Hei-hopsti inimesed ja mõnusat vana-aasta lõppu teile!
Mul polnud plaanis täna kirjutada, aga et keegi mulle mainis, et enne uut aastat nagu võiks, siis otsutasingi seda nii jooksu pealt teha. Hetkel on kell 16:25 ja tammelinna minekuni on aega vaid paar tundi. Tegelikult tuli mul idee, et võiksin üles tähendada just need sündmused, mis mulle aasta jooksul on tähtsad olnud. Aga üldiselt... Ükskõik, kui hea või halb miski poleks olnud, on aasta olnud väga meeldiv ja ma siiralt loodan, et 2012 toob meile ainult rohkem paremat, kui 2011. aasta. :)
Niisiis..
Kõige võibolla... suurem muutus oli kevade lõpp ja suve algus, mil sain selgeks, et minu uueks kooliks saab olema Hugo Treffneri Gümnaasium. Pean tõdema.. ma ei olnud kuni lõpuni kindel, et ma tõepoolest sinna sisse saan. See tundus nii utoopiline. Aga näete, siin ma nüüd olen ja omadega rohkem mäel kui kunagi enne :)
Teiseks on toonud 2011. aasta minu ellu inimesi, kellest ma ei oleks osanud varemalt undki näha. Eriti muidugi treffneristid. Aga et mitte jätta ka teisi tähelepanuta, siis tõesti - pea iga inimene, keda ma sel aastal olen kohanud on muutnud mind kasvõi veidikenegi(ja ma siiralt loodan, et paremaks inimeseks).
Hästi armas oli kindlasti ka seekordne suvi, kus ma tõsi küll - ei reisind just nii palju, kui ma varemalt plaanind olin, aga siiski - suvi oli lahe. Eriti vahva oli muidugi Põrgus(mu maakodus). Nüüdseks on seal aidal uus katus peal ja suveköögist on kamin juba valmis ja täiesti töökorras. Armas on mulle see kohakene. Sai veel armsamaks :)
Inimesena olen ma sel aastal muutnud väga. Mõni, kes muga ehk varemgi suhtles, teab seda vast isegi tunnistada, aga ma usun.. või noh... ma arvan, et see muutus on olnud paremuse poole. :) Nujah, loomulikult olen ma tänulik neile noortele neidudele, kes mulle küll väga meeldind on, kuid kes sellegipoolest mind enda kõrvale ei soovinud :D Ka see muutis isiksust ja nüüdseks olen ma selle üle ainult rõõmus :)
Kes teab mind ehk vähe rohkem, sellele võin öelda, et luuleliselt tõi see aasta minusse täiesti uue nägemuse elule. Mille üle ma kusjuures tohutult õnnelik olen! Ma juhtusin isegi millalgi üht oma vana luuletust lugema.. ja teate... päris naer tuli peale :D Aga eks me kõik taha vahel enda minevikutegude üle naerda.
Ning... mis eriti vahva - ma sain endale uue soni. Või noh... vana, "Wabariigi" ajast! :)
Selle teema loen ma nüüd aga lõppenuks ja tahan teile veel veidi pajatada enda jõuludest. Imemoel oli meil Tartus siiski 24. detsembril lumi maas :) Jah, tõsi küll - väga vähene ja üsnagi kahjutu, aga ikkagi lumi!
Hommik algas tavalist moodi: eelmisel ööl olin olnud pea 5ni üleval, mis tähendas, et hommikul ärkasin ma alles kell üks. Ärganud, vahetanud riided ja söönud, hakkasin koristama, nagu ikka jõuludel tehakse. Õhtupoole hakkas vaaritamine. Oiii, kuidas meil oli süüa... Igatahes - umbes nii kella 6 ajal hakkasime mugima, kella 7ks sain mina kõne oma vanalt tuttavalt Annikalt, kelle juurde läksin jõuluvana tegema. Ausalt, seal oli väga lahe. Eriti lahe tunne on see, kui üks 6-aastane tüdruk sulle otsa vaatab ja ütleb: "Ma joonistasin sulle pildi - näe." Ja olgugi, et ma sain aru, et mul on Jõuluvana riided seljas, oli see siiski üliliigutav :)
Peale seda läksin koju, sain kingitused kätte, laulsime veidi ja läksime siis surnuaeda. Olgugi, et lund polnud seal pea üldse, oli seal siiski väga ilus. Tuhanded küünlad põlesid ja surnuaed nägi välja päris kaunis :) Peale seda koju, jäätist ja õunakooki sööma ning jooma seda imelist jooki, mis on segu kaneelist ja õunamahlast... oeh... siiamaani tunnen seda maitset suus :)
Et aga aasta lõppemas on, siis soovin ma teile kõigile toredat uue algust. Loodan, et saadate vana aasta minevikku rahutundega ja teadmisega, et eelnev aasta ei olnud ilma asjata elatud. Mina aga lähen nüüd end ette valmistama, varsti tammelinna ja sealt siis kesklinna ööseks edasi. Sel aastal siis viimast korda... Hoidke üksteist, kaitske ja armastage ning ärge tehke halba neile, kes teie vastu lihtsalt õelad on. Olge õnnelikud, nautige elu, olenemata sellest, mis seal parasjagu ei toimuks.. ning mis ma muud oskan öelda? :) Olge avatud uutele väljakutsetele ning võimalustele. Elage, armastage ja rokkige täiega; ning siis.. hetkel, mil te leiate oma elu olema päris rõõmsa... siis oletegi õnnelik.
Ma armastan teid kõiki! Olge tublid ja head vana-aasta lõppu! ;)
(Laul on küll üsnagi vana ja tänaseks küllap väga ära leierdatud, aga Sungha esituses on see lihtsalt armas :) Kaunist uut aastat teile kõigile!)
Hei-hopsti maailm ja kaunist pühapäeva õhtut teile!
18. detsember... Iseensest on jõuludeni aega vaid paar päeva, kuid näe - lund polegi. Kas tuleb või mitte, seda ei hakka mina ennustama, igatahes tunnen ma juba ette, et peagi on jälle see aeg, mil saab end jõuluroogadest kõrimulguni täis mugida, siis tagatipuks piparkooke peale nosida ja siis läbi üliraske liikumise kuidagi kuuse ette komberdada, et lugeda salm, või veel parem - laulda, et enda kingipakk kätte saada. Loomulikult on nüüd veel ka see aeg, mil on lugematud ballid, jõulupeod ja kontserdid, kuhu tasub minna.. kuid... vahel tasub lihtsalt võtta endale seltsi soe glögi, villased sokid ja sall ning lihtsalt endakeskis õnnelik olla.
Eelmises postituses rääkisin sellest, kui elevil ma balli suhtes olin. Noh - see oli igati põhjendatud! Ball oli ülimalt meeldiv ja meeldejääv, sai nii tantsida, suhelda, naerda, süüa kui ka tunda suurt võidurõõmu. Kohe räägin lähemalt: nimelt on enne iga aasta balli veel üks üritus: balli peremehe ja perenaise valimine. Üritus ise leidis aset 3 päeva enne balli, kus esinesid kokku 10 paari. Meie klassist olid Jan ja Erle ning Karl Rammo ja Mari-Liis Vanem. Viimaste kohta ma ei tea, kuid kui ballil kuulutati välja selle aasta balli peremees ja perenaine, olid nendeks justnimelt meie, 10D klassi Jan Teevet ja Erle Kont. Hurraa! Hurraa! Hurraa! :D
Enihow.. ball jätkus tõusvas joones, kuid varsti oligi aeg lahkuda. Tantsida sai peaaegu kõigiga, kellega soovisin ning peale balli läksime klassivenna poole võitu tähistama. Hommikul kella 12ks olin taas kodus, ning sain rõõmuga pintsaku taas riidepuule panna.
Vahepeal on juhtunud muudki. Nimelt olid meil koolis just äsja arvestused. Üks on kindel - kirjanduse sain ma viie. Kehalise ka! :) Teiste suhtes pole ma nii kindel, ükskõik, peamine, et kirjandus hästi läks. Arvestuste nädal muudab pea kõik õpilased sootuks teisteks inimesteks. Need, kes varem suhtluskastides nalja viskasid, olid nüüd "hõivatu" peal ja õppisid hoolega. Mõni magas öösiti tänu arvestustele vaid paar tundi.. mõni vaid seetõttu, et üritas meeleheitlikult raamatut õigeks ajaks läbi jõuda. Peab tunnistama, et see oli suhteliselt lahe aeg. Või noh.. ON lahe aeg, kuna viimane arvestus on minul alles teisipäeval ja oh õudust - matemaatika. Ning ei - ma ei oska matemaatikat :D
Laura sünnipäev oli kaa. See oli vahva. Meeldejääv :) Kalle jõudis jälle kella 2ks koju ja huvitav mis ta siis tegi. Läks magama? - ei, ta läks kööki, sest tal oli kõht natuke tühi. Taevake küll, ma pean endal prioriteedid paika panema. :) Luule on viimasel ajal veidikene pärssida saanud. Mitte, et ei oleks piisavalt vaimset põhja, aga ma lihtsalt ootan lund.. niiväga ootan lund, et suht iga päev emhisse vaatan ning näen... Oh! Neljapäeva öösel peaks palju külma tulema! Hurraa! ning umbes säärasel viisil ma endale rõõmu teengi. Peab tõdema - suusatada tahaks küll juba hirmsasti. Mitte, et ma oskaks või oleks kunagi väga osanud suusatada - mulle lihtsalt meeldib teadmine, et ma saan üsnagi kiiresti üle lume libiseda, niiet minu vaateväljas jääb mu ette vaid ilus sile lumeväli. Kaunis, kas pole? :)
Kaunidusest rääkides - jõulud hakkavad lähenema. Või noh.. on kohe käes! mis omakorda tähendab, et kaunistused ja jõuluteemalised pildikesed hakkavad muudkui enam silma paistma. Nii ka meie kodus. Täna näiteks mässasime õega pea tund aega, et tema kardinate taha saada mingisugused võrk-tuled üles. Päevavalges vaadates oli küll natuke.. kentsakas või nii.. aga nüüd, kui väljas on pime, on see üks väga kaunis vaatepilt. Kuuske meil veel ei ole. Ega ma vist ei tahakski veel kuuske.. võibolla millalgi.. teisipäeval, aga mitte enne.
Homme on vahva päev. Saan esimest korda teada, kes on Priidu Beier, saan veeta 1. tunni oma inglise keele rühmaga, kellega olen ilmselt koos 12. klassi lõpuni, lisaks sellele saan ilmselt ajaloos uue õpiku ja peale seda kõike on veel ühel üritusel esinemine, mille tarvis vajaminevad 2 laulu ma alles äsja välja valisin. Tõotab tulla päris uhke ja meeldejääv esmaspäev, või mis? Igatahes on mul vähemalt luuleanalüüs tehtud. Nimelt pidime kooli tarvis analüüsima mingi luuletaja 20t luuletust. Mina võtsin selleks luuletajaks Juhan Viidingu ning teate... need 20 luuletust tõepoolest muutsid midagi mu mõtlemises. Kas paremuse, halvemuse või lihtsalt progressi suunas, seda ma ei tea, aga igatahes tean ma seda, et ta ei ole mitte teps halb luuletaja. Kuigi jah, nagu ma mõnele juba maininud olen - ta ei ole üldse Juhan Liiv :)
Hästi, saigi vist kõik öeldud, mida ma öelda soovisin. Super! :) Nüüd aga peaksin ma tegelema lugude õppimisega. Igatahes panen teile siia alla ka kaks laulu, mille hiljuti leidsin. See hakkab mul vist isegi veidi nagu... kombeks saama või nii. Aga ma usun, et see on hea komme - eriti siis, kui mõni võibolla tänu minule sellest laulust teada saab ja selle samuti heaks lauluks arvab. Igatahes.. Olge rõõmsad, nautige jõule, no matter what, kas väljas on lund või mitte. Ärge jätke oma sõpru unustuste varna, kuid ärge olge umbusklikud ka uute võimaluste ja inimeste suhtes. Hoidke lähedasi. Hoidke ka lihtsalt tuttavaid, kuid eelkõige hoidke aga siiski just iseennast. See on tänapäeva kiires tempos nii mõnelgi unarusse jäänud ülesanne. ;)
Mis seal ikka... Ma armastan teid kõiki. Te olete üks lahedaim ühiskond, keda suudaksin enese ümber kujutleda või loota, nii et... aitäh teile. Olge teie endid edasi :) Ning kahtlemata.. elage, armastage ja rokkige. - Täiega! Head ööd teile! ;)
(See on selline... hea ja mõnus lugu, mida ööhämaruses mõnus kuulata on)
(Võibolla natukene pikk algus on, aga laul ise on väga kaunis)
(Ma lihtsalt pidin selle panema :) Tegemist on nimelt ühe prantsuse lastelauluga, mille pealkiri eesti keeles kõlaks umbes nii: "On vaja lille, et luua maailm". Väga ilus laul, kusjuures esimene lugu, mille mina prantsuse keeles ära õppisin!)
... me kõik lähme sinna
seal kuldavaist lokkidest välkumas saal.
Täna õhtul on ball, pea sinna võib minna,
pole säärast veel nähtud, sel mustaval maal.
Pea tants läheb lahti ja valssi kõik keerleb
ning mööda must tuiskavad paarid ja pead.
taas õhtu nii rutakalt mööda siis veereb..
ja sisimas naeratab tunne nii hea.
Täna õhtul on ball. Ka mina saan minna.
Ei ette ma arva, mis ootab ees mind.
