Hei, maailm. :)
Kuidas sa elanud oled? Hästi? mina ka. Ma olen nüüd juba 11. klassis, kas tead... Jamh, muidugi sa tead. Ma olin mitmel korral vaid hetke kaugusel, et see krempel siin ära kustutada ja veel veel vähem kaugel sellest, et kasvõ midagi kirjutada. Seda ma aga ei teinud ja nüüd ei lasu mul muud õigustust, kui et.. ma ei tundnud, et ma oleksin tahtnud.
Nüüd pöördun ma teie poole, armsad lugejad. Ma siiralt loodan, et te ei oodanud seda posti pikisilmi, sest kui, siis saite te küll parasjagu aega oodata. Ma ei suuda ilmselt kokku võtta seda kõike, mis möödunud aja sees juhtund on ja ma vist isegi ei ürita mitte. Ütleme lihtsalt nii, et armas on taas klaviatuuri klõbistada ja teada, et nii mõnigi loeb seda ja saab ehk oma päeva midagi, mida seal muidu ei oleks.
Koolis läheb mul hästi. :D Kah mul teadmine, koolis läheb hästi, eksole - aga te ise kirjutaks seda ka! Kindlasti kirjutaks. Üheteistkümnes klass on siiani kõvasti meeldivam kui kümnes ning mul oli õigus - vaadata kooli peal uusi rebaseid ei ole mitte midagi erilist. Siiski, peab tunnistama, et mitmed asjad on muutunud. Inimesed muutuvad, ained ja isegi neist arusaadavus muutub! :) Me korraldame balli preagu klassiga. Oh sa juudas, see on juba 5 päeva pärast. Mina ei oleks sellist balli teinud, aga et ta selline tõesti tuleb, ei ole mul midagi lisada. Teemaks saab "Tere, Perestroika!" ning me ootame kõiki treffneriste jalga keerutama :)
(õhh, kui rõvedalt see kõlas...)
Mu arvamused maailma osas ei ole erilist muutunud. Jätkuvalt ütleb mõni mulle romantik, teine aga sadist. Nujah, ehk ongi hea :D Mul on nüüd armsam. Gerda on ta nimi :) Ta on kallis mulle... Väga. Okei, anna andeks, kallis, ma ei ole sellest teemast eriti oskuslik rääkija :D Teile aga, kallid lugejad, soovitan soojalt pontšikuid süüa. Mitte, et ma tahaks teid paksuks ajada, aga lihtsalt - oleme ausad: te pole teab-mis ajast pontšikuid söönud, ega ju? ;) (jajah, mida iganes, sa võid mind mõnitada selle eest :D)
Ah jaa. Luule. Njaa - vähem. Võibolla sellest, et aega ei ole nõnda palju.. võibolla sellest, et ma lihtsalt ei oska enam luulelainele minna. Proosat kirjutan ma küll hea meelega, aga see on juba pikem jutt. Kooriga läheb meil viimaks hästi(jutt käib Treffneri segakoorist Anima, mis läbi raskuste on minu jaoks isegi rahuldava oskuslikkuse taseme saavutanud. Palju õnne meile!), kuigi jah, eks see võttis ka omajagu jebimist. Mõlemad koorilaagrid jäid sel aastal ära. Esimene toimus lihtsalt hilise proovina ja teine jäi sootuks ää, kuna saalihokimängijad leidsid, et nemad vajavad saali rohkem kui meie. Tjah - ööseks oli koolimaja nii või naa tühi :D
Urus näitlen ma tublisti. Või noh - ma loodan, et tublisti. Läheb seal küll hästi. Jaanuaris on minek Sotši, kus on Maailma Kooliteatrite festival ning enne seda anname ka Tartus paar etendust(annan teada). Uus etendus on samuti vinge. Seda näete teie küll esmakordselt märtsis, aga ma luban, et see saab olema vahva. Kas just nii vahva kui eelmine, ent vahva igatahes.
Ma köhin siin preagu, mu kurgus on kibe,
mu ees on üks öö ja tuledevile,
mis kuigi ma läitnud olen küünaldel leegid
Sealt aknast nii valjusti vastu mul pleegib.
Ja mitte, et kardaks, ma väriseks, ei.
Ma hästi näen kollaseid valgustud' teid.
Vaid pigem ma küsida endalt saan mahti..
kus kadus me päike? Mis on temal lahti?
Ja kuigi ma selgelt näen tuledesäras,
pea püsti ma hoian ses argises käras
ja KUIGI see valgus mult miskit ei oota
siis rohkemat julgesin... ma temalt ehk loota.
Pea koidab taas hommik ja öö jälle tuleb
ja siis jälle päev ja õhtused tuled...
kui süütab need keegi, miks mõelnud ta pole.
Külm valgus öösoojuses... see lihtsalt on kole.
Ning tõesti, ma proovisin valgust siis matta
tuhandest kardinast ära ta katta.
Ja süütasin laual ma plastmassist tule...
ja mõistsin...
Iga sosina tappa võib valgus, mis tuleb.
Tuleb, ei astu, vaid kukub ta kaela,
Ehk selleks ma uinumaks näengi nüüd vaeva?
Ehk siis ma armastan teid jätkuvalt. :D Hoolimata sellest, et üle 3 kuu on möödas, te olete ikkagi vahvad ja ma ei suudaks ette kujutada päevagi selleta, et te seda lahedaks ei teeks. ;) Ma avastasin - inimesed siin maailmas on nagu muusikapalad. Nad kõik puudutavad sind, nad kõik mängivad sulle oma loo. Mõni uinutab sind, mõni rahustab, mõni paneb su sädemeid pilduma ja mõni tahab lihtsalt tapma panna. Aga nad kõik saavad mingil hetkel läbi ning sa saad ise valida, millisele loole sa "replay" vajutad. Oeh, ma hakkan jälle pehmekeseks muutuma. Olge tublid :) Seda te juba teate, et te vahvad olete, seega lihtsalt leidke maailmas õnne ja te ei oska seal enam igapäevast õnnetust näha. Oli tore teile taas kirjutada, võiks vist isegi aitäh öelda. Igatahes olge mõnusad ning hoidke üksteist. Et mu blogger ei lase videoid lisada, siis panen ainult soovitusena. Laule ei ole palju, ainult üks ja kaks. Ning jah... Aitäh teile!
Ps. Je vous aime tous!
