Hei, maailm. :)
Kuidas sa elanud oled? Hästi? mina ka. Ma olen nüüd juba 11. klassis, kas tead... Jamh, muidugi sa tead. Ma olin mitmel korral vaid hetke kaugusel, et see krempel siin ära kustutada ja veel veel vähem kaugel sellest, et kasvõ midagi kirjutada. Seda ma aga ei teinud ja nüüd ei lasu mul muud õigustust, kui et.. ma ei tundnud, et ma oleksin tahtnud.
Nüüd pöördun ma teie poole, armsad lugejad. Ma siiralt loodan, et te ei oodanud seda posti pikisilmi, sest kui, siis saite te küll parasjagu aega oodata. Ma ei suuda ilmselt kokku võtta seda kõike, mis möödunud aja sees juhtund on ja ma vist isegi ei ürita mitte. Ütleme lihtsalt nii, et armas on taas klaviatuuri klõbistada ja teada, et nii mõnigi loeb seda ja saab ehk oma päeva midagi, mida seal muidu ei oleks.
Koolis läheb mul hästi. :D Kah mul teadmine, koolis läheb hästi, eksole - aga te ise kirjutaks seda ka! Kindlasti kirjutaks. Üheteistkümnes klass on siiani kõvasti meeldivam kui kümnes ning mul oli õigus - vaadata kooli peal uusi rebaseid ei ole mitte midagi erilist. Siiski, peab tunnistama, et mitmed asjad on muutunud. Inimesed muutuvad, ained ja isegi neist arusaadavus muutub! :) Me korraldame balli preagu klassiga. Oh sa juudas, see on juba 5 päeva pärast. Mina ei oleks sellist balli teinud, aga et ta selline tõesti tuleb, ei ole mul midagi lisada. Teemaks saab "Tere, Perestroika!" ning me ootame kõiki treffneriste jalga keerutama :)
(õhh, kui rõvedalt see kõlas...)
Mu arvamused maailma osas ei ole erilist muutunud. Jätkuvalt ütleb mõni mulle romantik, teine aga sadist. Nujah, ehk ongi hea :D Mul on nüüd armsam. Gerda on ta nimi :) Ta on kallis mulle... Väga. Okei, anna andeks, kallis, ma ei ole sellest teemast eriti oskuslik rääkija :D Teile aga, kallid lugejad, soovitan soojalt pontšikuid süüa. Mitte, et ma tahaks teid paksuks ajada, aga lihtsalt - oleme ausad: te pole teab-mis ajast pontšikuid söönud, ega ju? ;) (jajah, mida iganes, sa võid mind mõnitada selle eest :D)
Ah jaa. Luule. Njaa - vähem. Võibolla sellest, et aega ei ole nõnda palju.. võibolla sellest, et ma lihtsalt ei oska enam luulelainele minna. Proosat kirjutan ma küll hea meelega, aga see on juba pikem jutt. Kooriga läheb meil viimaks hästi(jutt käib Treffneri segakoorist Anima, mis läbi raskuste on minu jaoks isegi rahuldava oskuslikkuse taseme saavutanud. Palju õnne meile!), kuigi jah, eks see võttis ka omajagu jebimist. Mõlemad koorilaagrid jäid sel aastal ära. Esimene toimus lihtsalt hilise proovina ja teine jäi sootuks ää, kuna saalihokimängijad leidsid, et nemad vajavad saali rohkem kui meie. Tjah - ööseks oli koolimaja nii või naa tühi :D
Urus näitlen ma tublisti. Või noh - ma loodan, et tublisti. Läheb seal küll hästi. Jaanuaris on minek Sotši, kus on Maailma Kooliteatrite festival ning enne seda anname ka Tartus paar etendust(annan teada). Uus etendus on samuti vinge. Seda näete teie küll esmakordselt märtsis, aga ma luban, et see saab olema vahva. Kas just nii vahva kui eelmine, ent vahva igatahes.
Ma köhin siin preagu, mu kurgus on kibe,
mu ees on üks öö ja tuledevile,
mis kuigi ma läitnud olen küünaldel leegid
Sealt aknast nii valjusti vastu mul pleegib.
Ja mitte, et kardaks, ma väriseks, ei.
Ma hästi näen kollaseid valgustud' teid.
Vaid pigem ma küsida endalt saan mahti..
kus kadus me päike? Mis on temal lahti?
Ja kuigi ma selgelt näen tuledesäras,
pea püsti ma hoian ses argises käras
ja KUIGI see valgus mult miskit ei oota
siis rohkemat julgesin... ma temalt ehk loota.
Pea koidab taas hommik ja öö jälle tuleb
ja siis jälle päev ja õhtused tuled...
kui süütab need keegi, miks mõelnud ta pole.
Külm valgus öösoojuses... see lihtsalt on kole.
Ning tõesti, ma proovisin valgust siis matta
tuhandest kardinast ära ta katta.
Ja süütasin laual ma plastmassist tule...
ja mõistsin...
Iga sosina tappa võib valgus, mis tuleb.
Tuleb, ei astu, vaid kukub ta kaela,
Ehk selleks ma uinumaks näengi nüüd vaeva?
Ehk siis ma armastan teid jätkuvalt. :D Hoolimata sellest, et üle 3 kuu on möödas, te olete ikkagi vahvad ja ma ei suudaks ette kujutada päevagi selleta, et te seda lahedaks ei teeks. ;) Ma avastasin - inimesed siin maailmas on nagu muusikapalad. Nad kõik puudutavad sind, nad kõik mängivad sulle oma loo. Mõni uinutab sind, mõni rahustab, mõni paneb su sädemeid pilduma ja mõni tahab lihtsalt tapma panna. Aga nad kõik saavad mingil hetkel läbi ning sa saad ise valida, millisele loole sa "replay" vajutad. Oeh, ma hakkan jälle pehmekeseks muutuma. Olge tublid :) Seda te juba teate, et te vahvad olete, seega lihtsalt leidke maailmas õnne ja te ei oska seal enam igapäevast õnnetust näha. Oli tore teile taas kirjutada, võiks vist isegi aitäh öelda. Igatahes olge mõnusad ning hoidke üksteist. Et mu blogger ei lase videoid lisada, siis panen ainult soovitusena. Laule ei ole palju, ainult üks ja kaks. Ning jah... Aitäh teile!
Ps. Je vous aime tous!
Tuesday, November 27, 2012
Sunday, July 29, 2012
So damn beautiful
Hei :)
Pikalt ma täna ei räägi. Ning jah, ma tean, et peaksin kirjutama tihedamini, aga lihtsalt ärge lootke nii palju! :D Igatahes tahan ma teile kõigile öelda, et aitäh, et te maailma ilusaks teete :) Kõik on nii hästi! Homsest olen 6ks päevaks Tarsi teatrilaagris, peale seda taas tööle ja lahedat aega veetma. :)
NES oli ülilahe, kusjuures. :D Sõitsime Hansapäevade ajal tuimalt Tartust läbi.. kuigi jah, ma jään oma arvamuse juurde - Hansapäevad on nagu Eurovisioon: tee, mis tahad, iga aastaga lähevad need aina mõttetumaks.
Ega mul tegelikult teile suurt midagi öelda olnudki :) Kellega kohtub Tarsil.. kellega taas Tartus. Kunagi kohtume me kõik nigunii. Küll näete :) asi on vaid selles - millal ;)
Nädal aega teatrimöllu on algamas ning mina lähen end selleks välja puhkama. Kallid olete! Nautige suve ning häid Eesti jäätiseid! :D Tsau!
Ps. Je vous aime tous
Pikalt ma täna ei räägi. Ning jah, ma tean, et peaksin kirjutama tihedamini, aga lihtsalt ärge lootke nii palju! :D Igatahes tahan ma teile kõigile öelda, et aitäh, et te maailma ilusaks teete :) Kõik on nii hästi! Homsest olen 6ks päevaks Tarsi teatrilaagris, peale seda taas tööle ja lahedat aega veetma. :)
NES oli ülilahe, kusjuures. :D Sõitsime Hansapäevade ajal tuimalt Tartust läbi.. kuigi jah, ma jään oma arvamuse juurde - Hansapäevad on nagu Eurovisioon: tee, mis tahad, iga aastaga lähevad need aina mõttetumaks.
Ega mul tegelikult teile suurt midagi öelda olnudki :) Kellega kohtub Tarsil.. kellega taas Tartus. Kunagi kohtume me kõik nigunii. Küll näete :) asi on vaid selles - millal ;)
Nädal aega teatrimöllu on algamas ning mina lähen end selleks välja puhkama. Kallid olete! Nautige suve ning häid Eesti jäätiseid! :D Tsau!
(Kellele see ütleb midagi, kuulake mõnuga. Kellele ei ütle, kuulake kohe eriti mõnuga! :D Hoidke üksteist. Kalli!)
Ps. Je vous aime tous
Saturday, June 30, 2012
Ka kõige pikem päev siin ilmas lõpeb loojanguga kord
Hei-hei kõigile ja meeldivat suve jätku!
Täna õhtul oli popkooripidu, kuhu ma lõppude lõpuks ei jõudnudki. Kahju muidugi, aga nuh... loodame, et saan selle kuidagiviisi tagasi. :) Igatahes on suve soojemad ilmad end viimaks hakanud ka näitama ning VAU... ma just avastasin, et reaalselt 1/3 suvest on juba ära lustitud :D Deem - aeg lendab ruttu.