Kuid lähen. Ja peagi ma astungi sinna,
kus hing prii on muredest. Ja vaba kui lind.
Kuidas läheb? Loodan, et hästi. Minul igatahes läheb hästi ja säärasel minekul ma ka kirjutama hakkan. Viimased päevad on olnud vahvad. Mitte väga rasked, aga siiski - vahvad. Ametlikult on ka detsember juba käes.. kuigi jah.. miinuskraade lubab ilmateade alles teisipäeva ööseks ja seegi on suure kahtluse all, sest tänase päeva jooksul pole ma näinud väljas küll muud, kui vihma, vihma ja veelkord vihma.
Täna on Hugo Treffneri gümnaasiumi 128. aastapäev. Sellega seoses oli koolis ka aktus.. ja... Okei, olgem rahulikud. Niisiis - et kõik otsast peale ausalt ära rääkida pean alustama päevast, kui...
mulle jalutas koolitrepil vastu minu paralleelklassikaaslane Kadi ja küsis, et kui hästi ma kitarri mängida mõistan. Vastasin, et meloodiat väga mängida ei oska, aga akordidega tulen une pealt toime. Peale seda põgusat jutuajamist läks päev jälle vanamoodi edasi, kuid ka seda hetkeni, mil Kadi küsis MSN'is, et kas ma oleks nõus teda kitarril saatma, kui tema "Someone to fall back on"i laulab. Loomulikult olin nõus. Nüüd on see hetk, mil asjad lähevad põnevaks. Järgmistel päevadel olin peale kooli, tihti küll - koori ajast, Kadiga puhkeruumis lugu harjutamas. Lugu aga selgeks sai ja reedel oligi siis aktus, mil seda esitama pidime.
Reede hommik algas minu jaoks mõnusalt. Kooli pidin minema alles 2. tunniks, nii et sain end rahus valmis seada ja siis bussile minna. Tõsi - bussist jäin ma küll maha, aga lõpuks olin siiski koolis. Astusin koos samuti hiljaks jäänud klassiõdedega füüsika tundi sisse... ja vau... Kõik nägid tõsiselt ilusad välja. Kleidid, triiksärgid, pintsakud ja ülikonnad.. ja muidugi Treffneri sinised teklid laudade peal. Ilus vaatepilt :) Mingil hetkel algas direktori loeng. Kõik kümnendikud kogunesid saali ja istusid toolidele. Dire rääkis kellestki Karl Treffnerist, kes Austraalias elab ja HTG-d väga austab. Hea loeng oli. Kell 14.00 algas aga tõeline aktus, mis oli mõeldud eelkõige 12. klasside õpilastele, kuid oli lubatud ka teistele. Esmalt mängis mu klassivend Kaarel klaveril tõsiselt hea pala, seejärel laulis keegi Michael Bublé - "home"i, siis esinesime meie Kadiga ja tagatipuks veel Johannes Laas "Liivakella" lauldes. Aktus lõppenud, tulin ühes paralleeliga annelinna ning sealt edasi kõndisin üksi jala kodu poole... Uhh, kuidas võib ikka sadada.
Igatahes on homme ball. Treffneri 128. aastapäeva ball, mis on seekord Titanicu-teemaline. Frakki ma küll selga ei pane, aga kikilipsu ehk võibolla siiski(Aga see on võibolla!). Kes võibolla mäletab, siis käisin eelmisel aastal ka, kuid... nüüd saab ilmselt tunne nii teine olema. Ometi on ju koolimaja nii hubaseks ja koduseks saanud, kõik koridorid ja seinad ammu teada. Ehk siis - saab kindlasti väga lahe olema. :) Jääb vaid loota, et saab piisavalt tantsida.
Uhh, kuidas ma tahan juba lund. See on suisa totter, kui kõnnid mööda Tartut ringi ja igal pool on jõulukaunistused ja Raekoda näeb välja nagu muinasjutus... välja arvatud see, et lund ei ole. Tahaks suusatada.. ja kelgutada! Jah! kelgutada ma justnimelt tahakski. Ja mitte püsti jääda, kindlasti mitte püsti jääda, see oleks igav. Ja lumeinglit teha lumme, mis on pool-kogemata liiga sügav, mispeale ma tublisti lume alla vajun ja puristades sealt ruttu välja krapsan. Lumesõda jõuab nigunii pidada, selles pole kahtlustki. Aga ei tasu põdeda, lumi tuleb, tasub vaid kannatada..
Aga siin ma nüüd istun. Pimedas, arvutiekraani taga, kaelas sall ja peas kõrvaklapid. Ilus öö on, kuigi vihmane, ilus on ikkagi. Nõnda pimeduses istudes hakkad mõtlema. Tahes-tahtmata hiilivad pähe mustmiljon eri mõtet, mis kohe kuidagi ei taha ära minna. Aga võibolla see ongi hea.. võibolla ongi parem, kui nad ei lähe.. sest mis võlu oleks pimedast õhtust, kui siis omamoodi mõtted pähe ei hiiliks? Oeh.. ma olen väsinud. Kool ja kõik muu on teinud tubli tööd ja ma ootan suisa pikisilmi talvevaheaega, kargeid hommikuid ja lumehangi, mis maa enda alla matavad. Miskipärast tulevad silme ette hommikune hele valgus läbi pisikeste aknaklaaside, mis jäälilledega kaetud.. Aga piisab vaid kannatada... Veel veidi ja ongi lumi maas. Armastan talve!
Elu on elamist väärt. Väärt elamist nii hästi, kui vähegi suudad ette kujutada. Hiljuti olen hakand sellest jälle aru saama. Ja kui teile midagi näiteks teie mõtlemises ei meeldi, siis lihtsalt muutke seda, minu puhul töötas :)
Igatahes olge tublid, hoidke üksteist ja eelkõige neid, kes teile kallid on. Nautige sügise viimaseid päevi, peagi on lumi maas ja maa on valge lumega kaetud ning siis jõuate te seda heledat vaatepilti nautida küll ja küll. Heh... seda viimast muidugi... juhul, kui teile talv meeldib ;) Michael Bublé on hea... kuulake teda :) Soovitan just vanemaid tema poolt esitatud lugusid. Näiteks "Home", "Fever" või "Feeling good". Igatahes hakkan mina nüüd vaikselt magama sättima. Või noh.. kirjutama ilmselt, aga pole oluline - igatahes ära. Laen siia üles ka ühe Getter Jaani loo. Mitte, et ma teda väga kuulaks, aga selle laulu sõnum on tõesti ilus ja laul ka kena.
Ühesõnaga... kallid olete. mõni suisa armas.. Aga olge siis toredad, teie kõik :) Küllap kohtume millalgi, võibolla homme ballil? Ei tea, igatahes soovin ma teile kõigile ilusat sügise lõppu ja kaunist peatset talve saabumist.
Tsau! ;)
(Mitte, et ma teda väga kuulaks, aga selle laulu sõnum on tõesti väga ilus ja
Klassikaline algus, aga küllap annate mulle andeks. Kes ootas, siis palun vabandust, et kaua kirjutand ei ole, kuid loodan, et vähemalt saab ootamine nüüd tasutud. Sügise viimased päevad on käes. Väga positiivne faktor minu jaoks, iseasi, kuda teie sellesse suhtute. Aga peagi on talv ja kõik on lumega kaetud.. Ootan seda juba väga.
Kui tavaliselt on mul rääkida mõnest olulisemast üritusest või sündmusest, siis see kord mul neid varuks võtta ei ole. Millest ma aga ehk vähe rääkida sooviksin on see, kui väga Uru Noorteteater mu tuju tõstab. See on justkui särav päike, mis koidab keset novembriõhtust pimedat taevalaotust. Tõsi, see saab küll alati läbi, aga jätab iga kord vähemalt päevaks sisse mõnusa, energiast pungil tunde, mis annab jõudu ja jaksu pidada vastu väsitav koolipäev ja mis toob mõtteisse värvikaid toone, mis huvitavaid ideid toovad. Seltskond on lihtsalt super ja näitlemine veel takkaotsa... väga bueno :)
Viimasel ajal on Urule eelnenud ka Treffneri ballikursused, mis sisuliselt kujutavad endast pooltteist tundi tantsukursust. Täna käisin jälle üle nädala aja ja teate... see on NII hea tunne, kui sul on tants, mis ei seisne vaid põhisammus, vaid sootuks keerulisemas süsteemis. Sa tantsid ja tunned, et "Fuck yea, see on lahe!" :) Ootan balli juba väga...
Tegelikult peaks mainima, et ootan kogu detsembrikuud väga. Eeldusel muidugi, et lumi tuleb maha ja jääb sinna. Nigunii olen juba eelnevalt rääkinud talvest ja lumehelvestest ja piparkookidest ja kuusepuust ja jõulutuledest ja hingesoojusest ja jõuludest ja kõigest sellest, nii et ma ei hakka end kordama. Lihtsalt neile, kes seda juba enesestmõistetavaks ei pea, ütlen nüüd, et ma ei tea ühtegi teist nii ilusat, kaunist, puhast, lummavat, romantilist ja rahulikku aega, kui seda on talv. Võib öelda, et ma armastan talve. Jah.. päris kindlalt võib seda öelda. :)
Täna on Eesti - Iirimaa 2. mäng. Antud hetkel on seis 1:1 ja ma isegi ei tunne huvi, kuidas see mäng lõpeb. Mis aga tuletab meelde ühe õhtu/öö/hommiku, millest aga kindlasti rääkida võiks. Nimelt oli meie koolis säärane üritus nagu KoKoKo(Kolme Kooli Kohtumine), mis ühendas siis Hugo Treffneri Gümnaasiumi, Pärnu Sütevaka ja Tallinna 21. keskkooli humanitaar-klasside esindajad. Mina sellest osa ei võtnud, kuid osa sain ma sellest sellegipoolest. Nimelt oli meie kooli koorilaulu õpetajal Proua Keerbergil plaan panna kõigi kolme kooli humanitaarklasside kooriliikmed laulma. Lauludeks olid "Tuulevaikne öö" ja "Isamaa ilu hoieldes", mille jaoks meie, humanitaaridest koori liikmed, pidime reedel, 11. novembril kooli tulema.
Õppisime laule, mis läks üsnagi sujuvalt ja lõbusalt. Proov läbi, selgus, et kooli saab ka ööbima jääda. Et mitmed mu sõbrad sinna jäid, otsustasin isegi jääda. Sõitsin bussiga koju, võtsin magamiskotid(enesele ja klassivennale, kes seda kauge vahemaa tõttu kodust tooma minna ei saanud), 2 väikest patja ja kalpsasin poodi, tulles sealt 2 suure paki krõpsudega, dipikastme ja Linnuse Kaljaga(kohutav valik, nüüd tean isegi!).
Eelvalmistused tehtud, astusin kooli poole, kus aga selgus, et uks on lukus ja sisse ei saa. Helistasin klassikaaslastele, kuid abi polnud sellest midagi. Õnneks tuli ukse peal vastu Uve Saar(kooli huvijuht, kes ühtlesi on tohutult omanäoline ja lahe inimene), kes mind naeru-suil sisse lasi. Jooksin auditooriumisse mängu vaatama. See möödus peamiselt Keili seltsis, mäng ise... nujah... 2:0 oleks kaotamine, 4:0 on lihtsalt tuim põske saamine(vabandust väljenduse pärast, aga mõte jääb samaks). Peale seda läks õhtu lõbusamaks:
leidsime saalis võimaluse laulda, hängisime puhkeruumis, vaatasime auditooriumis mingit mõttetut jama, kusjuures mina ja Keili selle üle lasksime ja selle asemel puhkeruumis lebotasime.
Peale selle olime niisama koolimajas. Hängisime saalis ja Uve kabineti ukse taga, keerutasime Keiliga mööda koolimaja koridore polkat ja lõpuks maandusime mina, Erik, Oto, Liisi ja keegi viies muusikaklassi pehmel vaipkattega põrandal. Hommikul esinesime KoKoKo lõpuaktusel ja valgusime koju. Tol õhtul oli uni magus...
Koolist veel nõnda palju rääkides, siis on homme, 16. novembril koolis sallivuse päev. Juba täna oli terve koolimaja erinevaid silte eri lausetega täis kleebitud ja homme pidi ka eri rassi inimesi koolis ringi käima. Tõotab tulla päris huvitav kolmapäev. Eks siis saa näha, kui palju neegreid(ei, ma ei kavatsegi läänemaailma teed minna ja mõelda välja ekstra sõna selle jaoks, et mõne rassi esindaja end mugavamalt saaks tunda) ja jaapanlasi koolis näha saab. Või siis nagu klassi poiste sisene huumor tavatseb nimetada... "Japanease infantry" :D
Nüüd on kell aga märkamatult 00:35 saanud ja minul on aeg magama minna. Panen teile siia alla ka 2 lugu. Kindlasti kuulake mõlemad läbi, sest ausalt - need on kuulamist väärt. Teile soovin ma aga kõike paremat. Hoidke üksteist, armastage, elage ja rokkige täiega, uskuge imedesse ja endasse. Ärge peljake raskusi elus, need toovad teile ainult head. Viimase kohta võin ise tõestuseks olla. Jah - vahel tunduvad asjad justkui lahendamatud ja igaveseks kadunud, võti on aga selles, et nii see ei ole. Kõik saab taas korda ja uskuge - saab veel paremini korda, kui oli enne. ;)
Kunagi kohtume, eks näis, millal. Varsti on talv ja jõulud. Siis võibolla suusarajal? või Tartu kesklinnas Rüütli tänaval? Ma olen tume-halli mantli ja musta soniga, eks lehvitage, kui trehvate. :) Mis aga peamine - ma armastan teid kõiki ja loodame, et homne tuleb veel kenam, kui oli tänane. Olge tublid, hoidke üksteist ja head ööd teile kõigile!
