Teadsa Kalle!

Tead sa, Kalle, mida sa võiksid teha?

Sa võiksid minna raamatukokku õppima. Üksinda õppima ja kasutada kellegi teise materjale.
Sa võiksid minna trepist üles, märgata 1. korrusel imekaunist tütarlast, kes sulle naeratab ja edasi minna. Minna lihtsalt edasi, trepist üles. Ütlemata talle tere või küsimata nime, andmata talle märku, et ta on imekaunis. Mine lihtsalt edasi.
Sa võiksid trükkida välja enda ja oma kursaõe kohustusliku essee ja jääda siis selle esitamisega hiljaks. Tõesõna, lihtsalt paar minutit, nii, et sa näed, kuidas viimane haldusosakonna töötaja majast oma väikse lapsega lahkub.
Tead, mis sa võiksid veel teha?
Tead sa, mida sa PEAKSID tegema???

Tead ju isegi.
Minema ruttu tagasi esimesele korrusele, selle neiu juurde ja küsima talt midagi väga lambist. Kas sa oled teda kusagil kohanud vms. Kas ta teab, et ta näeb imekaunis välja. Kas ta teab, et SINU JAOKS näeb ta imekaunis välja. Küsima talt veidikene naljatledes, et kui sess kunagi raskete aegade kiuste läbi saab, siis kas ta tuleks sinuga välja. Ükskõik kuhu ta tahab minna. Näiteks Emajõele jalutama? Selleks ajaks on jõgi ammugi jääs.

Aga sa ei lähe. Sa ei lähe, sest sa arvad, et see oleks labane, pealetükkiv ja kohatu. Sa arvad, et ta ütleks ei. Sa kardad, et ta ütleks ei. Argpüks.
Ainus, mida sa ei karda kuulata, on köhatused ja klaviatuuriklõbinad raamatukogu lugemissaalis. Haigutused, ajude raginad ja igatsuseohked. Hea seegi, hädapätakas. Sa pole ainus endasugune.