Ma jutustan kiirelt siis sündmused, mis suvel on juhtund. Kool sai läbi - aktusel sain isegi ordeni(okei, selle said ka kõik teised riigikaitse kursuse läbinud, aga ikkagi!) Peale seda lebotasin niisama paar päeva ja tegin näo, nagu oleks mul haige suvetunne, kuigi jah - kõva oli :D
Siis saabus kätte jaanilaupäev. Vihma kallas nagu oavarrest ning algse plaani järgi Gerdaga telkima minna, otsustasime hoopis minu suvilasse Põrgusse sõita. Vahva oli, üks lahedamaid jaanilaupäevi, mida läbinud olen. :) Koheselt peale jaanipäeva sain tööle kirjandusmuuseumi. Alguses oli töö kõvasti lõbusam - inimketid ja vahelduv töö.. hiljem ei olnud see nii lõbus. Aga see käib ainult töö kohta :D Minule isiklikult on töö väga okei ning mulle on suisa lust rõõmustada või üritada ergutada neid, kes tööpostil oma positiivsust kipuvad kaotama. Eile käisime Kelli, Eneli, Siiri, Seidi, Gerda ja itaalasest vahetusõpilase Lukaga Raadi pargis piknikul. Täiega lahe oli. Sõime, ajasime juttu ning mina sain Lukale kõvasti Tartu ajaloost rääkida. Mul hakkas tast hiljem nii kahju, kui ta ütles, et teda tegelikult ajalugu väga ei huvita :D
See selleks. Täna käisin siis vanaema juures ema, õe ja vennaga abis. Päev otsa saagimist ning tossuhaisu, aga saetud see hunnik sai. (Või noh.. peaaegu saetud :D) Siis sai veel sauna ning lõpuks toitis vanaema meid taas kõrimulguni head ja paremat täis(see komme on tal võrdlemisi alati). Õhtul aitasime emaga ka Gerdal ümber kolida, mille jooksul suutsime leida tõestust sellele, et Tartus on rattaga liiklemine ülipraktiline ja kiire. :)
Ööd ei ole veel soojad... küllap on veel aega. Kas teil on vahel seda hetke olnud, et mõtlete, et "deem, järgmise kuu sees ma teen nii palju lahedat?" Minul on. Ning ma tõestasin iseendale, et lihtlabaselt nõndamoodi mõeldes ei muutu suurt miskit. Tehke katse - tehke midagi kohe preagu. Kasvõi täna :D (okei, minul on kell 23:57, niiet ma ilmselt ei hakka midagi tegema, aga põhimõtteliselt võib ka seda) Minge näiteks telkima. - Ülilahe ettevõtmine, parajalt teistmoodi, ent ometigi mitte midagi kaelamurdvat. Lõõgastav resultaat garanteeritud ning kui te olete seda tüüpi inimesed, kelle jaoks kaaluvad sääsed ja jahe öötuul mõnusa lõkkeõhtu ja vahva seltskonna üles, siis tõesti - minge võtke tuba! :D
Veel üks vahva asi, mis teeb tuju heaks on igasugu karvaste ja sulelistega olemine. :D Ei, ma ei mõtle selle all loomi, kuid näha kedagi vahvat või tuttavat või lihtsalt meeldivat inimest on ülitore! Siit võiksite te ideaalis välja lugeda kahte asja: kõik inimesed, kes te seda loete ja muga välja viitsite tulla - kõllake mulle, ning teiseks - naeratage, kui te tänaval kõnnite :) Te ei kujuta ette, kui armsaks võib päev muutuda, kui kõnnid tänaval ja keegi inimene kõnnib rõõmsa näoga mööda :D Ärge solvuge, ma ei taha öelda, et ka teie oleksite see hall mass, kes tänava peal näost justkui raidkuju välja näeb, aga tõesti - proovige seda :D
Eriti lahe(okei, ma lähen sujuvalt oma kogemuste peale üle) on seda teha inimestega, kellest te olete harjund mööda käima. Ma räägin sellega seoses ühe loo: terve oma põhikooli käisin ma jala kooli. Ma sõitsin kogu selle aja jooksul bussiga kooli 1 korra ning see oli lihtsalt seetõttu, et mul oli suur tort kanda. Kõndides iga koolipäev kooli poole, tuli mulle enam-vähem alati Poku ja Krõlli lasteaia vahel vastu keegi tütarlaps. Ta oli umbes minu vanune, musta peaga, iga aastaga üha paremini meigitud ning ilmselt venelane. 9. klassi lõpuks, mil olin temast reaalselt pea 7 aastat iga hommik tuima näoga mööda käinud, tuli mul idee - mis oleks, kui kõnniks temast mööda rõõmsa näoga? Või pettund näoga? Või paanilise näoga? :D Mõtleks, kui vinge :D
Jah, nii ma tegingi, alguses muidugi vähem, mida aeg edasi, seda enam. Ja teate - see mõjus talle :D Kui olin rõõmus, naeratas ta mulle vastu, kui olin pettunud, läksid ka tema suunurgad allapoole, kui olin paanikas, vaatas ta kohemaid selja taha :D Hiljem proovisin seda ka teiste inimestega ja täitsa lõpp! See töötab :D
Ehk siis.. loo moraal - naerata, sest naeratades suudad anda teistele imelise hetke, mis kahtlemata sullegi millalgi rõõmu toob. Te ei kujuta ette, kui ilusasti mu küünal põleb preagu :)
Ehh.. jah... peaks vist lõpetama.. suht pikalt kirjutanud. Nujah, eks ma tõmban otsad kokku :) Ma tahaks kalale minna. Jah! seda ma teengi.. millalgi. Aga jah - lõpusõnad. Eeh... mis ma oskan öelda :D Ma loodan, et te ikka olete eeskujuks noorematele ja maksate makse... aldkössaduh :D Andke andeks :D Tegelikult loodan ma, et te naudite suve vähemalt sama palju kui mina. Kasvõi vihmaseid ilmu. Kui vihma sajab, minge näiteks asfaldile kõndima. Kui asfalt väga märg on, siis tundub see nagu järv, millele veepiisad langevad. Hetkeks tekib Jumala tunne :D Või oli see Jeesus? - okei, suva. Ka pikim päev siin maailmas lõppeb loojanguga, seega ka minu blogipost ning vihmasadu. Olge teie aga tublid, lõbutsege, möllake ja hullake ning hoidke üksteist. Ärge mind siis ära unustage ja kutsuge mind välja, aga peamine, et teeksite seda, mis teile endale enim meeldib :) Ma panen siia paar laulu kaa :) Üks on lihtsalt ülilahe multikameloodiate popurrii ning teine üks äsjasaabunud laul, mis vähemasti minul tuju heaks tegi. Julgege unistada ning oma unistusi teoks teha, ma armastan teid kõiki ning head ööd.
Ah jaa - Elage, armastage ja rokkige.... TÄIEGA! :D
Tsau!
Täna õhtul oli popkooripidu, kuhu ma lõppude lõpuks ei jõudnudki. Kahju muidugi, aga nuh... loodame, et saan selle kuidagiviisi tagasi. :) Igatahes on suve soojemad ilmad end viimaks hakanud ka näitama ning VAU... ma just avastasin, et reaalselt 1/3 suvest on juba ära lustitud :D Deem - aeg lendab ruttu.
Ma jutustan kiirelt siis sündmused, mis suvel on juhtund. Kool sai läbi - aktusel sain isegi ordeni(okei, selle said ka kõik teised riigikaitse kursuse läbinud, aga ikkagi!) Peale seda lebotasin niisama paar päeva ja tegin näo, nagu oleks mul haige suvetunne, kuigi jah - kõva oli :D
Siis saabus kätte jaanilaupäev. Vihma kallas nagu oavarrest ning algse plaani järgi Gerdaga telkima minna, otsustasime hoopis minu suvilasse Põrgusse sõita. Vahva oli, üks lahedamaid jaanilaupäevi, mida läbinud olen. :) Koheselt peale jaanipäeva sain tööle kirjandusmuuseumi. Alguses oli töö kõvasti lõbusam - inimketid ja vahelduv töö.. hiljem ei olnud see nii lõbus. Aga see käib ainult töö kohta :D Minule isiklikult on töö väga okei ning mulle on suisa lust rõõmustada või üritada ergutada neid, kes tööpostil oma positiivsust kipuvad kaotama. Eile käisime Kelli, Eneli, Siiri, Seidi, Gerda ja itaalasest vahetusõpilase Lukaga Raadi pargis piknikul. Täiega lahe oli. Sõime, ajasime juttu ning mina sain Lukale kõvasti Tartu ajaloost rääkida. Mul hakkas tast hiljem nii kahju, kui ta ütles, et teda tegelikult ajalugu väga ei huvita :D
See selleks. Täna käisin siis vanaema juures ema, õe ja vennaga abis. Päev otsa saagimist ning tossuhaisu, aga saetud see hunnik sai. (Või noh.. peaaegu saetud :D) Siis sai veel sauna ning lõpuks toitis vanaema meid taas kõrimulguni head ja paremat täis(see komme on tal võrdlemisi alati). Õhtul aitasime emaga ka Gerdal ümber kolida, mille jooksul suutsime leida tõestust sellele, et Tartus on rattaga liiklemine ülipraktiline ja kiire. :)
Ööd ei ole veel soojad... küllap on veel aega. Kas teil on vahel seda hetke olnud, et mõtlete, et "deem, järgmise kuu sees ma teen nii palju lahedat?" Minul on. Ning ma tõestasin iseendale, et lihtlabaselt nõndamoodi mõeldes ei muutu suurt miskit. Tehke katse - tehke midagi kohe preagu. Kasvõi täna :D (okei, minul on kell 23:57, niiet ma ilmselt ei hakka midagi tegema, aga põhimõtteliselt võib ka seda) Minge näiteks telkima. - Ülilahe ettevõtmine, parajalt teistmoodi, ent ometigi mitte midagi kaelamurdvat. Lõõgastav resultaat garanteeritud ning kui te olete seda tüüpi inimesed, kelle jaoks kaaluvad sääsed ja jahe öötuul mõnusa lõkkeõhtu ja vahva seltskonna üles, siis tõesti - minge võtke tuba! :D
Veel üks vahva asi, mis teeb tuju heaks on igasugu karvaste ja sulelistega olemine. :D Ei, ma ei mõtle selle all loomi, kuid näha kedagi vahvat või tuttavat või lihtsalt meeldivat inimest on ülitore! Siit võiksite te ideaalis välja lugeda kahte asja: kõik inimesed, kes te seda loete ja muga välja viitsite tulla - kõllake mulle, ning teiseks - naeratage, kui te tänaval kõnnite :) Te ei kujuta ette, kui armsaks võib päev muutuda, kui kõnnid tänaval ja keegi inimene kõnnib rõõmsa näoga mööda :D Ärge solvuge, ma ei taha öelda, et ka teie oleksite see hall mass, kes tänava peal näost justkui raidkuju välja näeb, aga tõesti - proovige seda :D
Eriti lahe(okei, ma lähen sujuvalt oma kogemuste peale üle) on seda teha inimestega, kellest te olete harjund mööda käima. Ma räägin sellega seoses ühe loo: terve oma põhikooli käisin ma jala kooli. Ma sõitsin kogu selle aja jooksul bussiga kooli 1 korra ning see oli lihtsalt seetõttu, et mul oli suur tort kanda. Kõndides iga koolipäev kooli poole, tuli mulle enam-vähem alati Poku ja Krõlli lasteaia vahel vastu keegi tütarlaps. Ta oli umbes minu vanune, musta peaga, iga aastaga üha paremini meigitud ning ilmselt venelane. 9. klassi lõpuks, mil olin temast reaalselt pea 7 aastat iga hommik tuima näoga mööda käinud, tuli mul idee - mis oleks, kui kõnniks temast mööda rõõmsa näoga? Või pettund näoga? Või paanilise näoga? :D Mõtleks, kui vinge :D
Jah, nii ma tegingi, alguses muidugi vähem, mida aeg edasi, seda enam. Ja teate - see mõjus talle :D Kui olin rõõmus, naeratas ta mulle vastu, kui olin pettunud, läksid ka tema suunurgad allapoole, kui olin paanikas, vaatas ta kohemaid selja taha :D Hiljem proovisin seda ka teiste inimestega ja täitsa lõpp! See töötab :D
Ehk siis.. loo moraal - naerata, sest naeratades suudad anda teistele imelise hetke, mis kahtlemata sullegi millalgi rõõmu toob. Te ei kujuta ette, kui ilusasti mu küünal põleb preagu :)
Ehh.. jah... peaks vist lõpetama.. suht pikalt kirjutanud. Nujah, eks ma tõmban otsad kokku :) Ma tahaks kalale minna. Jah! seda ma teengi.. millalgi. Aga jah - lõpusõnad. Eeh... mis ma oskan öelda :D Ma loodan, et te ikka olete eeskujuks noorematele ja maksate makse... aldkössaduh :D Andke andeks :D Tegelikult loodan ma, et te naudite suve vähemalt sama palju kui mina. Kasvõi vihmaseid ilmu. Kui vihma sajab, minge näiteks asfaldile kõndima. Kui asfalt väga märg on, siis tundub see nagu järv, millele veepiisad langevad. Hetkeks tekib Jumala tunne :D Või oli see Jeesus? - okei, suva. Ka pikim päev siin maailmas lõppeb loojanguga, seega ka minu blogipost ning vihmasadu. Olge teie aga tublid, lõbutsege, möllake ja hullake ning hoidke üksteist. Ärge mind siis ära unustage ja kutsuge mind välja, aga peamine, et teeksite seda, mis teile endale enim meeldib :) Ma panen siia paar laulu kaa :) Üks on lihtsalt ülilahe multikameloodiate popurrii ning teine üks äsjasaabunud laul, mis vähemasti minul tuju heaks tegi. Julgege unistada ning oma unistusi teoks teha, ma armastan teid kõiki ning head ööd.