Tsau!
Siin need kaks iludust on, üks kaunim kui teine. Kuulake, nautige, kui saate, süüdake küünal ja sulgege silmad. Elus on hetki. Mõni hetk on kohe ilusam kui teine.
Hei-hopsti kõik vanad ja noored, spordi-ja kunstiinimesed, vahvad ja leidlikud ja ka kõik teised, kes te siia blogisse ära olete eksinud :)
5 minutit tagasi tuli mulle pähe mõte blogida sellest, mis paaril viimasel päeval juhtund on ja võin teile kinnitada.. juhtumisi pole vähe. Selle 5 minuti sees, mil ma jõudsin mõtte genereerimisest reaalse trükkimiseni suutsin ma veel avada Kalevi tumeda metspähklitega šokolaadi, käia vannitoas vett joomas, süüa ära 2 rida(10 tükki) šokolaadi, vaadata üle Gmail ja Youtube'i uuendused, imetleda lilli oma laual, kommenteerida kellegi polti Facebookis ja avastada lõpuks, et tahtsin ju kirjutama hakata :)
Tegelikult pole see aga üldse oluline. Oluline on see, mida ma teile kohe-kohe kirjutama hakkan. Järgnev blogipostitus sisaldab endas siis: kõige algust, lahedat videotegemist, pühapäeva ja kõike sellega kaasnevat, sünnipäeva ja kõike seda, mis peale selle toimunud on. Nüüd aga kõigest järjekorras. Kui on, süüdake küünal ja surmake lambivalgus, hämarus on ideaalne. Kui see teie lugemisele kaasa aitab, pange vaikselt käima mõni hea lugu. Kõvasti ei tasu, lihtsalt.. nii, et teil endal mõnus on. Kõik valmis?- head lugemist. :)
Kõige algus, ehk lihtinimese jaoks tavaline reede, mis ei ole tegelikult suuremat asi tähtpäev. Mis päeva eriliseks teeb, on see, et tol päeval oli mul õhtul kenakesti igav. Igavus pole muidugi suurem asi märkimisväärt seisund, aga asjad kulgesid nõnda: Suutmata veenda ennast ja kedagi teist "Tudengibändile" minema, otsustasin "Superhero" kontserdi kasuks. FB evendi järgi oli sinna tulemas mitmeid tuttavaid inimesi ja seega otsustasingi selle kasuks. Okei - jõuan kohale.. ongi palju tuttavaid, hängin siis nendega, kontserdi alates jäin Anna-Lea kõrvale. Kontsert ise oli... igav? See vist on see sõna. Aga küllap on asi lihtsalt minu teistsuguses maitses. Koduteed jagasin kahe vana klassiõe, Brigitta ja Marleeniga, vahva oli :)
Asi, millest ma nii palju ei räägi on vestlus, mille pidasin msn-is oma 2 klassiõe Anni ja Liisiga. Liisi oli nimelt Anni pool ja mina siis rääkisin nendega... Ja guess what, mis kell ma end ikka veel ülevalt leidsin? - Kell kolm! Kohutav. Ma ütlen enesele kell 12: "Ma lähen nüüd magama!". Aga ei, seda ma teps mitte ei tee ja lõpuks ütlengi enesele kell kolm öösel: "Ma lihtsalt.. jään kohe magama." Aga vahva oli :)
Lahe videotegemine, ehk päev Kristjani, Kauri ja veel mõne vahva inimesega. Asi algas sellega, et Kristjan oli mulle paar päeva tagasi öelnud, et tal oleks mind 1 video tarvis vaja. Video on nimelt mingi Lastefondi reklaamiv klipp, mis hakkab siis PÖFFil enne igat filmi jooksma. Igatahes käisime siis alguses Athena majas, kus filmimine läks võrdlemisi kiiresti. Peale seda suundusime välja. See osa oli mu lemmik :D Nimelt kõndisime Tartu Ülikooli eest mööda ja seal oli parasjagu mingi vene noorte ekskursioonigrupp. Kohe tormasid minu juurde mingid tüdrukud, võtsid minu ümbert kinni ja peagi ma lihtsalt seisingi seal, ootasin, mil inimesed minuga pildid tehtud said ja olin sõnatu. Nujah - see selleks, edasi läks asi taas kiiremini. Nendesamade venelastega saime pilti teha veel.. aga noh... panen video üles, eks te vaadake ise! ;) Üldiselt oli päev aga väga mõnus ja lõpuks saime 3me peale veel Kalevi suure karbi Praliné-komme. Mämm-mämm, muud ma selle peale öelda ei oska :)
Pühapäev ja kõik sellega kaasnev. Oi jeerum, inimesed... Vat see on see koht elus, kus ma ei tea, kas ma olen piisavalt suuteline, et seda kõike kirjeldada... Aga okei, ma räägin teile asja nii, nagu see minu silme läbi oli. Oli tavaline hommik, 23. oktoober ja mu sõber Kelli oli kutsunud mind enesele külla - appi talle prantsuse keelt seletama. Nujah, mis mul viga sõpra aidata - läksin sinna. Tuli välja, et Kelli tegi alles pannkooke.. nujah, ootasin, rääkisin, ajasin juttu. Ühel hetkel, peale mõningast õpetamist helistas mulle ema, kes koos ülejäänud perega pidi olema juba sugulase sünnipäevale läinud.
"Hädaolukord, vanaisa toob maalt kartuleid ja tõesti oleks vaja vastu minna, palun mine lippa koju ja vii keldrisse, ta jõuab kuskil 45 meie maja ette". Okei.. mis mul siis muud teha oli - läksingi. Kui maja ette jõudsin, oli kell 46. Mõtlesin, et okei, võtan ülevalt keldri võtmed ja tulen alla tagasi. Sõidan liftiga üles.. astun korterisse, kui äkki vaatan: veider.. köögi uks on kinni. (Köögi uks pole iial kinni). Ma ei tea, kas te usute mind, aga noh... te ju saate aru, kui astute koju sisse ja tunnete, et te pole üksi. Vat see tunne oli minul ka.. astun vaikselt suure toa poole, mõeldes, et "kas tõesti õde jäi koju?". Ning siis....
"Õnne soovime sul, õnne soovime sul, palju õnne, kallis Kalle, õnne soovime sul!" - Terve tuba on täis inimesi, sõpru, pereliikmeid ja söögikraami. Laud on kaetud ja säravad näod vaatavad mulle vastu. Tunnen, kuidas mu lõug vajub alla.. tunnen, kuidas mu silmad lihtsalt klaasistuvad ja kuidas Gerda tuleb seina peidust välja, vaatab mulle otsa ja ütleb: "Palju õnne sünnipäevaks!". Šokk. Esimest korda elus.. täielik šokk. Ei teagi, kas hea.. veidi ehk natuke halb ka, aga šokk. Kristjan embas ruttu ja ütles, et peab tormama. Tal oli juba kell 1 vaja olnud Vanemuises olla, kell aga oli nii 2 minuti pärast 13.00. Pidu läks edasi.. Eneli ja Gerda... ma ei taha sellest rääkida. Igatahes läks pidu rõõmsasti edasi, söödi, joodi ja oldi lõbusad. Kutsusin ka Anni, Liisi ja Kaidi peole. Vahva oli. Kohati ehk veidi tüütu ka.. aga üldiselt ikka lahe. Kui kõik külalised peale Gerda olid ära läinud, saime rääkida. See oli siiras. Ma ei tea vist ühtegi teist inimest oma elus, kes oleks mulle sääraseks toeks kui tema (okei, vb ema). Igatahes rääkisime Gerdaga minu pool ja läksime siis välja. Plaan oli muidugi Gerda koju saata, aga et meil kummagil selleks otseselt tuju ei olnud, läksime hoopis Ihaste tee peale juttu puhuma. Jaa.. ta on vist tõesti parim sõber, kes mul eales olnud. :)
(Magama sain kell 2)
Sünnipäev, ehk päev, mil ma sain 17 ja mille kasutasin endale meeldivalt. Päev algas suure üllatusega, nimelt lauldi mind üles nii, nagu meie peres kõiki üles on kombeks laulda, kui tal sünnipäev on. Et isa pidi tööle minema, äratati mind kell 8 hommikul. Nujah.. Tol hetkel oleks tahtnud öelda: "Teate.. see on nii armas ja ilus komme.. aga.. kurat, ma olen nii unine." Siiski, üles ma tulin ja süüa sain ka jälle. Kingituseks sain pere poolt mingi lõhnaõli, mingi raamatu ja mingi šokolaadi. Täpsus pole siinkohal oluline, peamine, et te lihtsalt teate, et ma mingi kingituse sain :D
Peale seda läksime mina, mu vend Kristo, mu õde Karolin ja mu ema vanaemale maale külla. Eesmärgiga tegelikult muidugi tööd teha, aga noh.. suurema osa ajast me tõesti nautisime vanaema imehäid sööke. Tööd tegime ka - terve õu ja autotee sai lehtedest puhtaks. Miks me aga seal nii vähe olime, oli jälle veidi minu süü. Nimelt oli kell 3 Tartus Lille Majas algamas 6-vaatepunkti näitlejatreening. Tohutult lahe, juba esimesel päeval. Kes ei tea, siis põhines see koolitus peamiselt jalgade ja meelte treenimises, aga nuh.. ega seda nigunii paari sõnaga väga täpselt kirjeldada ei saaks. :) Muidugi suur-suur aitäh ka kõigile õnnesoovijatele. Õnne läheb elus vaja :)
Kõik, mis peale sünnipäeva toimund on, ehk kõik, mis toimus peale seda päeva, mil mina 17-aastaseks sain :) Kindlasti ütlen kohe ära, et see 6-vaatepunkti näitlejatreening kestis esmaspäevast kolmapäevani. Iga päevaga läks see asi aina huvitavamaks, aga jah.. nüüdseks on see läbi. Nüüdsest hakkan vist hommikuti jalgu mudima :D äratab väga hästi üles. Teisipäeval käisin koos Anna-Leaga veel Athenas "Ivanovite jõulupuud" vaatamas. Pool tundi peale etenduse lõppu sain aru, et see oli hea :) Siis sattusid mulle Raekojas vastu Liis ja Kadi, kellega ma siis koos kaasa läksin. Õhtu läks vahvasti, magama sain hilja. Kolmapäev, ehk siis tänane oli täis tavalisi tegemisi. Koolitus, klassiõe trehvamine, plaanide tegemine, oma laua koristamine ja mõnus istumine sünnipäevaks saadud šokolaadi ja klassikaks muutunud punase küünla seltsis. :)
Eks ongi vist aeg lõppsõna öelda... Nagu juba öeldud - šokolaad ja küünlavalgus on võrratu kooslus. Kuulan "Bust your knee cups"-i ja naudin õhtut. Hea on olla. Loodan, et teie saite lugemisest vähemalt natukenegi head emotsiooni. Teie aga olge lahked ning hoidke neid, kes teile kallid. Olge aldis elu uutele võimalustele ja ärge kartke neist kinni haarata. Ebaõnnestumine on ehk isegi suurem võit, kui teadmine, et kõik läks hästi. Ärge vääriti mõistke, aga.. saate ehk isegi aru ;) Mina aga lähen oma igaöiste toimetuste juurde. Võibolla luuletan, võibolla raiskan lihtsalt aega.. eks näis. Millalgi me kohtume, päris kindlasti kohe, küsimus on vaid selles, millal ja kus. Aga las elu näitab :) Piisab lihtsalt teada, et kõik läheb hästi. Oeh, aga ma üritan lõpetada. Kallid olete, olge tublid, elage, rokkige ja armastage täiega ning kaunist sügist! Sest nagu ütleb (mu enese välja mõeldud) vanasõna... Kui talv on kaugel, on sügis kaunis.
Aitäh teile kõigile, et teete maailma nii lahedaks paigaks. Head ööd!
Milline kaunis õhtu... lummav. Igatahes olen ma maandunud arvuti ette kindla ideega blogida, teadmata hetkel veel isegi, millest ma täpselt rääkida tahan. Tegelikult tahan ma juba kohe alguses ära mainida, kui paganama lahedat aega ma viimasel ajal olen veetnud ja olgugi, et elu nii magusaid kui mõrudaid juhtumisi ette toob, on just see see elu, mida ma kõige rohkem tahaksin elada.
Esimene pomm on muidugi see, et ma sain Uru Noorteteatrisse sisse. Okei, tõtt-öelda ei ole seal midagi imestada - ma olen seal juba 2 hooaega olnud, aga nuh.. see pole hetkel oluline. Meie seltskond on ülilahe :) Kui etendused hakkavad tulema, annan ehk teada, aga jah.. see on nii lahe. Eriti lahe on veel see, et meessoost näitlejaid on ainult kaks. Kuigi jah - teatrikollektiivis kokku on meessoost isikuid neli. Kes ei tea, siis Uru Noorteteater tegutseb nüüdseks 5. hooaega ja tegemist on peamiselt improvisatsioonilise noorteteatriga, kuid ka tavapäraseid lavastusi teeme üsna tublisti.
