Rong päikese poole

„Rong päikse poole lahkub

neljandalt perroonilt,
minuteid on alles 5,
pagas hoidke vagunis.“

Keset suitsutahmast rongijaama
vana, koltund vaksalit.
Seisan, kootud kampsunis
ja ootan oma vagunit...
Aknad tossuräämast mustad
välja näe ei meetritki
mina seisan, kaugelt kostab
vedur aina puhiseb:

Tšuhh ja tšuhh,
kaugel ära
minemas on siit see rong
tšuhh ja tšuhh, kiirelt enam
enne veel, kui kõlab gong
kellatornist, mööda sõitmas
veel üks rong on tuhinal.
kimab tuulevuhinal
küllap kraavi sõidab pea...

Kõlab kell ja läkski ära
rong nii pikk, see eelmine
teinud lärmi, teinud kära,
nüüd rahvast täis on seesmine.
kaob nüüd silmapiiri taha
järele jään vaatama
ajan vaikselt silmad maha
on mul miskit kaotada?

See täna juba teine oli
rong, mis päikesesse viis
kuid tunne vale oli siis...
et maha jäin ma meelega.
Ja seisma jäin ma üksi siia
teised ees läksid juba
Ju polnud rongil siis aeg mind viia
ning ju ma siis ei andnud luba..

Siin vaksalis on tuttav lõhn
justkui hõljuks sireleid.
on niidet’ hoone taga põhn
ja puhub tuul nii virelev.
Istun puidust tõusutrepil,
kohvrid ühes-teises käes.
mõtlen, kas ehk jälle lepin...
ja rongist taas kord maha jään.

„Rong päikese poole on
kohe-kohe lahkumas
trepilt neli lahkub vagun,
pagas kaasa vedada“

Jällegi vist jäängi maha...
pole vahet, tuleb uus
Ei veel üldse minna taha,
olgugi, et kell lööb kuus.
Teised ammu läksid juba..
küllap mind ehk ootavad..
kuid liialt armas on see tuba..
liialt mustad aknaread.

„Päikse poole, kohe kohe,
rong nüüd lahkub, kutsume,
kõiki, kes veel jäänud maha,
kes uimased ehk sutsuke“

Ja liialt tolmune see maja..
liialt must, et minna veel...
ei taha veel, ei ole vaja
kül jõuan käia tollel teel

„Kutse rongi „Päikse poole“
astuge nüüd sisse kõik
vaatamata eale, soole
peatus ees on Koidu Põik“

Kesse üürgab üle jaama?
„peale peale, kiiruga“
kas nüüd tsirkust hakkab saama,
et siin kõik, kes tulnud jaama,
kihutavad tiiruga, nüüd vagunis’
mis viiruga...
Sinist värvi on see vagun,
viiru värv on tumepruun..

Justkui... kutsuv on see vagun
keset koiduhämarust..
Ja kuigi siinset avarust
ja vaksalit, nii vana ja musta,
ooteruumi, mis pehkind ja soe,
ning kuhu on mõnele kombeks vist kusta...
mulle.. see miski ei loe.
Sest meeldib mulle selles majas
vanas, kustud, pehkinud majas.
Räpaste aknaklaasidega majas...
Just preaguses hetkes ja päevas ja ajas.

„Kutse viimane kõlamas nüüd:
mahajääjatel endal on süü,
rong mis päikeses peatust saab teha,
lahkubki nüüd ja kohe ja täna!“

Veider sõnum kahiseb jaamas
ruupurist vanast, mis kinni on laes
vaatan üht last, kes emaga kaasas…
ning viipab mul hoogsalt… pulgakomm käes.
Rongile korraks siis heidan ma pilgu
rahvast pungil need akende read
päevaga ühes saan endasse killu…
päiksesse vagun mind peagi nüüd veab…
Sõidan ja kaugeneb minust see jaam
Pehkinud maja, trepp ja perroon…
Aknast veel viivuks pilgu välja ma saan…
ja äratab päike, mis hommiku toob

„Rongile päiksesse pileteid pole
homme taas osta neid saada on siit
Täna veel reisiks üks sihtkoht vaid tuleb
Kus vanasse vaksalis’ näitab teeviit“

K. Valge


Nujah, Säärane ta siis tuligi. Kuskilt.. Ärge küsige, kust või millest. Igatahes jah.. ma ei tea, mida keegi sellest arvab, aga mõtlesin lihtsalt, et peaks oma loomingut taas vähe avalikustama :)
Aga olge ikka head, tublid ja lahked, hoidke üksteist ja elage, rokkige ning armastage täiega.
Mina aga lähen nüüd. Nädala lõpus blogin veel, vahepeal on palju ees ootamas ;)
Kohtumiseni! ;) Küllap näeme õige pea!