Ah jaa - Elage, armastage ja rokkige.... TÄIEGA! :D
Tsau!
(See on tõesti lahe :) Kuulake seda, õppige pähe nagu mina ning lugege üles, mitut multikat te neist teate :D)
(See on lihtsalt ülilahe laul :) Mul ei olegi midagi öelda. Ah! on küll :D Mulle meeldib see vanamees ja tolle tüdruku lilleline kleit! :D)
Ps. Je vous aime tous!
Thursday, May 31, 2012
Suvepäeva veetlev paitus... voolav päiksekuma teel.
Hei hopsti Teie kõik! :)
Ma tean, et see, et ma seda ütlen, ei muuda midagi. Ent mul aga hakkab endal kergem, kui olen kasvõi minimaalse vabanduse kirjutanud, siis: andke mulle andeks kõik need, kes tõepoolest ootasid postitust, mida ma eelmine kord(mis oli võrdlemisi ammu) lubanud olin. Igatahes on nüüdseks palju vett merre voolanud ning ajad sootuks muutunud. Loodan, et suudan rääkida kõigest piisavalt kuid tõotan edaspidi sääraseid vale-lootusi mitte anda.
Niisiis, viimaks - tuur. Rakvere, Viljandi, Tallinn ja Pärnu. Oh sa vana :D Muud ei oska ma selle kõige peale öelda. Hakkan aga algusest rääkima. Algas asi nagu juba mainitud - Vanemuise parklas. Sealt siis bussi peale ja läkski sõit lahti Rakvere suunas. Sinna jõudsime kohale parajasti siis, kui Rakvere trupi etendus ikka veel käis(viimased tegelikult võõrustasid meid). Rakveres sai selgeks vaid see, et Erni(minu tegelaskuju) mõõk on Tartusse jäänud, kuid selles polnud suuremat lugu - varasem pehme mängumõõk asendati nüüd otsast teibitud kaikaga :)
Oeh... teate, ma ütlen ausalt, ma ei viitsi sellest enam rääkida, nii et ma võtan asja nüüd kiiresti kokku :D
Viljandis läks kehvasti - etendus ei läind korralikult käima ning minu hääl vedas mind alt. Küllap oli asi eelmisel ööl põhimõtteliselt avatud aknaga toas magamises(tuletan meelde, toona oli veel külm!). Tallinnas läks väga hästi ning seal saime ka konstruktiivset kriitikat veidi enam, kui seni saanud olime. Tallinnas ka ööbisime. Kusjuures pidime u 30 minti all väljas ukse taga ootama, kuna valvuri-poiss oli kõrvaklapid peas tukkuma jäänud. Igatahes oli lahe. Ööbisime sealsamas laval, Tallinna toomklubi saalis. Tore oli :)
Viimane etendus Pärnus tuli välja kõige paremini. Nujah... publikult oli küll vaid paarteist peanuppu, ent siiski jäime etteastega väga rahule. Enne kojusõitu käisime veel mingist kohalikust pitseeriast läbi ja nosisime saadud toidukuhja koduteel. Tuur kulges kokkuvõttes kenasti, kuid see, mis meid ees ootas, oli kõvasti suurem, kui mistahes esinemine tuuril.
Nimelt ilmnes varsti, et Tartus saab olema Gen klubis viimast korda "Ella nõiduslik elu." Nojah, selge - tarvis reklaami teha :D Reklaami me ka tegime ning lõpuks vedasime kohale ikka õige suure hulga inimesi... Aga kõigest järjekorras!
15. mail, mil Genis esinemine oli, olime vist juba hommikul parajalt äksi täis. Päev läbi pildistas meid ka fotograaf, kelle teeneid me tänu kooliteatritel võidetud auhindadele nautida saime. Oli vahva. Õhtu jõudis aina enam kätte ja olidki veel viimane tund enne etendust. Põnevust oli tunda. Peagi hakkasimegi publikut saali laskma - te oleks pidanud seda nägema, mis lava taga toimus. Terve uru näitlejaskond oli akside taga maas, kükakil või kikivarvukil, pilguga läbi puurimast igast pisemastki august, mis aksi sees olid. Jälle tuli keegi tuttav saali, jälle oli lava taga kihinat ja rõõmustamist. Pinget võis õhus suisa puudutada.. 5 minutit etenduse alguseni.. Rahvas ei taha saali ära mahtuda.. 3 minutit.. Aapo palub inimestel kokkupoole istuda, et veel publikut saali mahutada.. 2 minutit... 1... Ning Aapo alustabki etendusega. Tervitab publikut ja palub neil mobiilid välja lülitada. Saalist lahkumine ei ole lubatud ning naermine on rangelt kohustuslik. Närvikõdi.
Ning sealt ta läks.. Ilmar astus sünteka taha ning hakkas mängima.. Must mees jooksis lavale... Ella talle järele, pilk tahapoole ning paaniline hüüatus: "Jätke mind rahule!" Ella põgeneb.. külarahvas jookseb lavale.. NÕIAJAHT!! :D
Waaaah, ma mäletan ikka veel seda tunnet, nagu see oleks 5 minti tagasi olnud. Üks lahedamaid etendusi mu elus. Vähemalt siiamaani ;) Kahju on mõnest, kes tulla ei jõudnud. See mõni saab aru küll, kuid kes kohal olid, tõid meile kõigile rohkelt rõõmu. Aitäh, kes tuli, loodan, et nautisite seda sama palju kui meiegi :) Hiljem olesklesime urukatega veidi ja läksime koju. Meeldejääv õhtu :)
Tartu etendusega meie lugu siiski veel ei lõppenud. Möödunud nädalal(24-27 mai) toimus Tallinnas Treffi teatrifestival, kus ka meie üles astusime. Saime ka kaelakaardid, nii et võisime südamerahus pea kõiki etendusi tasuta vaatamas käia. VAU! See festival oli lahe :) Nägi mitmeid erinevaid teatrikultuure ning väga palju huvitavaid lähenemisi teatrikunstile. Meie etendus oli laupäeva hommikul kell 12.00 mingis lastekirjanduse hoovis. Arvasime, et rahvast tuleb nii 10-15 inimest, kuid neid tuli umbes 3 korda rohkem. Täielik kordaminek, kas pole? :D Etendusega jäime täiesti rahule. Tõsi - valguseks oli meile päike ja laval oli vaid üks pool, kuhu sai ära joosta, kuid me saime hästi hakkama :)
See oli "Ella nõidusliku elu" viimane linastus sel hooajal. Olge mureta, rohkem sellest juttu ei tule :) (Okei, ma igaks juhuks ei luba :D) Igatahes olen ma väga tänulik kõigile Uru liikmetele. Liivi, Aapo, Ilmar, Kaisa, Sandra, Kati, Karl, Sander, Hedvig, Caisa, Grete ja Mari - kui te peaksite seda lugema, siis teadke, et olen teile väga tänulik :)
Nüüd on aga hõiskamiseks põhjust, sest suvi on tõepoolest käes. Jah, viimased päevad on sadanud päris tihti, kuid mulle vihm meeldib ja ma loodan, et ka teie suvetunnet see ei riku. Tõsi, Treffneri õpetajad teevad võistu kontrolltöid ning ka arvestuste nädal on ukse ees.. aga vaevalt koolitöö eluilu rikkuma pääseb. Tõtt-öelda ei oleks mul midagi paduvihmas koolist koju jalutamise vastu. Täna peaaegu suutsingi, aga näe - just siis, kui mina tänavale astusin, lakkas sadu täielikult. Võibolla on see saatus, võibolla lihtsalt juhus, mine sa tea.
Igatahes soovin ma tegelikult teile öelda, et nautige seda, mis toimub. Mis toimub väljas, mis toimub koolis, tänavatel, puude otsas, taevas, inimestes ja südames. Ükskõik, mis ka ei toimuks - tundke elust rõõmu. Olen proovinud ja võin ausalt tunnistada - see on paganama tore moodus elada. Hoidke siis ikka üksteist, käige üle kaare ja proovige varasuvine Emajõgi järele! Ma tean, et ma ei peaks inimestele oma muusikamaitset eriti reklaamima, aga ma lihtsalt tahan teile vahendada üht videot(ja väga head lugu,) mida ma usuõpetuse tunnis nii paar nädalat tagasi kuulma sain. Jah, see on hinduistlik muusika ja mõnele ehk väga igav. Minu jaoks on see aga ilus ja niisama taustamuusikaks või mõtlemist soodustavaks meloodiaks väga sobiv. (panen lingi alla).
Teine lugu seal ülalpool on lihtsalt üks lahe tüüp, kes päris häid covereid teeb :) Olge siis aga tublid, hoidke pea püsti ning ärge peljake elada. Mina hakkan homseks saksa keele KT-ks õppima ning keeran siis põhku. Ich liebe euch Alles!Ning ärge unustage - elage, rokkige ja armastage. Täiega! ;) Gute nacht!
Ps. Je vous aime tous!
Ma tean, et see, et ma seda ütlen, ei muuda midagi. Ent mul aga hakkab endal kergem, kui olen kasvõi minimaalse vabanduse kirjutanud, siis: andke mulle andeks kõik need, kes tõepoolest ootasid postitust, mida ma eelmine kord(mis oli võrdlemisi ammu) lubanud olin. Igatahes on nüüdseks palju vett merre voolanud ning ajad sootuks muutunud. Loodan, et suudan rääkida kõigest piisavalt kuid tõotan edaspidi sääraseid vale-lootusi mitte anda.
Niisiis, viimaks - tuur. Rakvere, Viljandi, Tallinn ja Pärnu. Oh sa vana :D Muud ei oska ma selle kõige peale öelda. Hakkan aga algusest rääkima. Algas asi nagu juba mainitud - Vanemuise parklas. Sealt siis bussi peale ja läkski sõit lahti Rakvere suunas. Sinna jõudsime kohale parajasti siis, kui Rakvere trupi etendus ikka veel käis(viimased tegelikult võõrustasid meid). Rakveres sai selgeks vaid see, et Erni(minu tegelaskuju) mõõk on Tartusse jäänud, kuid selles polnud suuremat lugu - varasem pehme mängumõõk asendati nüüd otsast teibitud kaikaga :)
Oeh... teate, ma ütlen ausalt, ma ei viitsi sellest enam rääkida, nii et ma võtan asja nüüd kiiresti kokku :D
Viljandis läks kehvasti - etendus ei läind korralikult käima ning minu hääl vedas mind alt. Küllap oli asi eelmisel ööl põhimõtteliselt avatud aknaga toas magamises(tuletan meelde, toona oli veel külm!). Tallinnas läks väga hästi ning seal saime ka konstruktiivset kriitikat veidi enam, kui seni saanud olime. Tallinnas ka ööbisime. Kusjuures pidime u 30 minti all väljas ukse taga ootama, kuna valvuri-poiss oli kõrvaklapid peas tukkuma jäänud. Igatahes oli lahe. Ööbisime sealsamas laval, Tallinna toomklubi saalis. Tore oli :)
Viimane etendus Pärnus tuli välja kõige paremini. Nujah... publikult oli küll vaid paarteist peanuppu, ent siiski jäime etteastega väga rahule. Enne kojusõitu käisime veel mingist kohalikust pitseeriast läbi ja nosisime saadud toidukuhja koduteel. Tuur kulges kokkuvõttes kenasti, kuid see, mis meid ees ootas, oli kõvasti suurem, kui mistahes esinemine tuuril.