Koolis läheb mul ka hästi. Arvestuste nädal on nüüdseks pea lõpule jõudnud, ja jäänud on vaid homne eesti keel. Arvestuste hinded on olnud mõne jaoks ehk jahmatavad, kuid minu jaoks üsna parasjagu hästi. Kolmed ja viied, aritmeetilise keskmise järgi tubli 4, mis on koolipoisi kohta minu arvates päris hea tulemus. :) Tegelikult on Treffner mind taas inspireerima hakanud, võibolla just arvestuste nädala tõttu. Lihtsalt.. jalutada kooli rõõmsalt sisse, näha inimesi istumas aatriumis ja pinkidel, vihikud süles ja nina raamatuis. Lihtsalt jalutada nende kõigi seast mööda ja leida üles oma klass või grupp, kellega koos sa arvestust tegema hakkad. Ja mitte, et sa paaniliselt kordaks, oh ei. Lihtsalt.. jälgid kõigi erutust, kordad hetkeks mõttes üle paar reeglit ja ütled enesele: "rahu... nagu põhikooli lõpueksam, ei midagi erilist".
Kusjuures soovin teiega jagada ühte vahvat kommet, mis mul endal on. Nimelt, kui teil on mõni töö või arvestus või eksam ja tunnete, et tahaks hetkeks puhata, siis lihtsalt tõstke pea ja vaadake klassis ringi. Kõik töötavad.. kuidagi vahva vaadata. Tõsi - peagi avastate, et see on totter niimoodi klassi luurata, aga samas, see annab teile positiivsust ja mõnusat energiat edasi töötada :)
Preagu istun oma toas, arvuti ees, klassikaliselt on ka punane küünal mu laual põlemas ja mingi hea laul kõrvaklappides kumisemas. Tegelt tahtsin ma öelda lithsalt seda, et täna oli väga hästi tähti näha(vähemalt mingi kell). Ja üsnagi lahe on asja juures see, et ma olen avastand, et kui vaatad tähistaevasse, siis võid enda ümber kujutleda mistahes keskkonna. Mõtled enda ümber sa siis suve, siristavad ritsikad ja lõhnavad aasalilled, kevadise veevulina ja noore rohu, sügisetuuled, lehehunnikud ja pool-raagus puud või siis jah.. kauni karge talveöö.. Täiesti pime on, aga sina oled seal, kus sa parasjagu oled ja sa lihtsalt vaatad taevasse ja tähed vaatavad sulle vastu. Ja sel hetkel sa lihtsalt.. saad aru, et see on ilus ja mis parim - sa ei oska selle teadmisega teha muud, kui selle üle rõõmu tunda ja see tunne endale igaveseks meelde jätta. :)
Mu elu on tore.. võiks öelda isegi, et imeline. Iga päev on uue näoga ja iga tehtud tegu ja saadud kogemus teeb elu aina enam ja enam kirjuks ja värviliseks. Miks ma seda jama ajan preagu - ma ei tea, aga see teeb tuju rõõmsaks. :D Nüüd aga panen ma siia 1 laulu, mis minu tuju küll väga kõvasti parandada suudab
Kuulake seda laulu, :) see on ilus. Mina aga võtan nüüd enese ühes ja lähen magama. Kuulan ära viimased noodid laulust ja puhun siis küünla. Ninna tõuseb suitsulõhna, kuid õnneks ei ole seda nii palju, et see pea pööritama ajaks. Pigem on just mõnus lasta peal patja puudutada ja tunda mõnusat ja head suitsuhõngu.
Teie aga olge tublid edasi, sest ilmselt olete te seda juba preagu. Ja kui ka pole.. siis lihtsalt naeratage raskustele, minge neile vastu ja oletegi tubli. Nähke inimestes seda, mida neis head on ja olge üksteise vastu head ning hoolivad. Kel õppida, õppigu, kel elada, elagu, kel armastagu - armastagu südamest! Ja noh.. loomulikult :) kui tunnete, et raskus ja mured on mõistust haaramas, siis lihtsalt.. ärge unustage rock'n rolli oma elus! Elu toob huvitavaid inimesi kokku, mina näiteks olen lähiajal õige mitu endasarnast leidnud.. Aga küllap kohtume me kõik millalgi. Millal? - ei oska öelda, kuid ma tean vaid, et me kohtume. Aitäh, et loote maailma, milles ma elada tahan. Head ööd teile kõigile! ;)
Sügis andis täna mulle reaalselt esimest korda märku, et ta ei kavatse igavesti suviseks jääda. Kes arvab, et see mind nukraks tegi, eksib seekord paraku väga. Ma ei oleks osanud paremat päeva algust ette kujutada, kui astuda õue ja tunda reaalselt, et müts ja kindad, mille just enesele pähe ja kätte panid on reaalselt vajalikud. Ei tahaks öelda, et ma olen mingi Jõuluvana, aga ütlen tõesti ausalt, mul pole külma ilma vastu midagi. Sootuks vastupidi - ootasin seda juba himuga. :)
Ma ei tea, kas asi on lihtsalt selles, et pikk suvi oli mõningast isegi tüütav, või on asi milleski muus. Igatahes on jahe ilm kuidagi... mõnus. Paljud ütlevad, et "hullult nõme" ja "täiega vastik", aga mina ei leia sootukski nõnda. Külmad sügistuuled on nagu.. nagu äratuskellad või sootuks siis uinutavad lauluviisid. Kõlab ehk totralt, aga nii ma tõesti arvan. Kõndida lihtsalt jala koju, kuna ei viitsinud bussi peale minna.. Ja kusjuures tunda end sealjuures väga hästi, kuigi käed veidikene külmad on ja müts veidi tuult läbi laseb. Kuidagi loomulikult vaba ja loomupäraselt kohane tunne. Kes soovib, võib mind napakaks pidada, aga ma loodan, et kasvõi mõnigi teist nõustub minuga. :)
Vahepeal olen samas teinud ka muud, kui vaid sügise saabumise üle mõtisklenud. Näiteks oli klassiõel sünnipäev. Alles poole peo pealt jõudis mulle pärale, et ma reaalselt olen noorem. Põhikoolis sellist asja ette ei tulnud, seega tunduski see minu jaoks nõnda veider :) Tegelt oli hullult tore. Keset ööd saada teada, mis asjad on tšillised tortillakrõpsud ja äkki avastada, et dipp on otsas. Rääkida lihtsalt asjadest, mis meelde ei jää ja otsustada kella 4 kanti ülemisele korrusele magama minna. Kusjuures voodit kasutamata! Pretty awesome, eh? :)
Teisalt oli 1 mu mõnusamaid tegemisi selle paari päeva jooksul maal käik. Tegemist oli minu suvilaga, kuid et ma polnud sinna pikka aega juhtunud, oli sinna saabudes emotsioon ülihea. Käisime empsiga kahekesi, ehk olen isegi rõõmus, et keegi teine perekonnast kaasa ei malland tulla, oligi hea vaikne. Igatahes jah.. panime mulda kirsipuu ja leidsime uue kohe 3le eri põõsale, kellel toestatud elektriposti vahel kaunis kitsaks oleks osutunud. Lahe oli seal jälle olla... Aida katus ja katuse ääreseinad on valmis.. ülikena vaatepilt. Ma suisa ootan, millal tuleb talv ja kogu õue taas enda valgesse rüppe matab. Aga siiski, olles ikka veel sügises ütlen ära, et maalt võtsin ma kaasa vist elu kõige ideaalsema roosi, mis nüüdseks mu silme ees laual vaasis ilutseb. Kargete ja tugevate lehtedega roosakas roos.. okkaid jagub nõnda, et peoga kanda ei saa.. Okei, võibolla mitte kõigi jaoks ideaalne roos, aga minule küll :)
Kas teate.. preagu sajab väljas vihma :) Just äsja käisin rõdul ja kohe lihtsalt pidas kinni. Ma ei tea, võibolla olen ma ainus, kes on mingite imelike arvamuste ja vaadetega. Aga kas pole mitte kaunis, kui miski tänavalaterna valgusvihus rahus allapoole tuhiseb, keerleb või sootuks liugleb. Vahet pole, mis kuu olla võib, säärast pilti võid alati näha. Pime tänav.. või noh.. peaaegu pime - elektrilatern valgustab paarimeetrist asfaldilõiku ülima efektiivsusega, isegi nõnda võimsasti, et on selgelt näha, kuidas vihm, lumi, lörts, rahe või uduvihm valguskiirte hulgast mööda, läbi, üles, alla või kõrvale kihutab. Lumi on muidugi lemmik, aga hetkel sajab vihma ja olgugi, et see pole minu esmane eelistus, mida seal näha sooviksin, tekitab see miskipärast kuidagi hea tunde. Kes samamoodi tunneb, võib endamisi hetkeks naeratada. Minul igatahes oli tore teada saada, et ma ei ole ainus, kes näiteks vihma armastab! ;)
Siin ma nüüd istun.. arvuti ees, pimedas toas, valgust heitmas paks punane küünal, silme ees säramas oma suvila aiast korjatud okkaline roos ja kõrvus helisemas Robbie Williamsi "Shes the one", mille klassiõde ennist saatis.. Teile aga ütlen ma head ööd. Sadu on lakanud ja minul on aeg leida hetk enda jaoks. Leidke teiegi, millalgi, kui tunnete, et vajate hetke. :) Kuulake mõnd oma lemmiklaulu ja lihtsalt.. sulgege silmad ja olge iseendaga kahekesi. Lihtsalt paar minutit, võin teile lubada, maailm ei varise selle ajaga kokku.
Tegelikult tahan ma teile kõigile lihtsalt öelda, et te olete mulle kallid. Kõik teie, kes te teete elu lahedaks, armastusväärseks ja huvitavaks. Võibolla ma isegi ei tunne teid.. aga kunagi kohtume me nigunii. Küsimus on vaid - millal? Olge aga hoolivad üksteise vastu, nähke inimestes nende paremaid külgi helgemalt, kui kehvemaid ja ärge iial lakake unistamast. :)
Head ööd teile kõigile!
(Just see laul mul viimased paarkümmend minutit laulabki. Kuulake, leidke aega enda jaoks, kuid mis peamine - tundke elust rõõmu!)
Kui väga ma ei püüaks head ja originaalset algust välja mõelda, ei anna need katsed tulemusi. Seega ma parem lihtsalt olen rõõmus, et ma taas kirjutama olen juhtunud ja et keegi seda lugema juhtub. Sügis on käes.. Ilmselgelt ei ole see just kuigivõrd suur avastus, aga ometi on see piisavalt suur muutus, et mind vähekenegi teistmoodi mõtlema panna. Kas te olete näinud, kuidas vahtrapuuleht oksalt alla langeb? Kas pole mitte ilus vaatepilt? :)
Igatahes olen ma selle kuu ajaga, mil ma Treffneri õpilane olnud olen leidnud viimaks Treffneri üsnagi kurnava olema. Nagu mind eelnevalt hoiatati.. väsimus saab olema osa su igapäevaelust. Ma ei mäleta lähema nädala jooksul ühtegi hommikut, kus ma oleksin ärganud üles, hüpanud rõõmsalt püsti ja mõelnud: "küll täna on ikka ilus hommik!". Nujah, eks suur osa ole sellel muidugi ka selles, et hommikud on nüüdisajal juba kaunis pimedad. Kalendri järgi tõuseb päike 7.30, mina aga tõusen sellest tund aega varem... Niiet :) Nüüd te siis teate. Kui küsite minu käest vahetult peale 6.30se äratuskella helisemist, mida ma senimaani päevast arvan, ütlen ma teile ilmselt: "TÄIESTI LÕPP, kui pime siin on!".
Aga eks sellega tuleb lihtsalt ära harjuda. Ei saa ju ometi lihtsalt lootma jääda, et ühel hommikul tõuseb päike enne mind (kui ma just kevadeni ei taha oodata). :)
Vahepeal ei ole midagi väga oluliselt märkimisväärset juhtunud. Või noh.. mitte midagi sellist, milles blogis söandaksin rääkida. :D Igaaastasel VVV matkasarja rattamatkal sai ka ära käidud.. mõnus. Üle pika aja ettekääne loodusesse minna. Kusjuures on mul sellega isegi üks vahva seik rääkida. Nimelt hoidsin ma hiljuti ühe oma tuttava koera. Sordi nime ma ei mäleta, aga igatahes.. väga sõbralik ja sõnakuulelik koer. Et mul temaga jalutada oli vaja, võtsin suuna Ihaste metsa poole. Mind vapustas tõsiselt avastus, kui rahustav tegevus jalutamine on. Proovige ka :) Ma tean, et suht imelik otsustada, et "nii.. nüüd ma lähen jalutama". Tundub suhteliselt mõttetu, või mis? Vähemalt mulle tundub. Aga siiski, soovitan minna.
Loome kohapealt on asjalood veidrad. Justkui oli nii palju öelda.. aga jah, enam ei ole. Nagu oleks veel nüüdki ideid.. aga miskipärast ei ole mus hetkel mingit soovi täielikult endale keskenduda ja luuletama hakata. Kuigi! Peab tunnistama, et säärast "hetke enda jaoks" hindaksin ma preagu küll väga. Mitte, et mul oleks palju õppida.. aga pigem lihtsalt.. kõik see, mida sult nii äkki 10. klassi jõudes eeldatakse. See lihtsalt vajab veidi aega, et pärale jõuda. Mul on tõesti ülihea meel et Uru Noorteteater oma uue hooajaga alustab. Käisin juba katsetelgi.. väga tore oli kõiki taas näha, puudu oli vaid meie vapustav Kristjan, kuid jah.. mind lohutab õnneks teadmine, et tema on nüüd juba sootuks kõrgemate tähtede poole lennanud. :D
Varsti tulevad koolis arvestused... Võiks eeldada, et ma pelgan juba preagu, aga imelikul kombel ma seda ei tee. Kõik need matemaatilised N-es ruudud ja juured ja korrutamised ja jagamised.. ja võõrsõnad eesti keeles ja misiganes aine lahustuvuskiirused keemias.. Kõik see asi viskab nii üle kohati.. ja kõige hullem on veel see, et kui enamik õpilasi on ainest mitte aru saades mornid ja tuubivad kodus, et asi selgeks saada, siis mina ütlen lihtsalt endale: "ju see pole siis oluline" ja elan rõõmsalt edasi. Laiskus või lollus? mõlemad on halvad variandid.
