaadetega. Aga kas pole mitte kaunis, kui miski tänavalaterna valgusvihus rahus allapoole tuhiseb, keerleb või sootuks liugleb. Vahet pole, mis kuu olla võib, säärast pilti võid alati näha. Pime tänav.. või noh.. peaaegu pime - elektrilatern valgustab paarimeetrist asfaldilõiku ülima efektiivsusega, isegi nõnda võimsasti, et on selgelt näha, kuidas vihm, lumi, lörts, rahe või uduvihm valguskiirte hulgast mööda, läbi, üles, alla või kõrvale kihutab. Lumi on muidugi lemmik, aga hetkel sajab vihma ja olgugi, et see pole minu esmane eelistus, mida seal näha sooviksin, tekitab see miskipärast kuidagi hea tunde. Kes samamoodi tunneb, võib endamisi hetkeks naeratada. Minul igatahes oli tore teada saada, et ma ei ole ainus, kes näiteks vihma armastab! ;)
Siin ma nüüd istun.. arvuti ees, pimedas toas, valgust heitmas paks punane küünal, silme ees säramas oma suvila aiast korjatud okkaline roos ja kõrvus helisemas Robbie Williamsi "Shes the one", mille klassiõde ennist saatis.. Teile aga ütlen ma head ööd. Sadu on lakanud ja minul on aeg leida hetk enda jaoks. Leidke teiegi, millalgi, kui tunnete, et vajate hetke. :) Kuulake mõnd oma lemmiklaulu ja lihtsalt.. sulgege silmad ja olge iseendaga kahekesi. Lihtsalt paar minutit, võin teile lubada, maailm ei varise selle ajaga kokku.
Tegelikult tahan ma teile kõigile lihtsalt öelda, et te olete mulle kallid. Kõik teie, kes te teete elu lahedaks, armastusväärseks ja huvitavaks. Võibolla ma isegi ei tunne teid.. aga kunagi kohtume me nigunii. Küsimus on vaid - millal? Olge aga hoolivad üksteise vastu, nähke inimestes nende paremaid külgi helgemalt, kui kehvemaid ja ärge iial lakake unistamast. :)
Head ööd teile kõigile!
(Just see laul mul viimased paarkümmend minutit laulabki. Kuulake, leidke aega enda jaoks, kuid mis peamine - tundke elust rõõmu!)
Ps. Je vous aime tous :)
No comments:
Post a Comment