Nimelt ilmnes varsti, et Tartus saab olema Gen klubis viimast korda "Ella nõiduslik elu." Nojah, selge - tarvis reklaami teha :D Reklaami me ka tegime ning lõpuks vedasime kohale ikka õige suure hulga inimesi... Aga kõigest järjekorras!
15. mail, mil Genis esinemine oli, olime vist juba hommikul parajalt äksi täis. Päev läbi pildistas meid ka fotograaf, kelle teeneid me tänu kooliteatritel võidetud auhindadele nautida saime. Oli vahva. Õhtu jõudis aina enam kätte ja olidki veel viimane tund enne etendust. Põnevust oli tunda. Peagi hakkasimegi publikut saali laskma - te oleks pidanud seda nägema, mis lava taga toimus. Terve uru näitlejaskond oli akside taga maas, kükakil või kikivarvukil, pilguga läbi puurimast igast pisemastki august, mis aksi sees olid. Jälle tuli keegi tuttav saali, jälle oli lava taga kihinat ja rõõmustamist. Pinget võis õhus suisa puudutada.. 5 minutit etenduse alguseni.. Rahvas ei taha saali ära mahtuda.. 3 minutit.. Aapo palub inimestel kokkupoole istuda, et veel publikut saali mahutada.. 2 minutit... 1... Ning Aapo alustabki etendusega. Tervitab publikut ja palub neil mobiilid välja lülitada. Saalist lahkumine ei ole lubatud ning naermine on rangelt kohustuslik. Närvikõdi.
Ning sealt ta läks.. Ilmar astus sünteka taha ning hakkas mängima.. Must mees jooksis lavale... Ella talle järele, pilk tahapoole ning paaniline hüüatus: "Jätke mind rahule!" Ella põgeneb.. külarahvas jookseb lavale.. NÕIAJAHT!! :D
Waaaah, ma mäletan ikka veel seda tunnet, nagu see oleks 5 minti tagasi olnud. Üks lahedamaid etendusi mu elus. Vähemalt siiamaani ;) Kahju on mõnest, kes tulla ei jõudnud. See mõni saab aru küll, kuid kes kohal olid, tõid meile kõigile rohkelt rõõmu. Aitäh, kes tuli, loodan, et nautisite seda sama palju kui meiegi :) Hiljem olesklesime urukatega veidi ja läksime koju. Meeldejääv õhtu :)
(Tõsiselt lahe tüüp. Kui lugemise vahelt aega saate, heitke pilk peale!)
Nüüd on aga hõiskamiseks põhjust, sest suvi on tõepoolest käes. Jah, viimased päevad on sadanud päris tihti, kuid mulle vihm meeldib ja ma loodan, et ka teie suvetunnet see ei riku. Tõsi, Treffneri õpetajad teevad võistu kontrolltöid ning ka arvestuste nädal on ukse ees.. aga vaevalt koolitöö eluilu rikkuma pääseb. Tõtt-öelda ei oleks mul midagi paduvihmas koolist koju jalutamise vastu. Täna peaaegu suutsingi, aga näe - just siis, kui mina tänavale astusin, lakkas sadu täielikult. Võibolla on see saatus, võibolla lihtsalt juhus, mine sa tea.
Igatahes soovin ma tegelikult teile öelda, et nautige seda, mis toimub. Mis toimub väljas, mis toimub koolis, tänavatel, puude otsas, taevas, inimestes ja südames. Ükskõik, mis ka ei toimuks - tundke elust rõõmu. Olen proovinud ja võin ausalt tunnistada - see on paganama tore moodus elada. Hoidke siis ikka üksteist, käige üle kaare ja proovige varasuvine Emajõgi järele! Ma tean, et ma ei peaks inimestele oma muusikamaitset eriti reklaamima, aga ma lihtsalt tahan teile vahendada üht videot(ja väga head lugu,) mida ma usuõpetuse tunnis nii paar nädalat tagasi kuulma sain. Jah, see on hinduistlik muusika ja mõnele ehk väga igav. Minu jaoks on see aga ilus ja niisama taustamuusikaks või mõtlemist soodustavaks meloodiaks väga sobiv. (panen lingi alla).
Teine lugu seal ülalpool on lihtsalt üks lahe tüüp, kes päris häid covereid teeb :) Olge siis aga tublid, hoidke pea püsti ning ärge peljake elada. Mina hakkan homseks saksa keele KT-ks õppima ning keeran siis põhku. Ich liebe euch Alles!Ning ärge unustage - elage, rokkige ja armastage. Täiega! ;) Gute nacht!
(Kaunis ja rahulik muusika, ilusad pildid peale kõige muu. Kuulake, kel vähegi aega jagub, see on tõepoolest ilus muusika!) :)
Ps. Je vous aime tous!
Friday, May 4, 2012
Ja siit ma läen...
Jah. tunni aja pärast sõidamegi Vanemuise eest Uru Noorteteatriga tuurile. Läbi saavad käidud Rakvere, Viljandi, Tallinn ja Pärnu. Peadselt annan teada, kuda see kõik möödus, ent preagu lähen vaid ootusäreva mõttega poodi, enesega arutledes, kas oleks pidanud kateloki ühes võtma või mitte.
Loodetavasti ei muutu Tartu nende paari päevaga drastiliselt. Mul on kombeks teda nii või naa igatsema jääda.
Hoidke üksteist, olge kallid ja elage täiega! ;)
Ps. Je vous aime tous!
Loodetavasti ei muutu Tartu nende paari päevaga drastiliselt. Mul on kombeks teda nii või naa igatsema jääda.
Hoidke üksteist, olge kallid ja elage täiega! ;)
(Ma usun, et aimate, mida hetkel tunda saame!)
Ps. Je vous aime tous!
Wednesday, April 25, 2012
Veelgi enam, kuis unes võiks loota.
Hei-hopsti ja kaunist 25. aprilli teile kõigile!
Kevad on vist tõepoolest viimaks kätte jõudmas. Rohelisi lehti mina veel märgata pole suutnud, ent küllap on seegi vaid päevade küsimus. Muidu näitavad pea kõik märgid peatsele sooja ilma tulekule. Igatahes on juhtunud palju-palju lahedat ning et ma viimaks jõudsin endale(esimese asjana peale kooli, muide) kirjutamiseks vajaliku aja leida, siis kirjutada ma tõesti ka soovin.
Kooliteatrite festival.
Kindlasti olen sellest eelnevates postitustes rääkinud, ent nüüd on mul teile veel enam vahvaid lugusid rääkida. Niisiis.. hästi, ma alustan lihtsalt algusest. Kerigem aega tagasi sellesse päeva, mil oli Tartu eelvoor. Sellest ma ehk rääkisin, kuiväga meid pärjati, jah? Siis ma sellest enam rohkem ei räägi ka! :) Nimelt jätkus asi nõndamoodi, et URU noorteteater pidi välja vahetama 2 üliõpilast ning leidma neile asendused. Seda me ka tegime ja castingutelt jäid pinnale kaks vapustavat inimest - Karl Madis(Karl) ja Katrin Helena(Kati). Nemad said oma rolli vaid 2 nädalaga selgeks ning panid neile veel omapoolse lisagi külge. Jah.. kõik see tehtud, jäi oodata vaid seda suurt päeva - 14. aprilli, mil oli Tallinnas "Kooliteater 2012" raames Uru Noorteteatri ülesastumine.
Nii kärmelt ma sinnani aga ei jõua. Tallinnasse minek ja seal olemine oli isegi üks omamoodi vahva olemine. Kõik algas muidugi Tartu bussijaamast, kus Tallinnasse minevad 2 bussi olid mõlemad täis, ning tekkis hirmus segadus istekohtadega. Läks aga alles aega... Igatahes Tallinnasse me jõudsime ja trammiga kohale me ka saime. Läksime nimelt Nukuteatrisse, kus oli ürituse avamine ja ka esimesed etendused.
Tallinnast siis veel niipalju, et ööbisime me Tallinna Reaalgümnaasiumis(mis pean tõdema, nägi SITAKS lahe välja. Tõeline antiik!). Enamik etendusi toimus NO99 blackbox-is, kus ka meie esinema pidime, etendusi käisime vaatamas kõiki, mida võimalik ning kuigi oli ka väga jubedaid etendusi, oli siiski igas tükis midagigi head(kasvõi siis torupillimuusika!)
Lisaks ütlen tartlastele veel teadmiseks, et Tallinn on tohutult veider koht - sõiduteed sulavad seal kõnniteedega peaaegu ühte ning kui auto ka üle äärekivi sõidab, ei tee see suuremat kahju. Mööda linna sõidavad trammid ja mingid veidrad sarvedega bussid, mida kohalikud "trollideks" hüüavad. Lisaks kõigele muule ei ole Tallinna bussid punased, vaid hoopis rohelist tooni. Et mitte jätta muljet, et Tallinn justkui midagi halba oleks, siis olgu veel mainitud, et seal on väga ohtrasti soomlasi, sakslasi, rootslasi ja muid võõramaalasi, kellega meeldivalt vestlust võib alustada. Peale selle on Tallinn täis igasugu kohvikuid ja baare, mis tõsi küll - suhteliselt sarnased tunduvad, nii seest kui väljast.
Aga tühja sest Tallinnast, mina jäin pooleli reedesse. Esimene öö tuli võrdlemisi ruttu, kuna meie etendus oli laupäeval kell 10 hommikul esimene ning soovisime enda energiat võimalikult palju säästa. Hommikul läks lahti tohutu meikimine, riietumine ja soengute tegemine. Vahva oli, isegi pilte tehti palju. Läksimegi etendust andma. Ootasime lava kõrval, kust pidime sisse jooksma. Ärev tunne oli lugeda jalapaare ja mõista, et meil tõepoolesti oligi tõesti täismaja.
Ja tegimegi etenduse ära. Oh seda eufooriat, mis peale etendust valdas. Oh seda rõõmu... Käisime reaalgümnaasiumis ära, võtsime seljast kostüümid ja ruttasime teisi etendusi vaatama. Ah jaa, vahele märkuseks niipalju, et süüa saime me Reaalgümnaasiumi sööklas, kus oli, tõsi küll - kitsas, kuid see eest väga priima toit. Õhtul käisime veidi Tallinna peal, käisime ametlikul "peol"(mis oli peale U.N.T. lahkumist ilmselt veelgi igavam, kui enne) ja laulsime mööda linna käies etendustest laule. Saarlased tuletasid laheda loo meelde - Billy Joeli "Uptown girl." Ma usun, et panen selle üles :)
Koolis tagasi olles olime niisama lebos. Kuulasime Karli lahedat kitarrimängu
Pühapäev oli pingelisem. Peagi lähenes autasustamine ja etendused läksid ka üha paremaks. Olgu öeldud, et vahepeal olime jõudnud tutvuda kohtunikega, kes olid meiega äärmiselt sümpaatsed. :)
Oligi see autasustamine käes. Aeg läks omasoodu ja viimaks hakatigi autasustama. Mari ja Grete said mõlemad parimad naisosa osatäitja auhinnad ning Ilmar sai preemia parima algupärandi loomise eest. Mina sain auhinna parima meesosa täitmise eest. Kuigi jah.. ega ma veel mitu päeva osanud reaalselt aru saada, mida ma õigupoolest saavutanud olin. Igatahes jah, Tallinnast jõudsime Tartusse tagasi umbes 8 kanti. Käisime Lutsu keldrist läbi ja vantsisimegi igaüks kodu poole.