Loodus on tohutult sügisel tohutult kena. Vist juba mainisin seda ka enne, aga pole vast patt seda uuesti teha. Ma suisa igatsen olla jälle laps, kuhjata kõvasti lehti ühte hunnikusse, siis heita sinna sisse pikali, teha enesele tool või trooniase ja lõpuks see kõik lihtsalt mänguliselt laiali pillutada. Või siis ronida kastanipuu otsa, võtta kõvasti okast kinni ja raputada nõnda, et kastanid alla potsatavad. Kusjuures endal pea õlgade vahel, sest kastanid võivad ju ka pähe kukkuda. Ja tuulelohe! :D Kes teist mäletab, kuidas lennutada tuulelohe? Mina vist mäletan. Väga nauditav mänguasi, kui saaks, võtaks või nüüdsama ühe sellise ja laseks teava alla õhuvoole püüdma. Aga okei.. let's face reality.. ma lihtsalt vajan väikest puhkust :)
Tegelikult on aga kõik väga hästi. Eks isiklik elust elust tea need, kes seda pea teadma, aga tegelt on kõik ikka väga super. Nüüd peaksin ka mina magama minema, kell on 23:52 ja mina olen taaskord enda peale pahane, kuna ei läinud magama pool 11, nagu ma seda teha lootsin. Teile aga ütlen vaid seda, et olge mõnusad, nautige sügist ja ärge külma saage. Hoidke oma kalleid ja neid, kes teile kunagi võivad ehk kalliks saada. Lahkus on parem tunne, kui paljud meist arvatagi oskavad. Üldiselt aga olge tublid, elage, armastage ja rokkige täiega. Kunagi kohtume, eks ole näha, millal! ;) ja ükskõik, kui halvasti teie eilne ka lõppenud poleks... mäletage lauset, mis kaarsilla keskmisel postil ilutseb: "palun, täna on uus päev". Ja lihtsalt.. andke mulle andeks, et ma sellist teksti siia panen :) Ma armastan teid kõiki. Head ööd!
Elu on ikka veider nähtus, kas te ei leia? Oled, elad, arvad, pingutad, pingutad veidi vähem ja hakkabki su elu teatud rutiini võtma. Rutiin aga on suhteliselt igav asi, nagu te ilmselt teate. Uskumatu, kui palju energiat ühe tantsu valmistamine ära võtab. Veidi hiljem räägin teile ka sellest, aga juba puht endale lohutuseks tahan kirja panna.. ma olen kuradi väsinud. Sügisilmad on vaikselt külmemaks minemas.. ma isegi naudin seda, kui aus olla. Jah, tõsi.. vahel juhtub sadama. Aga siiralt - vihmale ei ole ma kunagi vastu olnud. :)
Vahepeal on läinud vahvasti :) Justnimelt nõnda võikski seda nimetada - kool hakkab juba harjumuseks kujunema, klassikaaslaste nimed on selgeks saanud, koolis hakkad juba näo järgi ühteteistkümnendikke ja abituriente eristama. Ruumide asukohad hakkavad meelde jääma :) Nüüdseks on juba puhkeruumi asukohtki selgeks saanud. Kui varemalt võisin ma terve koolimaja läbi käia, mõistmata, kus õige trepp on, siis nüüd seda enam (nii tihti) ei tee :) Samas võin jätkuvalt öelda, et see kool on väga inspireeriv ja see lisab asjale kõvasti enam sära.
Koolist rääkides: mul on tohutult lahe klass. Meil on tõesti nagu.. igasuguseid. Luuletajad, kirjanikud, lauluinimesed, tantsijad, kokkajad, sportlased ja muidumehed :) Eks meil ole teisi kaa, aga neist ma nii täpselt öelda ei oska. Reedel on rets... tants on nüüdseks valmis, kuid viimase lihvi anname asjale homme. Ma väga loodan, et saame sel aastal võidu hummidele toodud. Kui ka mitte, siis vähemalt me üritasime. Aga ei, tegelt me paneme kinni selle retsi! :D Niiet, kui te juhtute seda teksti lugema enne 23. septembri lõppu, siis võite meile pöialt hoida. ;)
Inspiratsioon voolab nüüdsel ajal vähemasti minust läbi küll tõesti jõgedena. Koolist saab juba igapäevaselt veidi loovaid ideid, pluss on nüüd veel sügis ja palju uusi mõtteid ja emotsioone valla pääsemas. Kooli kohta võin veel kusjuures öelda, et kui koolis peaks ka vahetunnis igavaks minema, soovitan lihtsalt kõndida suvalist treppi mööda üles. Üsna pea leiad end miskist toredast kohast, kus sa väga tihti ei viibi ja rõõmu jätkub veel kauaks. Sügis toob uusi tuuli nigunii, ning kes vaid neist tuultest kinni suudab haarata, oskab enda jaoks välja noppida selle, mida mina nimetan inspiratsiooniks. Isiklikust elust ma siinkohal rääkima ei hakka, aga tegelikult ei olegi seda vaja. Piisab vaid sellest, kui süütad laual küünla, sulged silmad, tunned, kuidas tuli jõudu kogub ja oledki taas öö meelevallas, kusjuures elektroonilise võlts-valguse asemel on sul laual nüüd killuke elavat tuld, mis võib motivatsiooni ja inspiratsiooni taseme tõsta mõõtmatutesse kõrgustesse ;)
Vaatamata sellele, et jõulud on kaugel, otsustasin ma just preagu neile mõelda. Kas pole mitte tore aeg? Mõelge: lumine... väljas on tuisune, pime-pime talveõhtu.. toas aga on soe. Mine tea, äkki on kellegil isegi kamin? Võibolla.. igatahes on seal soe ja aknast välja vaadates võib näha tänavalaternate rambivalguses alla langevaid suuri kohevaid lumehelbeid.. Nad lihtsalt.. langevad maha ja juba minutitega võid aknast näha, kuidas maha hakkab moodustuma mõnus ja vatine kiht. Kas pole mitte kaunis mõelda? Mida iganes te arvate, minu arust on. :) Jaa.. mõnus piparkoogilõhn õhtuses korteris, tulesid täis elutuba, kus kuuselt klaaskuulidelt oma peegelpilti võid näha.. Öine vaatepilt aknast välja.. langevad lumehelbed, hanged ja kõrged vallid tee äärtes... armsad mütsid inimeste peas, soojad sallid kaelade ümber ja tänaval suisa lummavana näivad talvemantlid. Jah, ilus aeg on ees :) Ma ei tea, miks te seda teadma oleks pidanud, aga nüüd te seda igatahes teate! ;)
Öö on ümber.. päev on läinud
üle tee veel korraks käinud,
keegi mustas mantlis mees,
kes ennist koera jalutas.
Öö on tulnud, kustund tuled
majades, kus inimrass
und nüüd ootab, peagi tuleb
voodi päitse kodukass ja
vaatab ringi mustas toas ja
peagi unne keerab end..
Ammu juba kesköö möödas
tammun mina omas toas..
rõduaknast vaatan välja
vaevlen omas mõttejoas.
Paneks kirja? Ootaks veidi
äkki tuleb paremaid?
või ignoreeriks mõlemaid
ja roniks põhku viimati?
Nii tammun ringi, mõttes mina
omas toas, kus küünlaleek
pilgus latern, mõttes sina
ei magama ma pääse veel...
Jah, ongi hea, et tuli. Polegi ammu luulet kirjutanud blogisse. :) Olgu mis oli, aga nüüd on ka minul aeg lahkuda. Homme on Treffneris rebaste rets ja ka mina olen seal osaline. 10D klassi koosseisus, klassivärviks kollane ja riideesemeteks põll ja kiiver. Tõotab tulla tõsiselt lahe päev, usun, et jääb veel kauaks meelde :).
Teile aga, head sõbrad, ütlen ma siinkohal nägemiseni. Olge ikka tublid ja vahvad, olge head üksteise vastu ja hoidke oma lähedasi. Olge originaalsed, ning nagu alati.. mis kõige olulisem: elage, rokkige ja armastage täiega. Mina armastan teid kõiki, aitäh, et teete mu maailma nii imeliseks. Soovin kõigile kaunist ööd jätku ja jäägem nägemiseni tulevikus. Millal, eks ole näha, aga arvan, et ei olegi enam niiväga kaua oodata! ;)
Tsau! ;)
(Väga kaunis laul, seega otsustasin selle siia üles panna. Kes prantsuse keelt mõistab, sellel on lihtne, kes seda ei oska, see kuulaku niisama ja nautigu kaunist muusikat! )
Ma ei hakka enam vatrama sellest, et pole kaua kirjutand jne. Seda kõike suudate te ilmselt isegi järeldada. Mida võin aga kindlalt öelda on see, et see aeg, millest sõnu üles tähendatud ei saanud, on andnud mu maailmasse väga palju rõõmsat, toredat ja uskumatult lahedat!
Jah, algas kool. Hugo Treffneri gümnaasium... deem ma armastan seda kooli. Eks kool on suhteliselt uus ja preagu veel omalaadne nähtus, millega ma ehk veel päris ära harjund ei ole. Osalt võin seda seletada ehk oma hommikute läbi, nimelt: ma pole iial sõitnud kooli bussiga. Mitte iial pole mul tarvis olnud õigeks ajaks bussipeatusesse jõuda, mitte iial pole mul tarvis olnud enne kooli minekut rohkem, kui 5 korda kella vaadata. Aga näe, nüüd on see aeg tõesti käes. Tavaliselt sai kooli mindud siis, kui "tuju tuli". Nujah, päris nii ta muidugi ei käinud, eks mingi ajataju mul ikka oli, kuid see, millal kooli jõudsin, ei sõltundki mitte niiväga sellest, millal kodust lahkusin, kui et sellest, kui ruttu ma koolitee läbi käisin.
Nüüdsed hommikud on teistsugused. Ärkan, pean kiirelt une silmast saama ja sööma tõttama. Peale seda ruttu hambapessu, riidesse ja ongi minek. Sõltumine. See on vist see sõna.. Sõltumine bussist, mis su kooli viib, aga teate.. see on isegi talutav. Sest alati, kui bussis istet võtan (kusjuures alati bussi tagaosas, mitte rohkem, kui 3 istet uksest) jääb sisse alati väike ootusärevus. Kooliga seoses loomulikult. Jah, ma saan aru, et uus aasta ja uued inimesed jne.. aga iga päev on tõesti kuldaväärt. Iga klassikaaslane muutub aina huvitavamaks, iga õpetaja aina selgemaks ja iga õppeaine aina paeluvamaks. Spitze! (saksa k. lahe) :)
Mistõttu ma selle bussipeatuse näite sisse tõin, oli puhtalt seepärast, et Treffneriga on umbes samamoodi. Sa pead õigel ajal tähele panema, sest muidu jääd väga maha. Tundides olles on alati midagi vahvat ees, sest klassikaaslased teevad veel KINDLASTI enne tunni lõppu hea nalja ja situatsioonikoomikat mahub pea igasse minutisse. Ning oojaa, sa sõltud õpetajast. Kuigivõrd sõltud sa muidugi oma kaaslastest ka, aga kui õpetaja ikka ainet hästi seletada ei oska, siis ei ole ka sinul just selget mõistmist loota. Õnneks on Treffneris ainult häid õpetajaid ette juhtund, juhuks kui keegi mu sõnu vääriti sattus mõistma. ;) Jah.. uus kool, uus koolimaja ja väga palju uusi inimesi. Kalle on sillas :) Homme on koolipiknik.. seal hakkame köievedu vedama ja muus lahedas võistlema. Tõotab tulla lahe päev. Õhtul on vb larbile minek, aga oma valusa kurgu juures kahtlen tõepoolest, kas ma sinna välja vean.
Kõik siin maailmas on korraga nii inspireerivaks muutunud. Nagu tõesti, piisab ainult mõne inimesega rääkida ja juba tahaks kirjutada. Piisab ainult aknast välja vaadata, kui juba kahmad pastaka järgi. Piisab vaid korraks mõttesse jääda ja juba ongi tunne, et miski vajab ütlemist :) Okei, ma ei tea, miks ma selle kirjutasin. Igatahes.. Lugemine on ühtäkki armsaks saanud. Tõsi, nüüd vastan ka mina, et "loeks, kui oleks aega", aga eks aega pea lihtsalt leidma hakkama. :)
Viimasel ajal olen ma palju unistama hakanud. Ja kui ka mitte otseselt unistama, siis ette kujutama. Kui teil vaid oleks aimu, mida ma viimasel ajal kirjutanud olen.. :D Okei, kes teab.. sellel isegi on aimu, aga tegelikult ei oska ma lithsalt mitte midagi öelda. Ma tahaks teile tõestada, kuiväga õnnelik ma olen, et nüüd Treffneris olen ja kui tore asi elu ikka on... aga ilmselt teate te seda, et elu ilus on nigunii ja minu õnnest ei ole ka igaühel tarvis teada. Seega.. mis ma teile ikka öelda oskan.. unistage ja see läheb täide. Mina unistasin Treffnerist ja nüüd.. livin' on a dream :) ja seda kusjuures suht sõna-sõnalt.
