Hõbevalges koidusäras silmi pimestamas päev

Hei-hopsti teie kõik!

Jah, nüüd ma ilmselt saan aru, mida tähendab tõesti mitte kaua kirjutada. Kes ootas, sellele vabandust, kel sellest hullu polnud, võib nüüd lihtsalt taas lugeda. :) Viimased nädalad on olnud vahvad - tõepoolest vahvad, pean vist isegi nentima, et kui varemalt oli Treffneris olek veidikene kahe otsaga asi, et ei tea, kuda päris õige oleks olla jne, siis nüüdseks olen ma enda koha vist päris täpselt selgeks saanud. Ilmad on olnud mulle justkui õnnistus ja päikesepaiste, mida muidu vähem näha oli, on nüüd lasnud oma hella soojusega mind paitada juba päris pikalt.

Nagu juba eespool mainitud, on Treffner tõusnud minu jaoks nüüd uude valgusse. Et mitte tekitada teis küsimust "miks," vastan ma sellele küsimusele nüüd etteruttavalt ise. Eelmisel nädalal toimus HTGs D klasside akadeemiline öö, ning täpselt nädal aega hiljem toimus sealsamas ka koorilaager, kuid nüüd - kõigest sellest pikemalt...
Akadeemiline öö on üks asjadest, mille pärast ma Treffnerisse tulla soovisin. Ja väärt see seda ootamist oli! Asi algas sellega, kui keegi 12D klassi tütarlaps meie geograafia tundi sisenes ja rääkis meile, et meil, kui kümnendikel, on kohus vastutada toitlustuse ja prügi koristamise eest. Nujah, panime toidumeeskonna kokku ja hakkasime raha koguma. Sellest protsessist mina väga ei teagi, kuid see, mis akadeemilisel toimus, kulges lahedalt. Algas õhtu sellega, et võtsin kodust kaasa magamisasjad ja kitarri ning läksin kooli. Alguses oli rahvast võrdlemisi vähe, istusime aatriumis ja rääkisime juttu, panen 1 pildi ka üles...

(See pilt on mu klassivenna Kristjan Kalve tehtud ning ma usun, et iseloomustab päris hästi terve akadeemilise öö olemust :D)

Hiljem läks lõbusamaks - ilmusid välja kaheteistkümnenda klassi õpilased ning läksime loengut kuulama. "Inimväärikus" oli teema ning jah - ma julgen öelda, et see oli huvitav. Siis hakkasime aga sööma ja tutvumismänge mängima, üldse tuttavaks saama, kaheteistkümnendate tarkust ja elunäinud suhtumist austama ning mõndagi muud, mida ma parem öelda ei söanda. Hommikuks oli meid järele jäänud 6 ning koristanud ära prügi, leidsin end mööda imekaunist lumest ja päiksest sätendavat Küüni tänavat bussipeatuse poole astumas.

Teine, täpselt nädal aega hiljem toimunud üritus - koorilaager, oli igavam, kuid minu jaoks kõvasti tegusam. Nimelt olin mina üks korraldajatest ning minu õlul oli sportmängude korraldamine. Viimasega võin öelda, et sain isegi hästi hakkama.(Mängudeks oli võrkpall, saalijalka ja õhupalli-kull(väikeste mööndustega muidugi :P)). Karjusin hääle kohtunikuna päris ära :D Aga tehtud see sai ja pärast sai veel ka ilusti sauna, ning kõik oli ülisuper. Laulsime ka muidugi, kooriproovis ja mujalgi, lahe oli. Öösel oli samuti lahe, Uku mängis kitarri ja klaverit ning oli vahva, sain isegi mõne loo teha :) Hommik oli nagu hommikud ikka - unine, paaritunnise unega ja kärisevate häältega. Peagi hakkasime aga taas laulma ja oli väga lahe. Kuid jah.. enne viimast üldproovi tuli mingi nõrkusehoog peale ja mõtlesin, et pigem lähen koju, kui et riskin kooris pildi taskusse viskamisega. Üldine emotsioon koorilaagrist on aga super ja ma väga siiralt loodan, et ka teised sellest mõnu tundsid.

 Üldiselt pean tõdema, et olen mõnetigi muutunud sellest ajast, mil viimati sellele mõtlesin. Ja kusjuures ei ole see mitte lihtsalt niisama suutühjaks öeldud. Olen mitmeidki kordi tähendand, et ei suhtu asjadesse nõnda, nagu varemalt oleksin seda teinud.. Nujah, ma küll ei tea, miks ma seda blogisse kirjutan, aga ma luban, et ma väga isiklikuks ei lähe. Suurim muutus on ehk selles, et ma olen kõvasti tasakaalukam, kui varem. Kui ennemalt ei olnud mul mingit küsimust, kuidas peaksin suhtuma, kui keegi näiteks tögab mind oma naljadega, nüüd aga olen ma vist aga palju palju rahulikum.. võiks ehk isegi öelda ehk viisakam. Keegi kaheteistkümnendik ütles mulle koorilaagris, et mul on veidralt enesekindel nägu.. Ma ei teadnudki, kuidas seda võtta, kuid praeguseks olen ma vist sellega lihtsalt leppinud ja võtnud paremaks end sellest mitte mõjutada lasta.

Mitte, et eelmine lõik ühelegi lugejale vajalik oleks olnud, kuid ma lähen edasi kirjeldamaks seda, mis enamikus tekitab vastandlikke tundeid. Talv, krõbekülm välitemperatuur ning aina kahanev ja kokku tõmbuv lumekiht. Ma lihtsalt armastan seda. Ei, mitte nagu inglise keeles, et "oh, i love those shoes," vaid ma reaalselt armastan säärast ilma. Astud hommikul välja ning sa tunned, kuidas tahaks justkui köhima hakata. Lumel talludes krudiseb lumi talla all nõnda, et tahaks suisa suuremaid saapaid, et see veelgi kenamini kuulda oleks. Ilm on selge, ei ole enam neid päevi, kus pead kooli või koju minema, käed silme ees, kuna miski tuiskab näkku. Ja külmakraadid... tuulekülm suisa kuni -35ni... ma siiralt naudin seda. Jah, loomulikult ei soovi ma -35 kraadiga kuskil istuda või seista, aga minna kooli või koju, linna või niisama poodi -35 kraadiga, nii, et võid juba ette arvestada, et nina sa peagi enam ei tunne ja huuled lähevad katki... see on lihtsalt mõnus. Ilmselt mõtlevad enamik inimesi, et ma olen imelik.. kuid nagu ma kunagi ammu kellelegi ütlesin: "Hoiaks Jumal mind selle päeva eest, mil mina halliks massiks muutun." :)

Muud midagi ma aga öelda ei oska :) Peagi hakkan ma õppima ning.. vau.. avastasin just, et esmaspäevast algab viimane nädal õppetööd enne arvestusi. Milline meeldiv üllatus :D Aga jah, teie olge samuti rõõmsad, nautige igat hetke oma päevast ning eelkõige muidugi krõbedaid talvehommikuid. Peagi on need läinud ja kõik hakkab sulama, puud lähevad õide ja linnud hakkavad laulma.. ilus küll, aga samuti on ka talves palju ilusat leida. Lihtsalt leidke see enda jaoks üles! Ega siis muud, kui et olge tublid, hoidke üksteist ja olge nendega, kellest hoolite. Uskuge veelgi kaunimasse homsesse ja usaldage ennast.. rohkem polegi õnneks vaja :) Mina aga lähen, jääge nägemiseni... kallid olete, te kõik. :)


Ps. Je vous aime tous!