Kodus läks arvestusteks õppimiseks, kuid emotsioon on siiani väga ülev :) Muusikalist veel niipalju, et 4-6. mail oleme me tuuril. 4. mail Rakveres, 5. mail Viljandis ja Tallinnas ning 6. mail Pärnus. Kes huvitatud, kirjutage ja küsige informatsiooni! Lisaks toimub ka Tartus 15. mail Gen klubis. Kella ei oska öelda, ent kes huvitatud on, küsigu julgesti ;)
Kevad on tõepoolest kätte jõudnud. Just preagu paistab metsa tagant suitsu tõusmas ning ma pole üldsegi kindel, kas see on lõkkest või on keegi taas mingi heinamaa põlema pannud. Ent siiski, täiega on tunda seda, et loodus hakkab ärkama. Kindlasti olete tähele pannud, et kevade sombune ilm ja sügise sombune ilm on 2 eri asja. Sellest ma räägingi :) Igatahes mina hakkan nüüd õppima. Siis lähen ilmselt Gerdaga burksi sööma ning selle kõige järel ilmselt Öölaulupeole.
Teie aga olge tublid, hoidke ja aidake üksteist ning nähke päevas rõõmu! ;) Kui tuju on nukker, rääkige kellegagi, kel tuju nukker ei ole ning kui ka sellist inimest ei leidu, lugege mõnd koomilist teksti või proosapala. Ühesõnaga olge rõõmsad, sest nõnda palju, kui mina elus kogenud olen - rõõm toob alati head! Niisiis - elage, armastage ja rokkige täiega ning kohtume 15. mail Genis. (või Öölaulupeol)
Tsau! ;)
Ps. Je vous aime tous!
Kevad on vist tõepoolest viimaks kätte jõudmas. Rohelisi lehti mina veel märgata pole suutnud, ent küllap on seegi vaid päevade küsimus. Muidu näitavad pea kõik märgid peatsele sooja ilma tulekule. Igatahes on juhtunud palju-palju lahedat ning et ma viimaks jõudsin endale(esimese asjana peale kooli, muide) kirjutamiseks vajaliku aja leida, siis kirjutada ma tõesti ka soovin.
Kooliteatrite festival.
Kindlasti olen sellest eelnevates postitustes rääkinud, ent nüüd on mul teile veel enam vahvaid lugusid rääkida. Niisiis.. hästi, ma alustan lihtsalt algusest. Kerigem aega tagasi sellesse päeva, mil oli Tartu eelvoor. Sellest ma ehk rääkisin, kuiväga meid pärjati, jah? Siis ma sellest enam rohkem ei räägi ka! :) Nimelt jätkus asi nõndamoodi, et URU noorteteater pidi välja vahetama 2 üliõpilast ning leidma neile asendused. Seda me ka tegime ja castingutelt jäid pinnale kaks vapustavat inimest - Karl Madis(Karl) ja Katrin Helena(Kati). Nemad said oma rolli vaid 2 nädalaga selgeks ning panid neile veel omapoolse lisagi külge. Jah.. kõik see tehtud, jäi oodata vaid seda suurt päeva - 14. aprilli, mil oli Tallinnas "Kooliteater 2012" raames Uru Noorteteatri ülesastumine.
Nii kärmelt ma sinnani aga ei jõua. Tallinnasse minek ja seal olemine oli isegi üks omamoodi vahva olemine. Kõik algas muidugi Tartu bussijaamast, kus Tallinnasse minevad 2 bussi olid mõlemad täis, ning tekkis hirmus segadus istekohtadega. Läks aga alles aega... Igatahes Tallinnasse me jõudsime ja trammiga kohale me ka saime. Läksime nimelt Nukuteatrisse, kus oli ürituse avamine ja ka esimesed etendused.
Tallinnast siis veel niipalju, et ööbisime me Tallinna Reaalgümnaasiumis(mis pean tõdema, nägi SITAKS lahe välja. Tõeline antiik!). Enamik etendusi toimus NO99 blackbox-is, kus ka meie esinema pidime, etendusi käisime vaatamas kõiki, mida võimalik ning kuigi oli ka väga jubedaid etendusi, oli siiski igas tükis midagigi head(kasvõi siis torupillimuusika!)
Lisaks ütlen tartlastele veel teadmiseks, et Tallinn on tohutult veider koht - sõiduteed sulavad seal kõnniteedega peaaegu ühte ning kui auto ka üle äärekivi sõidab, ei tee see suuremat kahju. Mööda linna sõidavad trammid ja mingid veidrad sarvedega bussid, mida kohalikud "trollideks" hüüavad. Lisaks kõigele muule ei ole Tallinna bussid punased, vaid hoopis rohelist tooni. Et mitte jätta muljet, et Tallinn justkui midagi halba oleks, siis olgu veel mainitud, et seal on väga ohtrasti soomlasi, sakslasi, rootslasi ja muid võõramaalasi, kellega meeldivalt vestlust võib alustada. Peale selle on Tallinn täis igasugu kohvikuid ja baare, mis tõsi küll - suhteliselt sarnased tunduvad, nii seest kui väljast.
Aga tühja sest Tallinnast, mina jäin pooleli reedesse. Esimene öö tuli võrdlemisi ruttu, kuna meie etendus oli laupäeval kell 10 hommikul esimene ning soovisime enda energiat võimalikult palju säästa. Hommikul läks lahti tohutu meikimine, riietumine ja soengute tegemine. Vahva oli, isegi pilte tehti palju. Läksimegi etendust andma. Ootasime lava kõrval, kust pidime sisse jooksma. Ärev tunne oli lugeda jalapaare ja mõista, et meil tõepoolesti oligi tõesti täismaja.
Ja tegimegi etenduse ära. Oh seda eufooriat, mis peale etendust valdas. Oh seda rõõmu... Käisime reaalgümnaasiumis ära, võtsime seljast kostüümid ja ruttasime teisi etendusi vaatama. Ah jaa, vahele märkuseks niipalju, et süüa saime me Reaalgümnaasiumi sööklas, kus oli, tõsi küll - kitsas, kuid see eest väga priima toit. Õhtul käisime veidi Tallinna peal, käisime ametlikul "peol"(mis oli peale U.N.T. lahkumist ilmselt veelgi igavam, kui enne) ja laulsime mööda linna käies etendustest laule. Saarlased tuletasid laheda loo meelde - Billy Joeli "Uptown girl." Ma usun, et panen selle üles :)
Koolis tagasi olles olime niisama lebos. Kuulasime Karli lahedat kitarrimängu
Pühapäev oli pingelisem. Peagi lähenes autasustamine ja etendused läksid ka üha paremaks. Olgu öeldud, et vahepeal olime jõudnud tutvuda kohtunikega, kes olid meiega äärmiselt sümpaatsed. :)
Oligi see autasustamine käes. Aeg läks omasoodu ja viimaks hakatigi autasustama. Mari ja Grete said mõlemad parimad naisosa osatäitja auhinnad ning Ilmar sai preemia parima algupärandi loomise eest. Mina sain auhinna parima meesosa täitmise eest. Kuigi jah.. ega ma veel mitu päeva osanud reaalselt aru saada, mida ma õigupoolest saavutanud olin. Igatahes jah, Tallinnast jõudsime Tartusse tagasi umbes 8 kanti. Käisime Lutsu keldrist läbi ja vantsisimegi igaüks kodu poole.
Kodus läks arvestusteks õppimiseks, kuid emotsioon on siiani väga ülev :) Muusikalist veel niipalju, et 4-6. mail oleme me tuuril. 4. mail Rakveres, 5. mail Viljandis ja Tallinnas ning 6. mail Pärnus. Kes huvitatud, kirjutage ja küsige informatsiooni! Lisaks toimub ka Tartus 15. mail Gen klubis. Kella ei oska öelda, ent kes huvitatud on, küsigu julgesti ;)
Kevad on tõepoolest kätte jõudnud. Just preagu paistab metsa tagant suitsu tõusmas ning ma pole üldsegi kindel, kas see on lõkkest või on keegi taas mingi heinamaa põlema pannud. Ent siiski, täiega on tunda seda, et loodus hakkab ärkama. Kindlasti olete tähele pannud, et kevade sombune ilm ja sügise sombune ilm on 2 eri asja. Sellest ma räägingi :) Igatahes mina hakkan nüüd õppima. Siis lähen ilmselt Gerdaga burksi sööma ning selle kõige järel ilmselt Öölaulupeole.
Teie aga olge tublid, hoidke ja aidake üksteist ning nähke päevas rõõmu! ;) Kui tuju on nukker, rääkige kellegagi, kel tuju nukker ei ole ning kui ka sellist inimest ei leidu, lugege mõnd koomilist teksti või proosapala. Ühesõnaga olge rõõmsad, sest nõnda palju, kui mina elus kogenud olen - rõõm toob alati head! Niisiis - elage, armastage ja rokkige täiega ning kohtume 15. mail Genis. (või Öölaulupeol)
Tsau! ;)
(See meloodia on lahe!)
Ps. Je vous aime tous!
Thursday, March 22, 2012
Sõnu polegi ju vaja...
Hei hopsti, teie kõik!
Olles jooksnud ilma mingi põhjenduseta Annelinna lõppu, jõudis minuni teadmine, et tahan täna kirjutada. Neile, kes ehk seda posti pikisilmi ootasid - palun vabandust. Ma lihtsalt ei tundnud, et oleksin tahtnud millestki nii ääretult rääkida. Nüüd aga on see tunne taas käes ja ma ei malda enam oodata hetke, mil teile üle pika aja jälle head ööd saan soovida. :) Igatahes olen ma viimasel ajal elanud paganama lahedalt ning vähemalt mingit osa sellest ma teile nüüd ka pajatama hakkan.
Asi, millest ma väga tahan, et te teaksite, on kooliteatrite festival. Mina osalesin seal siis ühes teatrigrupiga Uru Noorteteater. Tegime nimelt muusikali. Ma ei hakka teile kirjeldama neid aina pikemaks veninud proove, kus me muusikali nii ühest kui teisest küljest viimistlesime. Ma ei hakka teile rääkima Gen klubi proovidest, kus meie etendus esimest korda reaalselt etenduse nägu olema hakkas. Küll aga kavatsen ma teine rääkida 18. märtsist - kooliteatrite festivali päevast, mil meie oma etendusega täismajale mängisime ja ülipositiivset tagasisidet saime. Niisiis...
Et kõik ausalt ja midagi suurt vahele jätmata ära rääkida, pean alustama 16. märtsist - reedest, mil saime esimest korda Tartu Uue Teatri laval oma etendust läbi mängida. Juba siis sai selgeks, et lava, nagu me seda lootsime, me ei saa ja peame leppima ilma äärekardinateta lavaga. Laupäeval tegime veel Lutsu raamatukogu keldris viimase proovi ja oligi jäänud etenduseni vaevalt 24 tundi. Pühapäeva hommikul ärkasin vara. Kodus panin kiirelt kostüümi kokku, pakkisin üht-teist söögipoolist kaasa, kontrollisin koti 4 korda enne minekut üle ja ruttasin bussi peale. Majas saime 2. korrusel endale urukate peale toa. Seal me siis olime... Tegime üksteisele soenguid, aitasime kostüüme korrastada ja jändasime rekvisiitidega. Eriti muidugi Excaliburiga.
Läkski lahti... etendus algas. Veel enne etendust olin saalis ära näinud mitmedki sõbrad, tuttavad ja pereliikmed, kuid tol hetkel kadus see kõik kaugusesse. Jäid vaid lava, kaasnäitlejad, karakter ja ülesanne leida nõiatüdruk Ella, kes väidetavalt sokke sõlme sidus. Hästi - ma ei hakka etendusest üksipulgi rääkima, kuid igatahes võin öelda, et lõpetasime me tolle õhtu kastitäie limonaadide ja pitsaga, 8 preemiaga ning edasipääsuga Tallinnasse.