Vahel ma soovin, et ma suudaks peita teksti niiöelda "salajase salasõna", millest kas vaid mõni aru saab või siis just kõik aru saavad ja mille läbi oleks inimestel ehk lihtsam oma elu elada. Igatahes ei olegi mul öelda muud, kui et ma armastan teid kõiki. Siiralt kohe :) Olge siis ikka tublid, aidake ja hoidke üksteist. Ärge kurje mõtteid mõelge, ei tule kasuks ja mis seal muud, kui et julgege unistada ja elage, rokkige ja armastage täiega!
Ja et mul tuli just idee veidi nostalgiliseks minna ja lõpetaks oma post nii, nagu see mul kunagi kombeks oli, siis soovitus neile, kes sellist kirjastiili ei salli(nüüdseks olen 1 neist kusjuures), siis vaadake peale lõpuni lugemist lakke, aitab muule mõelda. :)
Kell on 23:04 ja mina otsustasin just äsja magama minna. Niiet mis siis ikka. Olge tublid, võidelge oma maailma nimel, ärge andke käest oma unistusi ja olge toredad. Head ööd, rahvas, Valge Juht lahkub, tsau!
See kusjuures on 1 lahe uuema aja rahvalaul, mille ma tänu oma klassiõe facebooki profiilile leidsin. Aitäh sulle, Elli! ;) Laul muidugi väga hea :)
Võiks öelda, et viimane nädal on olnud selle suve üldise näoga võrreldes suhteliselt silmapaistmatu.. kui aga mitte arvestada Hugo sünnipäeva.. Okei, see kaalus ilmselt kogu ülejäänud nädala kuhjaga üles. Igatahes: kell on 1:47 ja minul on tuju kirjutada.
Eelnevast nädalast tean vaid öelda, et käisin orjenteerumismatkal. Põhimõtteliselt tähendas see seda, et ilma kompassita määrasime metsas ilmakaared loodusmärkide järgi ja siis asusime kollaseid linte otsima. (Nuh, eks meil olid juhised ka, et "20 sammu põhja poole" jne). See oli vinge, kui keegi kunagi tahab teada, kuda metsas kompassita ilmakaari määrata, siis küsige aga julgesti minu käest. (Aa ja btw - EI, sambla järgi ei ole võimalik ilmakaari määrata :D)
Okei, see ilmakaarte määramine oli tõesti lahe, palju lahedamaks läks aga edasi. Vahepeal olin ma teada saanud, et minu klassiks saab olema 10D. Nujah, selge, aeg siis teiste klassi-ja lennukaaslastega tuttavaks saada. Kõik see algas ilmselt "HTG 2011/2012 humanitaari" kommuunis. Tutvumine, väga meeldiv seltskond ja palju nalja. Peamiseid mõtteid oli 2. Ühe neist jätan ma seni veel meie teada, kuid teine peamine idee oli säärane: Mis oleks, kui kõik hummid läheksid šokolaadi ostma? Okei, jätame selle hetkeks õhku.
Paar tundi hiljem tuli kommuunis kellegil idee(kahtlustan, et see oli Oto), et võiks hummidega kell 6(2 tundi enne pidu) linnas kokku saada. Mõeldud, tehtud! Saimegi linnas enamike humanitaaridega kokku ja suhtlus algas. Kusjuures istusime mingi kohviku välilaua taga, ning et kõik ära mahutada, lükkasime 4 lauda pikuti kokku, ning uskuge, ka siis jäi meil kitsaks.
Peatselt, kui teed olid joodud, tutvumisring tehtud ja piisaval määral juttu puhutud, läks minek edasi Kaubamaja poole. Hummid läksidki šokolaadi ostma, väga awesome :D Video on ka olemas, aga et ma ei tea, kas tohib üles riputada, siis ma parem seda ei tee. Igatahes, me läksime Kaubamajja, kus meil filmida ei lubatud, siis ostsime me šoksi ära ja läksime jõe äärde, tegime video ära ja läksime peole.
Tutvumispidu oli ülivinge. Muudmoodi lihtsalt ei saa väljendada. Kõik, mis sinna sisse kuulus, oli lihtsalt üliäge. Tuttavamad näod ja uued näolapid. Meelespüsimatute nimede aina kogunevad tulvad ja kellegi naeratav nägu ütlemas: "Sa juba tutvusid minuga". Katuselolek, öine Tartu ja selle kohal õrnalt särav tähistaevas. Jutuajamised, tantsuvihtumised, imelikud kommentaarid ja VEEL tutvusi. :D Oeh.. Oleks nad kõik vaid meelde ka jäänud... aga pole viga, vähemasti nägi ära, kes on olemas ja kellega peaks rohkem tuttavaks saama.
Njaa, igatahes sai pidu läbi ja nüüd olengi ma arvuti ees. Ootan hetke, mil võtan kätte ja lähen magama ning mõtlen sellele, kuidas mõni teine end ehk täna öösel tunda võib. Kuulan Queeni - "Somebody to love'i" ( http://www.youtube.com/watch?v=cxbFLYa0_bw ) olen veidi hajameelne ja lihtsalt armastan elu. Peagi hakkab kool. Ootan seda põnevusega. Veel nädal aega tagasi oleksin ma öelnud teile, et las taeva päralt kestab suvi veel veidi aega. Nüüd võin ma aga rahuliku naeratusega öelda.. Tulgu, mina ootan. Kes võibolla on vähe teadlikum, sellele mainin, et endine luulekirg on taas naasnud ja ma olen selle üle siiralt rõõmus. Kes tahab, see küsigu, teate küll ;)
Aga vist on ka minul aeg minna... kell on 2:40.. ilmselt piisav, et minulegi kohale jõuaks, et aeg on padjapinda puudutada. Niiet teate mis, ma soovitan teile veel minulikud mõtted eluks ja lähengi. Igatahes: Miski siin maailmas ei ole siin, et teid takistada! ;) Olge head, sõbralikud ja hoolivad üksteise suhtes. Olge avatud ja elage nii, nagu arvate, et on õige. Siis oletegi õnnelikud. Mõelge vahel neile, kes on teist kaugel, kuid hinges teile ometigi kallid. Ka see teeb maailma ilusamaks paigaks.Varsti kohtume,(kui me juba ei kohtunud) eks.
Olge tublid, elage, rokkige ja armastage täiega! ;)
Ma armastan teid kõiki, päriselt!
Head ööd!
Augustiööd on ilusad. Mitte, et neis mingi romantiline sisu peituks, aga nad lihtsalt on ilusad. Poleks meil preagu pilvist taevast ja valgusreostust, võiksime koguni tähti näha. Mine tea, mõni ehk juba näebki? ;) Igatahes.. malev sai nüüd läbi ja tehtud sai ka raskemat sorti tööd, aga sellest kõigest hakkan ma veel rääkima. Kel mahti... eks lugege edasi! :)
Malev sai reedega selleks korraks läbi. Nujah, ega seda suuremaks malevaks tõesti nimetada saanud, kuid ometigi sai veidikenegi maleva-vaimu sisse saadud. Mis me siis malevas tegime(peale selle, et me mingeid riiuleid tühjaks-täis ladusime)? Mina sain pahteldada, hiljem ka värvida, mis kusjuures oli kõvasti vahvam töö, kui pahteldamine.
Värvida saime suht terve toa jagu. Kui aknaklaasid välja arvata muidugi. Tuba tuli roosa, nagu ka minu vasema jala varbad, mis küllap kellelegi ette jäid, mispeale too need roosaks võõpas. Nuh... tegelt oli see vahva. :D Panen ehk ühe pildi ka üles. Kelli tegi viimasel päeval - umbes just nii ma värvides välja nägingi, ainult soni ei olnud. :)
Aga jah, neljapäeval oli veel "filmiõhtu" malevas, mis sisuliselt tähendas lihtsalt Tähekas ööbimist. Mis seal siis ikka - võtsin kitarri ja koti ühes ja seadsin rattaga end sinnapoole teele. Teel käisin Rimist läbi, kus tegin 1le mehele välja 2 pudelit Walterit, lihtsalt seetõttu, et ta rääkis, et ta Afganistanis Nõukogude võimu eest sõdima pidi ja et Eesti Vabariik on ikka parim koht, kus elada.Viimaks jõudsin Tähekasse, kus peatselt läks lahti pokkerimäng. Hiljem lisandus sellele ka Kent, ning peamiselt nende 2 mängu saatel saigi öö mööda saadetud ja hommik vastu võetud. Aga ei - lahe oli, ei kahetse sellest hetkegi.
Malev saigi otsa ja kogu mu suvine töö oleks justkui nagu enam-vähem läbi saanud, kui ma poleks papsile nõusolekut andnud peretuttavale appi minna. "Hekki on vaja maha võtta", ütles isa. "Nujah," arvasin mina, "eks ma siis tulen ja aitan!".
Arvasin tõsimeeli, et asi võtab alla 5 tunni... et aga 60 meetrit arooniahekki nõnda kohutavalt kõvasti maa sees kinni oli, andis meil hommikul 11st öösel 10ni seda sealt välja kaevata ja kangutada. Aga jaa, olgugi, et tööd oli kuradi palju ja käed olid koledasti rakkus, sai pärast sauna ja üldiselt oli päev ülilahe.
Kuigi... asi, mida ma kohe kindlasti mitte ei soovinud, oli tänane hommik. Nimelt oli ärgates oli esimeseks mõtteks see, kui kuradima palju mul ikka lihaseid on... Ja mis kõige hullem... need kõik valutavad! Säh sulle, Lenin. :D Töötegemine on inimese sisemine vajadus..? - pole ime, et see tüüp nüüdseks surnud on.
Kui keegi suudaks mulle leida ühe hea põhjuse või ergutaja, miks peaks või võiks taas luuletada, oleksin ülimalt tänulik. Nujah, eks tänane õhtu on olnud küll nagu Lõuna-Eesti maastik. Kord läheb ladusalt ülesmäge.. siis KÕMMDI alla ja siis prauhti jälle künka otsa. Eks oma osa ole sellest ka muidugi sellel, et ma leidsin üles loo, mis kunagi lapsena mu ajusse süübis, ning mille nüüd taas üles leidsin. Panen selle teile siia alla ka. :) Tegelikult peaks üldse magama minema. Või noh... ära minema :)
Igatahes, et ma ka lithsalt ei oska lõpetada, siis olge teie ikka tublid ja toredad, ärge kurjustage ja nähke teistes vaid head. Halvad küljed ei vääri suurt tähelepanu ja sellega vaid kurnate ennast. :) Aga jah, hoidke üksteist ja ärge iial lakake unistamast! :D Lühidalt: elage, rokkige ja armastage täiega. Ühel päeval kohtume, eks näis, millal ;) Ma armastan teid kõiki!
Head ööd! ;)
Ma ei teagi, miks ma siia istusin. Midagi otseselt rääkida pole, aga samas tundsin piisavalt suurt tungi midagi kirja panna. Kes loodab siit midagi paljuütlevat leida, vajutagu juba kiirelt "back" nuppu. Ma lihtsalt tahtsin pigem enda jaoks mõtteid kirja panna.. hope you don't mind it :) Ja.. kui, siis mitte palju.
Mainin ära ka ainsa asja, mis mu jutus kandvat on: malev algas. Tähe noortekeskuse töömalev. Enesetapp, kui nii võib öelda.. pole vist iial mõttetumate töödega malevas olnud. Nujah, seltskond on omajagu kirju... hea seegi, kaalub üles. Mõne noorega olen ka tuttavaks saand, enamikku tean veel siiski vaid nime-või nägupidi. Kõige enam ehk ängistabki maleva juures see, et teha tuleb tööd, mille tegemiseks põhjust ei ole. Nuh... toon näite: tuli tõsta tühjaks kolikamber, riiulid korda seada ja asjad uuesti sisse tõsta. Tegimegi nõnda, leidmata ühtegi viga riiulite süsteemilises jaotuses. Kõik asjad tagasi ladunud, olime oma tööga valmis. 3 tundi... lihtsalt selleks, et tõdeda: "JAH! See oli juba enne nii!"
Nõme.. aga mis seal ikka, vähemasti saab tasuta tsirkust... või kuidas iganes me seda töötamist seal nimetada saame. :D
Tartus sadas täna vihma.. Suhteliselt vähe aega, kes tähele pani, vaatas ilmselt aknast välja. :) Mina panin. Luuletasin veidi, kuid ei pidanud seda piisavalt ideed-kandvaks, et see blogisse üles panna. Nujah, vähemasti oli armas aina külmemaks kiskuvat augustivihma vaadata. Samas... veidi melanhoolne tuju tuli peale, aga jumal temaga.
Enesele õnneks avastasin, et mulle siiski meeldib lugeda. Ma olin tänu 9. klassi kohustuslikule kirjandusele juba selle vastu huvi kaotanud. Aga et mul täna mitte midagi teha ei olnud, sain jälle selle endale meeldivaks muuta. Armas. Asi, mida te teadma ei pidanud, aga teada te seda saite. Haa! :D
AA! Kui asi juba isiklikuks läks, siis mainin(tõtt-öelda lihtsalt enese pärast) ära, et sain oma elu 1. laulu 100% valmis. Amazing, kas pole? Vana see Mozart oli, kui ta oma esimese reaalse sümfoonia kirjutas?... 10?! :S
Nujah. Laulu saate ehk ka kunagi kuulma.. kui mina ja kitarr sinna juhtume, kus teie olete muidugi :)
Öö on päev, milles valgust ei ole.. kuid päevas on pimedust enam, kui öös. Maitea. Mõni vb saab aru, kui piisavalt boheem on :D Kes ei saa... nuh.. järelikult olete te targemad, kui mina :) Tegelt.. ma ei teagi, miks ma siia preagu kirjutan.
