Teadsa Kalle!

Tead sa, Kalle, mida sa võiksid teha?

Sa võiksid minna raamatukokku õppima. Üksinda õppima ja kasutada kellegi teise materjale.
Sa võiksid minna trepist üles, märgata 1. korrusel imekaunist tütarlast, kes sulle naeratab ja edasi minna. Minna lihtsalt edasi, trepist üles. Ütlemata talle tere või küsimata nime, andmata talle märku, et ta on imekaunis. Mine lihtsalt edasi.
Sa võiksid trükkida välja enda ja oma kursaõe kohustusliku essee ja jääda siis selle esitamisega hiljaks. Tõesõna, lihtsalt paar minutit, nii, et sa näed, kuidas viimane haldusosakonna töötaja majast oma väikse lapsega lahkub.
Tead, mis sa võiksid veel teha?
Tead sa, mida sa PEAKSID tegema???

Tead ju isegi.
Minema ruttu tagasi esimesele korrusele, selle neiu juurde ja küsima talt midagi väga lambist. Kas sa oled teda kusagil kohanud vms. Kas ta teab, et ta näeb imekaunis välja. Kas ta teab, et SINU JAOKS näeb ta imekaunis välja. Küsima talt veidikene naljatledes, et kui sess kunagi raskete aegade kiuste läbi saab, siis kas ta tuleks sinuga välja. Ükskõik kuhu ta tahab minna. Näiteks Emajõele jalutama? Selleks ajaks on jõgi ammugi jääs.

Aga sa ei lähe. Sa ei lähe, sest sa arvad, et see oleks labane, pealetükkiv ja kohatu. Sa arvad, et ta ütleks ei. Sa kardad, et ta ütleks ei. Argpüks.
Ainus, mida sa ei karda kuulata, on köhatused ja klaviatuuriklõbinad raamatukogu lugemissaalis. Haigutused, ajude raginad ja igatsuseohked. Hea seegi, hädapätakas. Sa pole ainus endasugune.

Viisteist kakskümmend neli

Sõidab vankreid värvilisi mööda maanteid
sini-puna-rohelisi mööda maanteid.
Edasi vaid läbi maa ja läbi linna,
mitte iial tulla, ainult minna, minna...

Tallinn. Killuke seda, mida ma niiväga pelgan ja ometigi vajan. See teine tee, minemise tee. Kümmekond tutvust, kui sedagi, hajusad momendid iseenda ja enese rõõmudega ning mitte midagi sellist, mis oleks kuidagigiviisi "asjalik". Tõsi, ma õppisin ära ühe hea anekdoodi - kah võit.

Tee Tartusse on alati olnud kuidagi kummaline. Ma ei ole sel teel iialgi magada suutnud, kas siis ootusest või hirmust midagi maha magada. Jõuame Põltsamaale.. möödunud torm on siin jälle palju pahandust teinud. Bussi ees ootab persetäis inimesi. Tartusse.

Ja ma ei tea, miks ma nukker olen. Kui siis, ehk aiman, aga ometigi ei tea. Ootus vaadata esimest korda vastu eksamitööle, loota küsimusi, millele ma ehk vähekenegi oskan vastata. Kuidagi seosetu...

Paljuks, kui vähe mina oskan inimesi lugeda on kõik täna kuidagi teise näoga. Ma ei ütle, et pettunud, kurvad või löödud. Lihtsalt... veel enne, kui päike päris-päris looja läheb terendab kõigi nägudelt teatav väsimus. Kas siis endast, kodust, kohustusest või kohustusetusest.

Päike loojub. Küünlad ilmuvad silme ette. Tahi ja vaha uinutav lõhn. Vanilliaroom, küllap samuti küünlast. Ja väsimus tuleb peale. Soojus võtab aeglaselt-aeglaselt keha üle. Puudutab hellalt pead, suudleb hästi tasa ja võtab oma lainetava tiiva alla, nagu oleksin ma mingi rohulible või heinapuhmas kuldse päikese käes. Soe hakkab... hea hakkab. Vaevu mõni minut veel on jäänud. Viisteist, nelikümmend kaks. Aeg mängib vingerpussi.

Iga õhtupuna kingib uue lee,
aga teada siiski ammugi on see...
Saja mäe ja oru taga, tuhat õnnelootust magab,
lõppeb värvilistel vankritel kord rännutee.
Keset kaunist silmapiiri,
keset kuldseid päiksekiiri,
lõppeb värvilistel vankritel kord tee.