Võite ehk isegi arvata, kuidas mu tuju oli. Tulnud koju rollipreemiaga, võisin täiel rinnal vaheaega nautima asuda. Sinna sisse mahtus mitmeid väljaskäimisi, kuid tähelepanuväärseim neist on siiani tänane - neljapäev, 22. märts. Nimelt olin ma täna Ilmatsalus ja aitasin Fadieesi õpilastel muusikali lavastada. Noh... tõtt-öelda ei olnud see just suurem asi lavastamine, kui siis vaid koordineerimine, nõuandmine ja seletamine. Aga lahe seal igatahes oli. Sain tuttavaks Kärdiga ning Keviniga sai lihtsalt taas juttu aetud. Meeldiv päev.
Lumi sulab iga hetkega üha jõudsamalt. Eks oli ka aeg muidugi, kuid minu jaoks tähendab see seda, et oma 2 salli ja talvemütsi olen mina vahetanud ühe salli ja soni vastu. Teie jaoks ei ole see ilmselt suurem vahe, aga minu jaoks tähistab rõõmsalt seda, et külm aeg on möödas. Juba on Emajõgi jäävaba ja peagi saab kooli minnes suisa lehekõrvu imetleda. Eks kevadega käi kindlasti ka muud sada asja kaasas, kuid nendest on preagu veel vara rääkida.
Igatahes oli väsitav päev ja ühes sellega võtsin just preagu, 0:09 nõuks magama minna. Kui keegi on selle siiani läbi lugenud ja mõelnud, et katsugu ma nüüd nii kaua vahet pidada, siis ei saa ma teile midagi lubada. Ela nii, nagu tunned, et on õige - siis oledki õnnelik. Ja just seda ma teha kavatsengi. Teie tehke sama :) Olge loovad, ärge kartke proovida uusi ideid ja mis peamine - ärge kahelge endas. Te suudate pea kõike - küll näete seda mingil hetkel isegi. Nüüd ma aga lähen ja lasen teilgi tavapäraste toimetuste juurde naasta. Ärge siis unustage - elage, armastage ja rokkige täiega ning... jah, kellele ma seda siirast soovi ikka hoian - nautige kevadet, kuis saate! ;)
Olles jooksnud ilma mingi põhjenduseta Annelinna lõppu, jõudis minuni teadmine, et tahan täna kirjutada. Neile, kes ehk seda posti pikisilmi ootasid - palun vabandust. Ma lihtsalt ei tundnud, et oleksin tahtnud millestki nii ääretult rääkida. Nüüd aga on see tunne taas käes ja ma ei malda enam oodata hetke, mil teile üle pika aja jälle head ööd saan soovida. :) Igatahes olen ma viimasel ajal elanud paganama lahedalt ning vähemalt mingit osa sellest ma teile nüüd ka pajatama hakkan.
Asi, millest ma väga tahan, et te teaksite, on kooliteatrite festival. Mina osalesin seal siis ühes teatrigrupiga Uru Noorteteater. Tegime nimelt muusikali. Ma ei hakka teile kirjeldama neid aina pikemaks veninud proove, kus me muusikali nii ühest kui teisest küljest viimistlesime. Ma ei hakka teile rääkima Gen klubi proovidest, kus meie etendus esimest korda reaalselt etenduse nägu olema hakkas. Küll aga kavatsen ma teine rääkida 18. märtsist - kooliteatrite festivali päevast, mil meie oma etendusega täismajale mängisime ja ülipositiivset tagasisidet saime. Niisiis...
Et kõik ausalt ja midagi suurt vahele jätmata ära rääkida, pean alustama 16. märtsist - reedest, mil saime esimest korda Tartu Uue Teatri laval oma etendust läbi mängida. Juba siis sai selgeks, et lava, nagu me seda lootsime, me ei saa ja peame leppima ilma äärekardinateta lavaga. Laupäeval tegime veel Lutsu raamatukogu keldris viimase proovi ja oligi jäänud etenduseni vaevalt 24 tundi. Pühapäeva hommikul ärkasin vara. Kodus panin kiirelt kostüümi kokku, pakkisin üht-teist söögipoolist kaasa, kontrollisin koti 4 korda enne minekut üle ja ruttasin bussi peale. Majas saime 2. korrusel endale urukate peale toa. Seal me siis olime... Tegime üksteisele soenguid, aitasime kostüüme korrastada ja jändasime rekvisiitidega. Eriti muidugi Excaliburiga.
Läkski lahti... etendus algas. Veel enne etendust olin saalis ära näinud mitmedki sõbrad, tuttavad ja pereliikmed, kuid tol hetkel kadus see kõik kaugusesse. Jäid vaid lava, kaasnäitlejad, karakter ja ülesanne leida nõiatüdruk Ella, kes väidetavalt sokke sõlme sidus. Hästi - ma ei hakka etendusest üksipulgi rääkima, kuid igatahes võin öelda, et lõpetasime me tolle õhtu kastitäie limonaadide ja pitsaga, 8 preemiaga ning edasipääsuga Tallinnasse.
Võite ehk isegi arvata, kuidas mu tuju oli. Tulnud koju rollipreemiaga, võisin täiel rinnal vaheaega nautima asuda. Sinna sisse mahtus mitmeid väljaskäimisi, kuid tähelepanuväärseim neist on siiani tänane - neljapäev, 22. märts. Nimelt olin ma täna Ilmatsalus ja aitasin Fadieesi õpilastel muusikali lavastada. Noh... tõtt-öelda ei olnud see just suurem asi lavastamine, kui siis vaid koordineerimine, nõuandmine ja seletamine. Aga lahe seal igatahes oli. Sain tuttavaks Kärdiga ning Keviniga sai lihtsalt taas juttu aetud. Meeldiv päev.
Lumi sulab iga hetkega üha jõudsamalt. Eks oli ka aeg muidugi, kuid minu jaoks tähendab see seda, et oma 2 salli ja talvemütsi olen mina vahetanud ühe salli ja soni vastu. Teie jaoks ei ole see ilmselt suurem vahe, aga minu jaoks tähistab rõõmsalt seda, et külm aeg on möödas. Juba on Emajõgi jäävaba ja peagi saab kooli minnes suisa lehekõrvu imetleda. Eks kevadega käi kindlasti ka muud sada asja kaasas, kuid nendest on preagu veel vara rääkida.
Igatahes oli väsitav päev ja ühes sellega võtsin just preagu, 0:09 nõuks magama minna. Kui keegi on selle siiani läbi lugenud ja mõelnud, et katsugu ma nüüd nii kaua vahet pidada, siis ei saa ma teile midagi lubada. Ela nii, nagu tunned, et on õige - siis oledki õnnelik. Ja just seda ma teha kavatsengi. Teie tehke sama :) Olge loovad, ärge kartke proovida uusi ideid ja mis peamine - ärge kahelge endas. Te suudate pea kõike - küll näete seda mingil hetkel isegi. Nüüd ma aga lähen ja lasen teilgi tavapäraste toimetuste juurde naasta. Ärge siis unustage - elage, armastage ja rokkige täiega ning... jah, kellele ma seda siirast soovi ikka hoian - nautige kevadet, kuis saate! ;)
(Jah, ma tean, et enamik teavad seda lugu juba, aga et see tõepoolest on kena lugu ja mulle parasjagu kätte ka juhtus, siis võite ju teiegi seda kuulata.)
(Video alguses on mingi jama, aga muidu on lugu väga kena ja meloodiline. Isiklikult meeldib väga, taas kord lihtsalt selleks puhuks, kui keegi veel seda lugu ei tea :))
Ps. Je vous aime tous!
Sunday, February 5, 2012
Hõbevalges koidusäras silmi pimestamas päev
Hei-hopsti teie kõik!
Jah, nüüd ma ilmselt saan aru, mida tähendab tõesti mitte kaua kirjutada. Kes ootas, sellele vabandust, kel sellest hullu polnud, võib nüüd lihtsalt taas lugeda. :) Viimased nädalad on olnud vahvad - tõepoolest vahvad, pean vist isegi nentima, et kui varemalt oli Treffneris olek veidikene kahe otsaga asi, et ei tea, kuda päris õige oleks olla jne, siis nüüdseks olen ma enda koha vist päris täpselt selgeks saanud. Ilmad on olnud mulle justkui õnnistus ja päikesepaiste, mida muidu vähem näha oli, on nüüd lasnud oma hella soojusega mind paitada juba päris pikalt.
Nagu juba eespool mainitud, on Treffner tõusnud minu jaoks nüüd uude valgusse. Et mitte tekitada teis küsimust "miks," vastan ma sellele küsimusele nüüd etteruttavalt ise. Eelmisel nädalal toimus HTGs D klasside akadeemiline öö, ning täpselt nädal aega hiljem toimus sealsamas ka koorilaager, kuid nüüd - kõigest sellest pikemalt...
Akadeemiline öö on üks asjadest, mille pärast ma Treffnerisse tulla soovisin. Ja väärt see seda ootamist oli! Asi algas sellega, kui keegi 12D klassi tütarlaps meie geograafia tundi sisenes ja rääkis meile, et meil, kui kümnendikel, on kohus vastutada toitlustuse ja prügi koristamise eest. Nujah, panime toidumeeskonna kokku ja hakkasime raha koguma. Sellest protsessist mina väga ei teagi, kuid see, mis akadeemilisel toimus, kulges lahedalt. Algas õhtu sellega, et võtsin kodust kaasa magamisasjad ja kitarri ning läksin kooli. Alguses oli rahvast võrdlemisi vähe, istusime aatriumis ja rääkisime juttu, panen 1 pildi ka üles...
Jah, nüüd ma ilmselt saan aru, mida tähendab tõesti mitte kaua kirjutada. Kes ootas, sellele vabandust, kel sellest hullu polnud, võib nüüd lihtsalt taas lugeda. :) Viimased nädalad on olnud vahvad - tõepoolest vahvad, pean vist isegi nentima, et kui varemalt oli Treffneris olek veidikene kahe otsaga asi, et ei tea, kuda päris õige oleks olla jne, siis nüüdseks olen ma enda koha vist päris täpselt selgeks saanud. Ilmad on olnud mulle justkui õnnistus ja päikesepaiste, mida muidu vähem näha oli, on nüüd lasnud oma hella soojusega mind paitada juba päris pikalt.
Nagu juba eespool mainitud, on Treffner tõusnud minu jaoks nüüd uude valgusse. Et mitte tekitada teis küsimust "miks," vastan ma sellele küsimusele nüüd etteruttavalt ise. Eelmisel nädalal toimus HTGs D klasside akadeemiline öö, ning täpselt nädal aega hiljem toimus sealsamas ka koorilaager, kuid nüüd - kõigest sellest pikemalt...
Akadeemiline öö on üks asjadest, mille pärast ma Treffnerisse tulla soovisin. Ja väärt see seda ootamist oli! Asi algas sellega, kui keegi 12D klassi tütarlaps meie geograafia tundi sisenes ja rääkis meile, et meil, kui kümnendikel, on kohus vastutada toitlustuse ja prügi koristamise eest. Nujah, panime toidumeeskonna kokku ja hakkasime raha koguma. Sellest protsessist mina väga ei teagi, kuid see, mis akadeemilisel toimus, kulges lahedalt. Algas õhtu sellega, et võtsin kodust kaasa magamisasjad ja kitarri ning läksin kooli. Alguses oli rahvast võrdlemisi vähe, istusime aatriumis ja rääkisime juttu, panen 1 pildi ka üles...