Tõtt-öelda tahaks ma preagu maal olla paari toreda inimesega. Või siis Peipsil loksuda.. või siis juba filmiööle minna..(kes teab, see teab. Kes ei tea, see ei saagi teada :D) Tegelt tahaks preagu lihtsalt hästi kõrgel maa ja taeva vahel kõikuda, siis allapoole kukkuda ja siis ööpimeduses langevarjuga kuskile põllule maanduda, kus täiesti juhuslikult on mind ootamas telk, magamiskott, kuum teevesi ja lõke. Ehk siis, mida ma öelda oskan: Imagine rules the world! :) Or at least... my world.
Aga okei, ma hoian end ka veits vaos. Elu on tõesti ilus koht, ärge hakake vaidlemagi üldse. Olge siis teiegi tublid, ärge kartke erineda või oma arvamust välja öelda. Pole põhjust. Igatahes, remember: olge head üksteise vastu, austage teisi, austage ennast! Andestage, kui mu tekst on veidi liialt emotsionaalne, ma lihtsalt ei osanud millestki olulisest kirjutada :) Te kõik olete mulle kallid. Kunagi kohtume. Pariisis? - eks me näe. Nüüd aga lahkun mina unehõlma. Oli meeldiv kirjutada.. kohtumiseni tulevikus! Head ööd! :)
AA! Ma armastan teid kõiki! Päriselt! ;)
Haven't seen for a while, jah? Nujah, mina igatahes bloginud pole. Osalt võib süüdistada suvist elugraafikut, osaliselt võib selle aga minu puht-siira laiskuse alla liigitada. Nujah, igatahes - nüüd olen ma nõuks võtnud blogida ja kõik viimaks kirja panna.
Kunagi ma vist mainisin, et lähen folgile. Noh, see on nüüd tehtud :) Asi ei kukkunud küll välja päris nõnda, kui oleksin soovinud.. aga nuh.. jumal sellega. Sisuliselt oli kogu üritus väga lahe. Peamiselt hängisin muidugi Kaisa, Hiie ja Tuuliga, aga sain ka teiste seltsi nautida. Üliäge üritus, peab ütlema. 3. folgipäeva hommikuks oli minus mingi imelik tunne, mida ma ilmselt võin(kasvõi enda jaoks) nimetada folgitundeks. Sul on lihtsalt ükskõik, kuhu kontserdile sa lähed, kas üksi või sõpradega. Sind ei huvita, kas on tuuline või vilu. Sa lihtsalt naudid seda, kuidas inimestel on hea tuju ja kuidas kõikvõimalikud tänavanurgad on täis muusikat. Nujah, võibolla peaks teile mainima midagi enamatki, aga vaevalt et see vajalik on. Ah jaa! Parmupilli ostsin endale. Iseasi, kas teile see info kasu toob, aga et te nüüdseks seda juba teate, siis pole vast viga. Oli suht jõhker hindade vahe: mingid odavad parmupillid olid 3.5€, samas, kui kõige kallimad olid 29. Nujah, ilmselgelt olen ma idealist, niiet 29€ ja parmupill oli minu. Käisin veel empsiga ühes parmupilli õpitoaski ära. Võin siiralt öelda, et ma ei suutnud uskuda, et nii tühise pilliga nii mitmesugust muusikat saab teha. :) Kui kellegil on parmupill, aga ei oska sellega midagi teha, võtke ühendust, ma olen aldis juhendama. :D
Nujah, see selleks. Peale folki ei jõudnud ma linnas olla kuigivõrd kaua. Paps vedas mu maale ja seal hakkasime siis aidale uut katust ehitama. Kõigepealt saagisime ja vedasime sarikaid(vertikaalsuunalisi palke, mis katusele kolmnurgakujuliselt kokku käivad :D), siis panime roovid(horisontaalsuunalised lauad) ära, ning kõige lõpuks panime ka katusepleki. Ilus sai, teine. Roheline katusekivi-kujuga katus. Oleks ma pilte teind, riputaks isegi üles. (Aga ei. :D)
Loome on vist suht alla käinud. Pole viimasel ajal mitte ridagi luulet kirjutanud. Okei, tuuletaldu vb veidi ja niisama enda jaoks proosat, aga luulevalda pole minu mõtted lähema aja jooksul küündinud. Veider kohati, aga samas... ega koguaeg peagi ju luuletama, või mis? :)
Aa! Ma läksin malevasse. Nujah.. linnamalevasse. Pole viga tegelikult, noori on suures koguses, ja mis eriti lahe - enamik on esimest aastat. Igatahes jah, täna oli malevakohtumine, homsest hakkan tööle. Ootan seda aega juba suht..
Ootamisest rääkides.. ma olen ilmselt maininud.. aga et ma nüüd Treffneris sees olen, siis on ka selle suhtes ootusärevus üsnagi suur. Vaikselt tutvun juba koolikaaslastega, aga nuh... "Huberti sünnipäev" on alles tulemas ja koolis jõuan ma nendega ngn veel 3 aastat tutvuda. :)
Ma hakkasin vahepeal endamisi mõtlema. Nüüdseks olen ma suhteliselt laiadele järeldustele jõudnud. Kõik, mida sa mõtled, lähebki reaalselt täide. :) Usute te seda või mitte, aga nii see on. (Nujah, te võite mind ka lihtsalt hulluks pidada :D) Igatahes on elu nüüd palju kenam. Mitte, et ma siin oma mõtetega kekata tahaks, aga ma lihtsalt pidin mainima. Seega noored ja vanad :D - lugege "Saladust" (Rhonda Whine'i raamat).
Teate te seda tunnet, kui te olete öösel arvuti taga midagi kirjutamas või noh.. ükskõik mida tegemas. Ja siis lihtsalt tunnete, et elu on nii paganama lahe asi? Noh.. vaevalt te nii spetsiifilisele kirjeldusele kaasa oskate rääkida, aga mõni ehk saab aru, mida ma mõtlen. Lihtsalt.. elu on nii lahe, ma siiralt loodan, et need, kes te seda loete nõustute minuga täielikult. Ahh, mis ma sellest ikka räägin. Parem tegelen millegi vahvaga.
Enihow.. tegelt ma tahan teile lihtsalt öelda, et nautige täiega seda, mis teie ümber on ja ka NEID, kes teie ümber on. Ärge keskenduge halbadele asjadele, mõelge vaid sellest, mis on hea. Uskuge - õnneks on vaja vähem, kui enamik ettegi suudab kujutada. :) Andestage, kui mu tekst on kohati häiriv. Ma lihtsalt tahan jagada seda õnne, mis minule päevast päeva juba puhtalt selle olemasoluga osaks saab. Aga okei, ma tõmban otsad kokku.
Nagu ma ütlesin: nautige kõike ja kõiki enda ümber. Maailm armastab igaühte meist, erandeid tegemata. Ja tsiteerides veelgi "Saladust" - kui midagi soovite, siis eelkõige: küsige, uskuge, et see on teil juba olemas ning ühel hetkel näete - seal see ongi! Hoidke üksteist ja olge lahked. Ärge pidage viha neile, kes teile on halvasti öelnud, lõppude lõpuks peavad meist kõigist ju ikkagi inimesed saama. :) Mis seal siis ikka. Nautige ilma, nautige elu, nautige Eestimaad. Ja nii uskumatu, kui see ka pole, ikka veel armastan ma teid kõiki. Millalgi kohtume, mõnega ehk juba kohtusime... kuid küllap kohtume teie kõigiga juba üsna pea. Küsimus on vaid - millal.
Seega: elage, armastage ja rokkige täiega! Hoidke üksteist ja nautige elu. Ma armastan teid kõiki, kohtumiseni tulevikus. Tsau! ;)
Kas pole suvi mitte kaunis aeg, ah? Võin juba kõigi eest vist vastata, et on küll. Ma suisa pakatan iga päev rõõmust. Okei.. vb kõlab veidi kekutamisena.. aga nii see on! :) Eriti peale seda, kui 2 väga head raamatut läbi lugesin. Aga jaa.. minu igapäevaelust pole te pidanud kaunis kaua lugema. :D Nujah.. vähemalt korraks see nüüd muutub. Andestage,(kui keegi üldse ootas :D) et nii kaua kirjutamisega aega viitsin. Lihtsalt.. suvi oli iga päev nii lahe ja kütkestav, et mitte ei leidnud aega arvuti taha istuma tulla. Aga siin ma nüüd olen, ja OII, mul on teile palju rääkida. :D
Kunagi ammu... (nujah, mäletaks, millal viimane post oli ja mis peale seda toimund on, oleks super) käisin vanavanemate suvilas. Võsivere on nimi. Päris lahe koht - tegime vennaga tööd, rohisime, kastsime kurke-tomateid, kitkusime peenraid puhtaks, parandasime linnupesakaste, puhastasime tiiki ning lõpuks magasime saunas, mis on kahtlemata asi, mida ma soovitan ära proovida, kuid KINDLASTI mitte eluviisiks muuta. :D Nujah, vanaema sai aidatud kuhjaga.. aga muidugi, see-eest saime süüa ka ikka suure kuhjaga! :)
Oeh.. mäletaks ka, mida vahepeal teinud olen.. Ah jaa! 1 mõnus nädal oli mul. Algas see esmaspäeval, kuupäeva ei mäleta. Kuni neljapäeva hilisõhtuni maal ja siis linna hansapäevadele. Ülimõnus! Ma niiväga tahaks inimesi maale külla kutsuda, aga samas.. palju on veel teha ja aega ei ole mul väga laialt jagada. Aga mul on seal ilus.. Suveköök hakkab aina enam ilmet võtma :) Täna saime ka suitsuahju valmis.. nüüd on vaja veel ka pliit teha, tagamüür laduda, korsten õigele kõrgusele ehitada ja puitpõrand panna. Aga jah... kamin, suitsuahi ja 3/4 korstent on valmis! :) Need päevad maal on kuldaväärt. Tahaks vahel maal elada.. Juba puhtalt need korrad, mil õde lihtsalt mu nime karjus ja siis ukse pealt 2 pange andis, et mina sinna kaevust vett tõstaks.. Juba see on nii.. lahe. :D Üldse mitte linnaelu. üldse mitte lihtne, aga ometi.. vahva. :) Ma hakkan vist hulluks minema.
Ah jaa! Hansapäevad. Pff... saast, nagu ikka. Turg-turg-turg, jee... ostame linaseid eesti lipuga mütse... Made in Ukraine, aga savi. Nujah, see selleks. Palju lahedam osa sellest ajast oli üritus nimega Europeade. Kindlasti olete telekas reklaami näinud. Siuke lühike, punane ja mõttetu. Aga siiski reklaam.. igatahes algas Europeade minu jaoks Emajõe kaldal, teisel pool Raekoda. Seal oli säärane koht nagu "Jõelinn", kus siis laval erinevad trupid üles astusid. Mingid lipu-tantsijad olid seal. Hullult lahe oli vaadata paraadilippe lendamas siia-sinna :D Oleksite võinud seal olla. :) Aga jah.. paari päeva jooksul nägin nii mitmetegi maade rahvatantsu ja tantsijaid. Mõnega tegin suisa juttu, aga need pole suuremat märkimist väärivad. Kusjuures minu isa esines ka. :) Rahvatantsuga. Esimest korda küll, aga loodetavasti jätkab ta sel alal veel kaua. Lõppkontsert oli kaa. Üliäge kusjuures.. Tahaks ka tantsida.. ah, küll jõuab. Andke andeks, et ma nii palju mõttetut teksti kirjutan. :D Ma lihtsalt ei oska end preagu paremini väljendada. :)
Treffneristidega hakkan ka nüüd vist vaikselt üha enam tuttavaks saama. Või noh.. vähemalt mõnega. :D Juba ootan sügist.. kuigi veel enam ootan allesolevat suve.. nii palju tahaks veel teha.. Paintballi võiks heade sõpradega mängida ja Maci parvele võiks veel sattuda.. ja tulevaste lennukaaslastega tahaks muidugi veel tutvuda palju. Ah jaa! Folk tuleb ju! Sinna on plaan minna. Iseasi, palju kontserte kuulatud saab, aga peamine on täiega fun'ida. :D Aga küllap ma seda teengi. Peamine, et igav ei oleks ja et uute inimestega kohtuks. That's the goal :) Eks ma blogin folgist, kui tagasi juhtun... Nujah.. Loodetavasti mitte mitu nädalat hiljem.
