Tore teile taas kirjutada. Pole päris ammu mahti saanud.. aga tõesti.. peab mainima, et kogu aja, mille arvelt olen kirjutamata jätnud, olen elanud oma elu nii lahedalt, kui ehk oskan ette kujutada.
Et anda teile ehk veidi aimu, milline ootuseärevus mind valdas, siis annan teile 1 oma postituse aadressi: http://kalleuusblogi.blogspot.com/2010/06/kordumatu-unustamatu-pole-sonu-parim.html Lugege see läbi ja kui siis teate, mida teadsin ennast ees ootavat, siis lugege alles siit edasi.
Jah... Suur seiklus oli taas üle aasta aset leidmas ja mina ootasin seda muidugi suure õhinaga. Pakkisime asju, võtsin ka oma kitarri ühes.. nii igaks juhuks - äkki läheb vaja. Asjad autosse laadinud, põrutasime Ainari elukoha juurde Emajõe kaldal. Viimane oli telefonitsi hõivatud ühe elektrikuga, kes pidi töö juba 2 päeva tagasi tehtud saama, kuid miskipärast kadus justkui jäljetult.
Kui asi siiski kella 21.00ks lahendatud sai, olime me juba kõik kompsud parvele laadinud ja MÕN:U (Mõnnu) läks jälle teele. Sain minagi rooli katsuda.
Nujah.. esimene päev jõudis kiirelt ööle üle kasvada ja pidu läks lahti. Sööki, jooki, laulu ja palju naeru.. ma vist ei unusta seda iialgi :) Nujah... kui kell sai piisavalt palju, otsustasime mu isa, ema, Ainar ja mina, et aeg on välja võtta kitarr. Asusime laulma parve tagaossa, kust laulu kestis pea kella 5ni hommikul.
Öösel otsustasin magada katusel. Jah, parvel on katus :D. Õigemini öeldes oli seal SAUN, millel oli katus, aga noh... see selleks.
Igatahes kupatasid mind öösel Ainar ja paps telki ümber, kuna vihma hakkas sadama. Nujah - märjaks sain ma nigunii, kuna toetusin peaga vastu telgi seina.
Hommik algas paar tundi hiljem - kell 8 saime juba hommikusööki ja seadsime suuna Peipsile. Njaa.. pootsman sain ma olla päris pikka aega :) Aga jah.. ühel hetkel jõudsimegi Peipsile ning olles andnud rooli üle oma vennale, suundusin katusele seda kõike imetlema. Jube kaunis oli vaadata ülevalt Peipsi järve.. tõesti kaunis. Seejärel läksin mina, ning keerasin end kajutis põhku.. olin siiski tol hetkel vaid 2,5 tunnise unega :)
Ärkasin kohas, millel nimeks Kalli järv. Njah.. embavaid linde ja kalu seal küll näha ei olnud, kuid veetase oli keskmiselt nii 2 meetrit sügav. Sain proovida nii veelauda kui veesuuski.. viimased olid lahedamad. Seejärel sain ka ise Jeti selga istuda. Kui Ainar alguses ütles, et "kohe peale starti lükkad gaasi täiesti põhja," vajus süda ikka veidi saapasäärde küll. Kui aga ma nõnda talitasingi.. läks nii 3 sekundit, kuni mu suule ilmus naeratus, mida võib vahel näha ehk selle lapse suul, kes just äsja on õppinud jalgrattal ilma abiratasteta sõitma. Nujah, kannapöörded olid ikka lemmikud :) Ma lihtsalt armastan seda masinat. Näe - 1 vähe teravam pilt ka(On jah veits David Hasselhof'i moodi :D)
Peale seda vaatasin veidi, kuidas Mac(Ainar) mu venda Kristot vee peal Jeti taga lohisevas tuubis vedas. Paistis päris lihtne olevat. Teiste soovitusel läksin ka ise... ja teate... see on 1 imelisemaid füüsilisi kontakte veega, mida ma eal olen kogenud. Kujutage ette: te sõidate jeti taga lohiseva tuubi peal. Teie käed hoiavad kinni sangadest ning teie põlved sõna otseses mõttes LIBISEVAD üle veepinna. Ilmselt ei suuda ma nõnda eales õiget tunnet edasi anda.. aga lihtsalt.. see oli nii äge. Kuigi jah :D Nagu Macile kohane.. viimane kurv oli suht tappev. Kukkusin nii 10 meetrit mööda veepinda edasi nagu lutsukivi. Peas lugesin veel sekundeid, et kaua ma siin veel lendan. Maandumine oli aga jamh... natuke valus. Nagu ma toonagi ütlesin: "Te võite kala tulelt ära võtta, mul on tunne, et siit saab kohe munaputru." :)
Nujah. Ka sel ööl lauldi palju. Aga seekord ainult mina ja kapten Ainar ise. Kõigepealt tiir saunas, ning siis laulsime, naersime ja rääkisime pea pool ööd. Nii mõnigi küsimus sai läbi arutatud ja magama minnes oli kohe targem tunne sees. Hommikul läksid Ainar ja Alo kummipaadiga võsastikku hauge püüdma. Meie jäime aga parvele. Üldsegi oli meid kokku 8: mina, mu vend Kristo, mu ema Piret ja mu isa Guido, Ainar(kapten), Alo(parem käsi), Einar ja tema naine Sirje. Kusjuures tõmbas Einar välja 3 haugi - suurim neist 2,4 kilone.
Nujah.. kui Ainar ja Alo tagasi jõudsid, tuli välja, et neil oli suisa 16 haugi (millele tasub lisada need, mis alamõõdulisuse tõttu vette tagasi visati).
Jah.. peale seda läksime kodusadamasse tagasi.. Enamiku sellest teekonnast olingi roolis mina. Ning lõpuks jõudsimegi kodusadamasse, kus haugid võrdselt ära jagati, parv korda tehti, üksteisega hüvasti jäeti ning koju mindi.
Oeh.. taaskord üritus, mis iial meelest ei unune. Ainarile olen ma vist suht igavesti tänulik. Juba lihtsalt selle eest, mida ta õigel hetkel öelda oskab. Aga jah.. säärane see lugu oligi. :) 1 lahedam jupike minu elust, ehk oleks teilegi meeldinud seal olla.
Nüüd aga on minul aeg magama minna. Seljataga on laager, millest ma teile kindlasti peagi blogin. Praegu aga olen ma rampväsinud ja ootan hetke, mil võin rahus magama heita. Okei, inimesed.. hoidke üksteist. Kui seda ei tee, pole elu pooltki nii vahva. Jah, elage, rokkige ja armastage täiega.. minge välja, ärge taeva pärast istuge toas. Organiseerige, olge aktiivsed, elage! Või siis... nagu mu hea sõber Kristjan kunagi ütles: "Ela nii, nagu tunned, et on õige - siis oledki õnnelik."
Elage teie ka õnnelikult. Kunagi kohtume... mine tea, äkki trehvab?
Head ööd. :)
Ps. Je vous aime tous!
Käib salapidi öö...
No comments:
Post a Comment