(See pilt on mu klassivenna Kristjan Kalve tehtud ning ma usun, et iseloomustab päris hästi terve akadeemilise öö olemust :D)
Hiljem läks lõbusamaks - ilmusid välja kaheteistkümnenda klassi õpilased ning läksime loengut kuulama. "Inimväärikus" oli teema ning jah - ma julgen öelda, et see oli huvitav. Siis hakkasime aga sööma ja tutvumismänge mängima, üldse tuttavaks saama, kaheteistkümnendate tarkust ja elunäinud suhtumist austama ning mõndagi muud, mida ma parem öelda ei söanda. Hommikuks oli meid järele jäänud 6 ning koristanud ära prügi, leidsin end mööda imekaunist lumest ja päiksest sätendavat Küüni tänavat bussipeatuse poole astumas.
Teine, täpselt nädal aega hiljem toimunud üritus - koorilaager, oli igavam, kuid minu jaoks kõvasti tegusam. Nimelt olin mina üks korraldajatest ning minu õlul oli sportmängude korraldamine. Viimasega võin öelda, et sain isegi hästi hakkama.(Mängudeks oli võrkpall, saalijalka ja õhupalli-kull(väikeste mööndustega muidugi :P)). Karjusin hääle kohtunikuna päris ära :D Aga tehtud see sai ja pärast sai veel ka ilusti sauna, ning kõik oli ülisuper. Laulsime ka muidugi, kooriproovis ja mujalgi, lahe oli. Öösel oli samuti lahe, Uku mängis kitarri ja klaverit ning oli vahva, sain isegi mõne loo teha :) Hommik oli nagu hommikud ikka - unine, paaritunnise unega ja kärisevate häältega. Peagi hakkasime aga taas laulma ja oli väga lahe. Kuid jah.. enne viimast üldproovi tuli mingi nõrkusehoog peale ja mõtlesin, et pigem lähen koju, kui et riskin kooris pildi taskusse viskamisega. Üldine emotsioon koorilaagrist on aga super ja ma väga siiralt loodan, et ka teised sellest mõnu tundsid.
Üldiselt pean tõdema, et olen mõnetigi muutunud sellest ajast, mil viimati sellele mõtlesin. Ja kusjuures ei ole see mitte lihtsalt niisama suutühjaks öeldud. Olen mitmeidki kordi tähendand, et ei suhtu asjadesse nõnda, nagu varemalt oleksin seda teinud.. Nujah, ma küll ei tea, miks ma seda blogisse kirjutan, aga ma luban, et ma väga isiklikuks ei lähe. Suurim muutus on ehk selles, et ma olen kõvasti tasakaalukam, kui varem. Kui ennemalt ei olnud mul mingit küsimust, kuidas peaksin suhtuma, kui keegi näiteks tögab mind oma naljadega, nüüd aga olen ma vist aga palju palju rahulikum.. võiks ehk isegi öelda ehk viisakam. Keegi kaheteistkümnendik ütles mulle koorilaagris, et mul on veidralt enesekindel nägu.. Ma ei teadnudki, kuidas seda võtta, kuid praeguseks olen ma vist sellega lihtsalt leppinud ja võtnud paremaks end sellest mitte mõjutada lasta.
Mitte, et eelmine lõik ühelegi lugejale vajalik oleks olnud, kuid ma lähen edasi kirjeldamaks seda, mis enamikus tekitab vastandlikke tundeid. Talv, krõbekülm välitemperatuur ning aina kahanev ja kokku tõmbuv lumekiht. Ma lihtsalt armastan seda. Ei, mitte nagu inglise keeles, et "oh, i love those shoes," vaid ma reaalselt armastan säärast ilma. Astud hommikul välja ning sa tunned, kuidas tahaks justkui köhima hakata. Lumel talludes krudiseb lumi talla all nõnda, et tahaks suisa suuremaid saapaid, et see veelgi kenamini kuulda oleks. Ilm on selge, ei ole enam neid päevi, kus pead kooli või koju minema, käed silme ees, kuna miski tuiskab näkku. Ja külmakraadid... tuulekülm suisa kuni -35ni... ma siiralt naudin seda. Jah, loomulikult ei soovi ma -35 kraadiga kuskil istuda või seista, aga minna kooli või koju, linna või niisama poodi -35 kraadiga, nii, et võid juba ette arvestada, et nina sa peagi enam ei tunne ja huuled lähevad katki... see on lihtsalt mõnus. Ilmselt mõtlevad enamik inimesi, et ma olen imelik.. kuid nagu ma kunagi ammu kellelegi ütlesin: "Hoiaks Jumal mind selle päeva eest, mil mina halliks massiks muutun." :)
Muud midagi ma aga öelda ei oska :) Peagi hakkan ma õppima ning.. vau.. avastasin just, et esmaspäevast algab viimane nädal õppetööd enne arvestusi. Milline meeldiv üllatus :D Aga jah, teie olge samuti rõõmsad, nautige igat hetke oma päevast ning eelkõige muidugi krõbedaid talvehommikuid. Peagi on need läinud ja kõik hakkab sulama, puud lähevad õide ja linnud hakkavad laulma.. ilus küll, aga samuti on ka talves palju ilusat leida. Lihtsalt leidke see enda jaoks üles! Ega siis muud, kui et olge tublid, hoidke üksteist ja olge nendega, kellest hoolite. Uskuge veelgi kaunimasse homsesse ja usaldage ennast.. rohkem polegi õnneks vaja :) Mina aga lähen, jääge nägemiseni... kallid olete, te kõik. :)
Ps. Je vous aime tous!
Mitte, et eelmine lõik ühelegi lugejale vajalik oleks olnud, kuid ma lähen edasi kirjeldamaks seda, mis enamikus tekitab vastandlikke tundeid. Talv, krõbekülm välitemperatuur ning aina kahanev ja kokku tõmbuv lumekiht. Ma lihtsalt armastan seda. Ei, mitte nagu inglise keeles, et "oh, i love those shoes," vaid ma reaalselt armastan säärast ilma. Astud hommikul välja ning sa tunned, kuidas tahaks justkui köhima hakata. Lumel talludes krudiseb lumi talla all nõnda, et tahaks suisa suuremaid saapaid, et see veelgi kenamini kuulda oleks. Ilm on selge, ei ole enam neid päevi, kus pead kooli või koju minema, käed silme ees, kuna miski tuiskab näkku. Ja külmakraadid... tuulekülm suisa kuni -35ni... ma siiralt naudin seda. Jah, loomulikult ei soovi ma -35 kraadiga kuskil istuda või seista, aga minna kooli või koju, linna või niisama poodi -35 kraadiga, nii, et võid juba ette arvestada, et nina sa peagi enam ei tunne ja huuled lähevad katki... see on lihtsalt mõnus. Ilmselt mõtlevad enamik inimesi, et ma olen imelik.. kuid nagu ma kunagi ammu kellelegi ütlesin: "Hoiaks Jumal mind selle päeva eest, mil mina halliks massiks muutun." :)
Muud midagi ma aga öelda ei oska :) Peagi hakkan ma õppima ning.. vau.. avastasin just, et esmaspäevast algab viimane nädal õppetööd enne arvestusi. Milline meeldiv üllatus :D Aga jah, teie olge samuti rõõmsad, nautige igat hetke oma päevast ning eelkõige muidugi krõbedaid talvehommikuid. Peagi on need läinud ja kõik hakkab sulama, puud lähevad õide ja linnud hakkavad laulma.. ilus küll, aga samuti on ka talves palju ilusat leida. Lihtsalt leidke see enda jaoks üles! Ega siis muud, kui et olge tublid, hoidke üksteist ja olge nendega, kellest hoolite. Uskuge veelgi kaunimasse homsesse ja usaldage ennast.. rohkem polegi õnneks vaja :) Mina aga lähen, jääge nägemiseni... kallid olete, te kõik. :)
Ps. Je vous aime tous!
Wednesday, January 11, 2012
Bill Gates'i 11 soovitust eluks
1. Elu ei ole õiglane — lepi sellega.
2. Maailmal on ükskõik, milline on Sinu enesehinnang. Sinult oodatakse, et saavutaksid midagi, alles peale seda saad ennast hästi tunda.
3. Sa ei hakka kohe peale kooli lõpetamist teenima suuri summasid. Sa ei saa firma juhiks enne, kui oled selle nimel vaeva näinud, selle välja teeninud.
4. Kui sa arvad, et Su õpetaja on kõige karmim, siis oota, kuni oled kohtunud oma bossiga.
5. Burgeri müüjana töötamine ei alanda Su väärikust. Vanavanematel oli sellise töö kohta teine arvamus, nad nimetasid seda võimaluseks.
6. Kui midagi kihva keerad või ebaõnnestud, ei ole see Sinu vanemate süü, ära hädalda vaid õpi oma vigadest.
7. Enne Sinu sündi ei olnud Su vanemad nii igavad, nagu nad praegu Sulle tunduvad. Nad muutusid sellisteks, tegeledes Sinu arvete tasumisega, Sinu riiete pesemisega ja kuulates kui ägedaks ning kõvaks tegijaks Sa ennast pead. Nii et enne, kui oma vanemate põlvkonna hukka mõistad ning vihmametsasid päästma ruttad, proovi ise enda järelt koristada ja ise enda eest hoolitseda.
8. Sinu kool võib olla on oma õpilased liigitanud võitjateks ja kaotajateks, aga elu ei ole seda teinud. Mõnedes koolides antakse Sulle võimalus arvata õigeid vastuseid nii mitu korda kui tahad. Tegelikus elus selliseid võimalusi ei ole.
9. Elu ei ole jagatud semestriteks. Sa ei saa suvesid vabaks ning väga vähesed tööandjad on huvitatud kaasa aitama Su eneseotsingutele. Tegele sellega omal vabal ajal.
10. Televisioon ei ole tegelik elu. Päris elus peavad inimesed tegelikult lõpuks kohvikust lahkuma ja tööle minema.
11. Ole kena kõigi vastu, ka nende kes on nohikud ja veidrikud. Võib juhtuda, et kunagi on nendest keegi Su tööandja.
Ehk siis minu jaoks - ole õnnelik seal ja selles olukorras, kus sa oled. Püüdle parima poole ja looda alati enamat, kuid ära tunne kurvastust, kui arvad, et hetkeline olukord on muserdav. Lihtsalt tahtsin üles panna, head õhtut :)
Ps. Je vous aime tous!
2. Maailmal on ükskõik, milline on Sinu enesehinnang. Sinult oodatakse, et saavutaksid midagi, alles peale seda saad ennast hästi tunda.
3. Sa ei hakka kohe peale kooli lõpetamist teenima suuri summasid. Sa ei saa firma juhiks enne, kui oled selle nimel vaeva näinud, selle välja teeninud.
4. Kui sa arvad, et Su õpetaja on kõige karmim, siis oota, kuni oled kohtunud oma bossiga.
5. Burgeri müüjana töötamine ei alanda Su väärikust. Vanavanematel oli sellise töö kohta teine arvamus, nad nimetasid seda võimaluseks.
6. Kui midagi kihva keerad või ebaõnnestud, ei ole see Sinu vanemate süü, ära hädalda vaid õpi oma vigadest.
7. Enne Sinu sündi ei olnud Su vanemad nii igavad, nagu nad praegu Sulle tunduvad. Nad muutusid sellisteks, tegeledes Sinu arvete tasumisega, Sinu riiete pesemisega ja kuulates kui ägedaks ning kõvaks tegijaks Sa ennast pead. Nii et enne, kui oma vanemate põlvkonna hukka mõistad ning vihmametsasid päästma ruttad, proovi ise enda järelt koristada ja ise enda eest hoolitseda.