Oii, mis kell on.. ma igaks juhuks jätan mainimata. Aga magama peaks minema tõesti. Kõrvus laulab ikka Taylor Swift: http://www.youtube.com/watch?v=0WNKdKW6Mh4&feature=feedlik "Ain't Nothing Bout You" on loo nimi. Mulle meeldib väga, eks vaadake ise, kuda istub. Aga mina nüüd tõesti lähen. Loodetavasti kohtume teie kõigiga juba õige pea. Mine tea.. võibolla folgil, võibolla niisama.. kes teab, aga kohtumata me ei jää! AA! JAA! Raamat "Saladus" - Rhonda Whyne'i poolt. VÄGA hea raamat, soovitan absoluudselt kõigile. 200lk, pole just kuigi raske :) Aga hea küll, mis seal siis ikka. Olge tublid, hoidke ja armastage üksteist ning olge avatud elu väljakutsetele. Olge lahked, mõelge lahkeid mõtteid ja ka maailm on teie vastu lahke. Kokkuvõtvalt siis klassikalist moodi: Elage, rokkige ja armastage täiega! :) Oli meeldiv taas kirjutada, loodan, et ka teil on meeldiv taas lugeda. Usute te seda või mitte.. aga ma armastan teid kõiki, kes te seal olete :) Teate te mind, või mitte.. te muudate selle maailma just selliseks, kus ma elada tahaksin. Aitäh ja head ööd teile kõigile. Kohtume pea! ;)
Kuidas suvi edeneb? :D Paganama kähku läheb, kas te ei leia? Nujah.. minu suvi kulgeb.. ütleme nii, et... vahvasti. Pole mingit ülearu kiiret, kuid pole ka tohutuid igavusehetki. Nujah, peaks ehk rääkima veel sellest, millest eelmine kord ajanappuse tõttu rääkimata jäi. Aga et ma ei raatsi teile suuri asju rääkimata jätta, siis mainin siiski kiirelt ära.
Peale parvelkäiku tulin koju ja puhkasin möödunud seiklusest. Jah, tõesti, oli hullult lahe, kuid minul ootas veel tol õhtul ees pakkimistöö. Kuigi jah, õhtul ma selleni muidugist ei jõudnud. Niisiis pakkisin ma omad kotid hommikul. Kaasa tuli siis suur kott kõige varustusega ja kitarrikott, teadagi mis varustusega. :D Bussiga Kaubamaja peatusesse, sealt Vanemuise ette, sealt bussi ja sealt siis Mustveesse :) Asi oli nimelt laagris, kuhu ma minemas olin. Tegemist oli 3D koguduse laagriga, kuhu ka mina minemas olin. Ei, kristlane ma pole ja suure tõenäosusega ma selleks ka ei hakka, aga siiski olin ma seal. :) Jah.. 4 päeva laulu, sporti, seiklusmänge, ujumist ja Jumalasõna.. Mida iganes te ka ei arva, minu jaoks oli see awesome. :)
Vahepeal olen teinud veel teisigi asju, aga küllap pole need nõnda suured olnud, et ma neid meenutada maldaks. Kuigi jaa! :D Kaisa pool oli lahe filmikas. 4 suur krõpsupakki, 5 liitrit karastusjooke ja 5 liitrit jäätist, Sweenie Todd ja ruttu hommikusse suubuv öö.. väga lahe kogemus. Kindlasti kunagi suvel peab veel filmiõhtuid tegema.. Aga siis on lihtsalt rohkem jäätist vaja.
Ma niiväga tahaksin ette kujutada, et mu lauseis peitub miskit, millest ka teised inimesed kasu saaks.. paraku aga ei suuda ma säärast mõtet leida. Seega ma lihtsalt ajan tühja loba. Kel igav, see ehk loeb, kellel muudki teha.. tehke muud! :D Jah.. suvi läheb kiirelt ja varsti ongi kooliaeg käes. Ütlen siingi siis ära, et minu keskkool möödub (eeldatavasti) Treffneris. Välja ma vast ei kuku, niiet ehk saab need 3 aastat seal ära käidud. Aga üks on kindel.. isiksust ma endal ära solkida ei lase ja teatrist ma ka ei loobu. Njah.. kirjutasin just luuletuse.. veider - poole tunni jooksul ei ole ma sõnagi blogiposti kirja pannud.. nujah, kuni preaguseni.
Mõelge, kui vahva oleks, kui kõik su sõbrad tuleksid kokku kuskile järve äärde, kus ei ole prahti ja kus on lõkkeplats ja mõnus koht kust vette minna.. Mõelge, kui vahva oleks seal lõkkevalgel istuda, kõik koos laulda, nii et keegi mängib kitarri ja keegi patsutab rütmi. Või siis.. mõelge, kui vahva oleks ehitada puu otsa onn. Just nagu Ameerika filmides. Ja siis kõik tuleksid sinna ja teeks ühe vahva peo. Või siis võiks ehitada allveelaeva. Nagu täitsa ise. Ja siis sukelduda sellega mõne järve põhja ja siis kambakesi naljatada mõne vana põhjavajunud saapa või konservikarbi peale: "näed.. ongi aare :D" Või... minna seltskonnaga kuskile aasale.. võtta kaasa mõõku ja vibusid, ambe ja odasid... ja siis mängida, et on keskaeg ja elada nagu toona inimesed elasid.. Ja siis ehitada värbamistelk ja treeninglaager ja võitlusplatsid ja vibulasketiirud.. ja siis käia jahil või kalal ja süüagi lõkkel grillitud liha ja sinna juurde ehtsat rukkileiba. Nagu.. ehtsat ahjustehtud rukkileiba, mitte mingit Fazeri musta leiba. Ja siis... Tahaks täiega lennata lennukiga... Sellise 1. maailmasõja aegse "paberlennukiga", nagu toona kutsuti.. Siuke värviline.. Antanti oma.. Kollakas-rohelist värvi. 2 istekohaga. Ja siis võiks neid lennukeid olla palju.. vähemalt 10.. ja siis võiks mitu päeva angaaride juures seltskonnaga koos teooriat õppida ja lõbutseda.. ja siis teha koos mitu lahedat lendu ja nautida tunnet, kuis pilved sust mööda lendavad.. ja siis teha koos üks hästi lõbus grupipilt.. siuke pruunikas toonis, nagu 1. maailmasõja aegsed piltid ikka. Teate küll.. sellised, kus terve eskadrill on peal ja kõigi näod naeratavad, olgugi, et käimas on sõda.. Gaad... miks ma teile seda räägin? Miks ma ÜLDSE seda räägin?! Ahh, kuradile, ma ei raatsi ära ka kustutada. Ah, olgu siis pealegi.. aga vähemalt teate, millest Kalle vahel unistab :)
Aga teate mis.. ma lähen nüüd ja kirjutan vist veel luulet.. või noh.. midagi sellesarnast. Aga paar lugu, mida ma lihtsalt hingest soovitan kuulata. Esimene on Christina Perri - "Arms", teine on Ingrid Michaelson - "You and I" ja kolmas on Carla Bruni - "Quelqu'un m'a dit". Väga leebe kraam, metali-fännidele ei soovita :) Igatahes.. ära ma lähengi. Küllap me veel kohtume.. Kui mitte homme, siis võibolla.. millalgi teinekord? ;) Aga millalgi kindlasti. Olge siis ikka head üksteise vastu, olge avatud elu uutele väljakutsetele ja ärge iial mõelge "ma ei saaks hakkama". Ja nuh... elage, rokkige ja armastage ikka ka.. täiega, eks? ;) Nüüd aga mina lähen.. kes tahab, tulgu järele. Tsau! :)
Tore teile taas kirjutada. Pole päris ammu mahti saanud.. aga tõesti.. peab mainima, et kogu aja, mille arvelt olen kirjutamata jätnud, olen elanud oma elu nii lahedalt, kui ehk oskan ette kujutada.
Et anda teile ehk veidi aimu, milline ootuseärevus mind valdas, siis annan teile 1 oma postituse aadressi: http://kalleuusblogi.blogspot.com/2010/06/kordumatu-unustamatu-pole-sonu-parim.html Lugege see läbi ja kui siis teate, mida teadsin ennast ees ootavat, siis lugege alles siit edasi.
Jah... Suur seiklus oli taas üle aasta aset leidmas ja mina ootasin seda muidugi suure õhinaga. Pakkisime asju, võtsin ka oma kitarri ühes.. nii igaks juhuks - äkki läheb vaja. Asjad autosse laadinud, põrutasime Ainari elukoha juurde Emajõe kaldal. Viimane oli telefonitsi hõivatud ühe elektrikuga, kes pidi töö juba 2 päeva tagasi tehtud saama, kuid miskipärast kadus justkui jäljetult. Kui asi siiski kella 21.00ks lahendatud sai, olime me juba kõik kompsud parvele laadinud ja MÕN:U (Mõnnu) läks jälle teele. Sain minagi rooli katsuda.
Nujah.. esimene päev jõudis kiirelt ööle üle kasvada ja pidu läks lahti. Sööki, jooki, laulu ja palju naeru.. ma vist ei unusta seda iialgi :) Nujah... kui kell sai piisavalt palju, otsustasime mu isa, ema, Ainar ja mina, et aeg on välja võtta kitarr. Asusime laulma parve tagaossa, kust laulu kestis pea kella 5ni hommikul. Öösel otsustasin magada katusel. Jah, parvel on katus :D. Õigemini öeldes oli seal SAUN, millel oli katus, aga noh... see selleks. Igatahes kupatasid mind öösel Ainar ja paps telki ümber, kuna vihma hakkas sadama. Nujah - märjaks sain ma nigunii, kuna toetusin peaga vastu telgi seina.
Hommik algas paar tundi hiljem - kell 8 saime juba hommikusööki ja seadsime suuna Peipsile. Njaa.. pootsman sain ma olla päris pikka aega :) Aga jah.. ühel hetkel jõudsimegi Peipsile ning olles andnud rooli üle oma vennale, suundusin katusele seda kõike imetlema. Jube kaunis oli vaadata ülevalt Peipsi järve.. tõesti kaunis. Seejärel läksin mina, ning keerasin end kajutis põhku.. olin siiski tol hetkel vaid 2,5 tunnise unega :)
Ärkasin kohas, millel nimeks Kalli järv. Njah.. embavaid linde ja kalu seal küll näha ei olnud, kuid veetase oli keskmiselt nii 2 meetrit sügav. Sain proovida nii veelauda kui veesuuski.. viimased olid lahedamad. Seejärel sain ka ise Jeti selga istuda. Kui Ainar alguses ütles, et "kohe peale starti lükkad gaasi täiesti põhja," vajus süda ikka veidi saapasäärde küll. Kui aga ma nõnda talitasingi.. läks nii 3 sekundit, kuni mu suule ilmus naeratus, mida võib vahel näha ehk selle lapse suul, kes just äsja on õppinud jalgrattal ilma abiratasteta sõitma. Nujah, kannapöörded olid ikka lemmikud :) Ma lihtsalt armastan seda masinat. Näe - 1 vähe teravam pilt ka(On jah veits David Hasselhof'i moodi :D)
Peale seda vaatasin veidi, kuidas Mac(Ainar) mu venda Kristot vee peal Jeti taga lohisevas tuubis vedas. Paistis päris lihtne olevat. Teiste soovitusel läksin ka ise... ja teate... see on 1 imelisemaid füüsilisi kontakte veega, mida ma eal olen kogenud. Kujutage ette: te sõidate jeti taga lohiseva tuubi peal. Teie käed hoiavad kinni sangadest ning teie põlved sõna otseses mõttes LIBISEVAD üle veepinna. Ilmselt ei suuda ma nõnda eales õiget tunnet edasi anda.. aga lihtsalt.. see oli nii äge. Kuigi jah :D Nagu Macile kohane.. viimane kurv oli suht tappev. Kukkusin nii 10 meetrit mööda veepinda edasi nagu lutsukivi. Peas lugesin veel sekundeid, et kaua ma siin veel lendan. Maandumine oli aga jamh... natuke valus. Nagu ma toonagi ütlesin: "Te võite kala tulelt ära võtta, mul on tunne, et siit saab kohe munaputru." :)
Nujah. Ka sel ööl lauldi palju. Aga seekord ainult mina ja kapten Ainar ise. Kõigepealt tiir saunas, ning siis laulsime, naersime ja rääkisime pea pool ööd. Nii mõnigi küsimus sai läbi arutatud ja magama minnes oli kohe targem tunne sees. Hommikul läksid Ainar ja Alo kummipaadiga võsastikku hauge püüdma. Meie jäime aga parvele. Üldsegi oli meid kokku 8: mina, mu vend Kristo, mu ema Piret ja mu isa Guido, Ainar(kapten), Alo(parem käsi), Einar ja tema naine Sirje. Kusjuures tõmbas Einar välja 3 haugi - suurim neist 2,4 kilone. Nujah.. kui Ainar ja Alo tagasi jõudsid, tuli välja, et neil oli suisa 16 haugi (millele tasub lisada need, mis alamõõdulisuse tõttu vette tagasi visati).
Jah.. peale seda läksime kodusadamasse tagasi.. Enamiku sellest teekonnast olingi roolis mina. Ning lõpuks jõudsimegi kodusadamasse, kus haugid võrdselt ära jagati, parv korda tehti, üksteisega hüvasti jäeti ning koju mindi. Oeh.. taaskord üritus, mis iial meelest ei unune. Ainarile olen ma vist suht igavesti tänulik. Juba lihtsalt selle eest, mida ta õigel hetkel öelda oskab. Aga jah.. säärane see lugu oligi. :) 1 lahedam jupike minu elust, ehk oleks teilegi meeldinud seal olla.
Nüüd aga on minul aeg magama minna. Seljataga on laager, millest ma teile kindlasti peagi blogin. Praegu aga olen ma rampväsinud ja ootan hetke, mil võin rahus magama heita. Okei, inimesed.. hoidke üksteist. Kui seda ei tee, pole elu pooltki nii vahva. Jah, elage, rokkige ja armastage täiega.. minge välja, ärge taeva pärast istuge toas. Organiseerige, olge aktiivsed, elage! Või siis... nagu mu hea sõber Kristjan kunagi ütles: "Ela nii, nagu tunned, et on õige - siis oledki õnnelik." Elage teie ka õnnelikult. Kunagi kohtume... mine tea, äkki trehvab? Head ööd. :)
