Hei-hopsti! :)
Ma ei teagi, miks ma siia istusin. Midagi otseselt rääkida pole, aga samas tundsin piisavalt suurt tungi midagi kirja panna. Kes loodab siit midagi paljuütlevat leida, vajutagu juba kiirelt "back" nuppu. Ma lihtsalt tahtsin pigem enda jaoks mõtteid kirja panna.. hope you don't mind it :) Ja.. kui, siis mitte palju.
Mainin ära ka ainsa asja, mis mu jutus kandvat on: malev algas. Tähe noortekeskuse töömalev. Enesetapp, kui nii võib öelda.. pole vist iial mõttetumate töödega malevas olnud. Nujah, seltskond on omajagu kirju... hea seegi, kaalub üles. Mõne noorega olen ka tuttavaks saand, enamikku tean veel siiski vaid nime-või nägupidi. Kõige enam ehk ängistabki maleva juures see, et teha tuleb tööd, mille tegemiseks põhjust ei ole. Nuh... toon näite: tuli tõsta tühjaks kolikamber, riiulid korda seada ja asjad uuesti sisse tõsta. Tegimegi nõnda, leidmata ühtegi viga riiulite süsteemilises jaotuses. Kõik asjad tagasi ladunud, olime oma tööga valmis. 3 tundi... lihtsalt selleks, et tõdeda: "JAH! See oli juba enne nii!"
Nõme.. aga mis seal ikka, vähemasti saab tasuta tsirkust... või kuidas iganes me seda töötamist seal nimetada saame. :D
Tartus sadas täna vihma.. Suhteliselt vähe aega, kes tähele pani, vaatas ilmselt aknast välja. :) Mina panin. Luuletasin veidi, kuid ei pidanud seda piisavalt ideed-kandvaks, et see blogisse üles panna. Nujah, vähemasti oli armas aina külmemaks kiskuvat augustivihma vaadata. Samas... veidi melanhoolne tuju tuli peale, aga jumal temaga.
Enesele õnneks avastasin, et mulle siiski meeldib lugeda. Ma olin tänu 9. klassi kohustuslikule kirjandusele juba selle vastu huvi kaotanud. Aga et mul täna mitte midagi teha ei olnud, sain jälle selle endale meeldivaks muuta. Armas. Asi, mida te teadma ei pidanud, aga teada te seda saite. Haa! :D
AA! Kui asi juba isiklikuks läks, siis mainin(tõtt-öelda lihtsalt enese pärast) ära, et sain oma elu 1. laulu 100% valmis. Amazing, kas pole? Vana see Mozart oli, kui ta oma esimese reaalse sümfoonia kirjutas?... 10?! :S
Nujah. Laulu saate ehk ka kunagi kuulma.. kui mina ja kitarr sinna juhtume, kus teie olete muidugi :)
Öö on päev, milles valgust ei ole.. kuid päevas on pimedust enam, kui öös. Maitea. Mõni vb saab aru, kui piisavalt boheem on :D Kes ei saa... nuh.. järelikult olete te targemad, kui mina :) Tegelt.. ma ei teagi, miks ma siia preagu kirjutan.
Tõtt-öelda tahaks ma preagu maal olla paari toreda inimesega. Või siis Peipsil loksuda.. või siis juba filmiööle minna..(kes teab, see teab. Kes ei tea, see ei saagi teada :D) Tegelt tahaks preagu lihtsalt hästi kõrgel maa ja taeva vahel kõikuda, siis allapoole kukkuda ja siis ööpimeduses langevarjuga kuskile põllule maanduda, kus täiesti juhuslikult on mind ootamas telk, magamiskott, kuum teevesi ja lõke. Ehk siis, mida ma öelda oskan: Imagine rules the world! :) Or at least... my world.
Aga okei, ma hoian end ka veits vaos. Elu on tõesti ilus koht, ärge hakake vaidlemagi üldse. Olge siis teiegi tublid, ärge kartke erineda või oma arvamust välja öelda. Pole põhjust. Igatahes, remember: olge head üksteise vastu, austage teisi, austage ennast! Andestage, kui mu tekst on veidi liialt emotsionaalne, ma lihtsalt ei osanud millestki olulisest kirjutada :) Te kõik olete mulle kallid. Kunagi kohtume. Pariisis? - eks me näe. Nüüd aga lahkun mina unehõlma. Oli meeldiv kirjutada.. kohtumiseni tulevikus! Head ööd! :)
AA! Ma armastan teid kõiki! Päriselt! ;)
Ps. Je vous aime tous
No comments:
Post a Comment