8. Sinu kool võib olla on oma õpilased liigitanud võitjateks ja kaotajateks, aga elu ei ole seda teinud. Mõnedes koolides antakse Sulle võimalus arvata õigeid vastuseid nii mitu korda kui tahad. Tegelikus elus selliseid võimalusi ei ole.
9. Elu ei ole jagatud semestriteks. Sa ei saa suvesid vabaks ning väga vähesed tööandjad on huvitatud kaasa aitama Su eneseotsingutele. Tegele sellega omal vabal ajal.
10. Televisioon ei ole tegelik elu. Päris elus peavad inimesed tegelikult lõpuks kohvikust lahkuma ja tööle minema.
11. Ole kena kõigi vastu, ka nende kes on nohikud ja veidrikud. Võib juhtuda, et kunagi on nendest keegi Su tööandja.
Ehk siis minu jaoks - ole õnnelik seal ja selles olukorras, kus sa oled. Püüdle parima poole ja looda alati enamat, kuid ära tunne kurvastust, kui arvad, et hetkeline olukord on muserdav. Lihtsalt tahtsin üles panna, head õhtut :)
Ps. Je vous aime tous!
Monday, January 9, 2012
Ja õues tasa-tasa... tasa langeb lund...
Lumi. Taevast alla
Pilved valla, keereldes...
hoian ikka meeles veel, kuis...
oli nõnda tuna-aal
ülalt alla, keerleb, valla
juukselokid lehvivad
pilla-palla.. kaunid silmad
minu ette keksivad
vaibub tuul ja maru raugeb
kaugele jääb muusika..
ootan nüüd ja vaatan laugel
pilgul linnas üksinda
Linn on vaiki'
kõik on tasa -
kirik ennist kolme lõi
lund vaid langeb,
keerleb maha
igatsuse hinge tõi.
Ehk siis - Tere kaunist õhtupoolikut ja meeldivat talvepäeva jätku!
Esimene koolipäev peale vaheaega on lõppenud ja emotsioon on väga hea. Ilmselt peate mind hulluks, aga ehk ei olnudki see niiväga koolist tingitud, et ma rõõmus olin. Vahet pole :) Igatahes olen ma rõõmus ja et ma otsustasin just nüüd, peale kooli, luuletama hakata, siis panin selle ka siia üles. Eks igaüks otsustab ise, kuidas ta sellest arvab. Aga lumi on maas ja tundub, et sajab veel juurdegi - tõsi, temperatuurid kõiguvad üsnagi 0.C peal, aga seniks, kuni lund on, olen mina rõõmus.
Vaheaeg oli päris vahva :) Sai magatud, puhatud, eneses ja teistes veidikene selgust saadud ja kõigele lisaks käia väljas inimestega, kes kusjuures üsna lühikese ajaga kalliks juhtusid saama. Klassikaline vaheaja päev möödus küll suuremalt osalt lebotades, aga mingilgi moel ei saaks ma öelda, et ma seda vaheaega ei nautinud. Usun, et see vaheaeg oli just täpselt siis seal, kui ma seda kõige enam vajasin. Ja teate.. kui mult küsida, kas ma tahaks nüüd vaheaega edasi pidada, õppides kooli-asju siis lihtsalt hiljem.. Siis ma ei usu, et ma seda sooviks. :) Ausalt öeldes tundsin ma koolist isegi puudust. Isegi mitte niiväga õppetööst, kui just koolimajast. Väga mõnus oli täna jälle tuttavates koridorides astuda ja nautida kauneid vaateid maalidele, mis seinal ripuvad.
Ah jaa... koolist veel seda-palju.. Ma ilmselt olen juba ennemalt maininud, et me hakkame nüüd 10D klassiga järgmisel aastal HTG 129. aastapäeva balli korraldama. Täna hommikul oli esimene tund klassijuhataja tund, kus huvijuht Uve Saar rääkis meile balli korraldamisest ja sellega kaasnevatest raskustest. Ja TÄIESTI LÕPP :D Ma juba tahan seda korraldama hakata! Kõik see sponsorite otsimine, tööde jagamine, ilmselt keeruline teostuse kokkupanemine, suur tõenäosus omavahel korraldades tülli minna.. kõik see tekitab aina enam elevust, kui mõtlen sellele, et meie klass reaalselt hakkabki balli korraldama. Oeh :) See saab nii vinge olema.
Aa! Ja üks totter juhtumine tänasest päevast. Okei - ärkan üles, käin duši all ja lähen sööma, vahetan hiljem oma toas riided ära ja lähen kooli nagu iga päev. Tõsi - uue bussigraafiku erinevuse tõttu vanast jäin ma maha bussist, mis oleks pidanud mind 7:35 kooli viima(selle asemel sain bussile, mis viis mind sinna 7:47). Jõudnud kooli, läksin garderoobi, vahetasin riided ja astusin geograafia klassi. Kuni selle hetkeni oli kõik hästi läinud. Pannud koti ära, tundsin, et alaselg sügeleb. Niisiis ulatan oma käe selle järele, kui üht-äkki tunnen... Kuidagi liiga otsene puudutus... Võtan kampsuni seljast.. ja muidugi - ilus suur auk keset kampsunit. Okei, päev läks, nagu läks, kuid viimaks jõudsin koju. Vihasena, üritades teada saada, kust see auk sinna sai vaatan oma toas ringi... pilk liigub venna hamstrile, kes puurist mulle vastu vahib... "Wait a minute!" Vaatan hamstri puuri... lõngatükid vedelevad laiali.... KURAT VÕTAKS SEDA SAATANA SIGITIST! Niisiis on mul nüüd auguga kampsun. Papsiga mõtlesime naljaga, et võiks august alates kampsuni alumise osa ära lõigata ja siis saaksin seda kanda, justkui naised kannavad polerot. :)
Aga muud mul vist öelda ei olegi :) Ei endale, ega teile. Ma panen 2 lugu siia üles, mis mulle väga meeldima hakkasid. Loodan, et mõnigi leiab need ka endale meeldivat, kuid preagu hakkan ma õppima. Olge tublid, hoidke ennast ja teisi ning nautige talve. Kui rohkem lund maha tuleb - minge suusatama, preagu piisab lihtsalt väiksekst lumesõjast. Kallid olete, mõni kohe eriti, olge tublid ja nautige elu. Tsauki! ;)
Pilved valla, keereldes...
hoian ikka meeles veel, kuis...
oli nõnda tuna-aal
ülalt alla, keerleb, valla
juukselokid lehvivad
pilla-palla.. kaunid silmad
minu ette keksivad
vaibub tuul ja maru raugeb
kaugele jääb muusika..
ootan nüüd ja vaatan laugel
pilgul linnas üksinda
Linn on vaiki'
kõik on tasa -
kirik ennist kolme lõi
lund vaid langeb,
keerleb maha
igatsuse hinge tõi.
Ehk siis - Tere kaunist õhtupoolikut ja meeldivat talvepäeva jätku!
Esimene koolipäev peale vaheaega on lõppenud ja emotsioon on väga hea. Ilmselt peate mind hulluks, aga ehk ei olnudki see niiväga koolist tingitud, et ma rõõmus olin. Vahet pole :) Igatahes olen ma rõõmus ja et ma otsustasin just nüüd, peale kooli, luuletama hakata, siis panin selle ka siia üles. Eks igaüks otsustab ise, kuidas ta sellest arvab. Aga lumi on maas ja tundub, et sajab veel juurdegi - tõsi, temperatuurid kõiguvad üsnagi 0.C peal, aga seniks, kuni lund on, olen mina rõõmus.
Vaheaeg oli päris vahva :) Sai magatud, puhatud, eneses ja teistes veidikene selgust saadud ja kõigele lisaks käia väljas inimestega, kes kusjuures üsna lühikese ajaga kalliks juhtusid saama. Klassikaline vaheaja päev möödus küll suuremalt osalt lebotades, aga mingilgi moel ei saaks ma öelda, et ma seda vaheaega ei nautinud. Usun, et see vaheaeg oli just täpselt siis seal, kui ma seda kõige enam vajasin. Ja teate.. kui mult küsida, kas ma tahaks nüüd vaheaega edasi pidada, õppides kooli-asju siis lihtsalt hiljem.. Siis ma ei usu, et ma seda sooviks. :) Ausalt öeldes tundsin ma koolist isegi puudust. Isegi mitte niiväga õppetööst, kui just koolimajast. Väga mõnus oli täna jälle tuttavates koridorides astuda ja nautida kauneid vaateid maalidele, mis seinal ripuvad.
Ah jaa... koolist veel seda-palju.. Ma ilmselt olen juba ennemalt maininud, et me hakkame nüüd 10D klassiga järgmisel aastal HTG 129. aastapäeva balli korraldama. Täna hommikul oli esimene tund klassijuhataja tund, kus huvijuht Uve Saar rääkis meile balli korraldamisest ja sellega kaasnevatest raskustest. Ja TÄIESTI LÕPP :D Ma juba tahan seda korraldama hakata! Kõik see sponsorite otsimine, tööde jagamine, ilmselt keeruline teostuse kokkupanemine, suur tõenäosus omavahel korraldades tülli minna.. kõik see tekitab aina enam elevust, kui mõtlen sellele, et meie klass reaalselt hakkabki balli korraldama. Oeh :) See saab nii vinge olema.
Aa! Ja üks totter juhtumine tänasest päevast. Okei - ärkan üles, käin duši all ja lähen sööma, vahetan hiljem oma toas riided ära ja lähen kooli nagu iga päev. Tõsi - uue bussigraafiku erinevuse tõttu vanast jäin ma maha bussist, mis oleks pidanud mind 7:35 kooli viima(selle asemel sain bussile, mis viis mind sinna 7:47). Jõudnud kooli, läksin garderoobi, vahetasin riided ja astusin geograafia klassi. Kuni selle hetkeni oli kõik hästi läinud. Pannud koti ära, tundsin, et alaselg sügeleb. Niisiis ulatan oma käe selle järele, kui üht-äkki tunnen... Kuidagi liiga otsene puudutus... Võtan kampsuni seljast.. ja muidugi - ilus suur auk keset kampsunit. Okei, päev läks, nagu läks, kuid viimaks jõudsin koju. Vihasena, üritades teada saada, kust see auk sinna sai vaatan oma toas ringi... pilk liigub venna hamstrile, kes puurist mulle vastu vahib... "Wait a minute!" Vaatan hamstri puuri... lõngatükid vedelevad laiali.... KURAT VÕTAKS SEDA SAATANA SIGITIST! Niisiis on mul nüüd auguga kampsun. Papsiga mõtlesime naljaga, et võiks august alates kampsuni alumise osa ära lõigata ja siis saaksin seda kanda, justkui naised kannavad polerot. :)
Aga muud mul vist öelda ei olegi :) Ei endale, ega teile. Ma panen 2 lugu siia üles, mis mulle väga meeldima hakkasid. Loodan, et mõnigi leiab need ka endale meeldivat, kuid preagu hakkan ma õppima. Olge tublid, hoidke ennast ja teisi ning nautige talve. Kui rohkem lund maha tuleb - minge suusatama, preagu piisab lihtsalt väiksekst lumesõjast. Kallid olete, mõni kohe eriti, olge tublid ja nautige elu. Tsauki! ;)
(See on tõesti väga hea lugu :) nii viisilt kui sõnadelt!)
(Üks kõige mõnusamaid lugusid, mida kuulata siis, kui päevatöö ja pingekoorem on hakanud liiga tegema. Ei ole vaja isegi mitte küünalt ega sooja salli kaela ümber... lihtsalt kuulake ja nautige!)
Ps...
Je vous aime tous!
Subscribe to:
Posts (Atom)