Sügisõhtu viimseil tunnil, miski sees vist sosistab...

Hei - hopsti teie kõik!

Kuidas läheb? Loodan, et hästi. Minul igatahes läheb hästi ja säärasel minekul ma ka kirjutama hakkan. Viimased päevad on olnud vahvad. Mitte väga rasked, aga siiski - vahvad. Ametlikult on ka detsember juba käes.. kuigi jah.. miinuskraade lubab ilmateade alles teisipäeva ööseks ja seegi on suure kahtluse all, sest tänase päeva jooksul pole ma näinud väljas küll muud, kui vihma, vihma ja veelkord vihma.

Täna on Hugo Treffneri gümnaasiumi 128. aastapäev. Sellega seoses oli koolis ka aktus.. ja... Okei, olgem rahulikud. Niisiis - et kõik otsast peale ausalt ära rääkida pean alustama päevast, kui...
mulle jalutas koolitrepil vastu minu paralleelklassikaaslane Kadi ja küsis, et kui hästi ma kitarri mängida mõistan. Vastasin, et meloodiat väga mängida ei oska, aga akordidega tulen une pealt toime. Peale seda põgusat jutuajamist läks päev jälle vanamoodi edasi, kuid ka seda hetkeni, mil Kadi küsis MSN'is, et kas ma oleks nõus teda kitarril saatma, kui tema "Someone to fall back on"i laulab. Loomulikult olin nõus. Nüüd on see hetk, mil asjad lähevad põnevaks. Järgmistel päevadel olin peale kooli, tihti küll - koori ajast, Kadiga puhkeruumis lugu harjutamas. Lugu aga selgeks sai ja reedel oligi siis aktus, mil seda esitama pidime.


Reede hommik algas minu jaoks mõnusalt. Kooli pidin minema alles 2. tunniks, nii et sain end rahus valmis seada ja siis bussile minna. Tõsi - bussist jäin ma küll maha, aga lõpuks olin siiski koolis. Astusin koos samuti hiljaks jäänud klassiõdedega füüsika tundi sisse... ja vau... Kõik nägid tõsiselt ilusad välja. Kleidid, triiksärgid, pintsakud ja ülikonnad.. ja muidugi Treffneri sinised teklid laudade peal. Ilus vaatepilt :) Mingil hetkel algas direktori loeng. Kõik kümnendikud kogunesid saali ja istusid toolidele. Dire rääkis kellestki Karl Treffnerist, kes Austraalias elab ja HTG-d väga austab. Hea loeng oli. Kell 14.00 algas aga tõeline aktus, mis oli mõeldud eelkõige 12. klasside õpilastele, kuid oli lubatud ka teistele. Esmalt mängis mu klassivend Kaarel klaveril tõsiselt hea pala, seejärel laulis keegi Michael Bublé - "home"i, siis esinesime meie Kadiga ja tagatipuks veel Johannes Laas "Liivakella" lauldes. Aktus lõppenud, tulin ühes paralleeliga annelinna ning sealt edasi kõndisin üksi jala kodu poole... Uhh, kuidas võib ikka sadada.

Igatahes on homme ball. Treffneri 128. aastapäeva ball, mis on seekord Titanicu-teemaline. Frakki ma küll selga ei pane, aga kikilipsu ehk võibolla siiski(Aga see on võibolla!). Kes võibolla mäletab, siis käisin eelmisel aastal ka, kuid... nüüd saab ilmselt tunne nii teine olema. Ometi on ju koolimaja nii hubaseks ja koduseks saanud, kõik koridorid ja seinad ammu teada. Ehk siis - saab kindlasti väga lahe olema. :) Jääb vaid loota, et saab piisavalt tantsida.

Uhh, kuidas ma tahan juba lund. See on suisa totter, kui kõnnid mööda Tartut ringi ja igal pool on jõulukaunistused ja Raekoda näeb välja nagu muinasjutus... välja arvatud see, et lund ei ole. Tahaks suusatada.. ja kelgutada! Jah! kelgutada ma justnimelt tahakski. Ja mitte püsti jääda, kindlasti mitte püsti jääda, see oleks igav. Ja lumeinglit teha lumme, mis on pool-kogemata liiga sügav, mispeale ma tublisti lume alla vajun ja puristades sealt ruttu välja krapsan. Lumesõda jõuab nigunii pidada, selles pole kahtlustki. Aga ei tasu põdeda, lumi tuleb, tasub vaid kannatada..

Aga siin ma nüüd istun. Pimedas, arvutiekraani taga, kaelas sall ja peas kõrvaklapid. Ilus öö on, kuigi vihmane, ilus on ikkagi. Nõnda pimeduses istudes hakkad mõtlema. Tahes-tahtmata hiilivad pähe mustmiljon eri mõtet, mis kohe kuidagi ei taha ära minna. Aga võibolla see ongi hea.. võibolla ongi parem, kui nad ei lähe.. sest mis võlu oleks pimedast õhtust, kui siis omamoodi mõtted pähe ei hiiliks? Oeh.. ma olen väsinud. Kool ja kõik muu on teinud tubli tööd ja ma ootan suisa pikisilmi talvevaheaega, kargeid hommikuid ja lumehangi, mis maa enda alla matavad. Miskipärast tulevad silme ette hommikune hele valgus läbi pisikeste aknaklaaside, mis jäälilledega kaetud.. Aga piisab vaid kannatada... Veel veidi ja ongi lumi maas. Armastan talve!

Elu on elamist väärt. Väärt elamist nii hästi, kui vähegi suudad ette kujutada. Hiljuti olen hakand sellest jälle aru saama. Ja kui teile midagi näiteks teie mõtlemises ei meeldi, siis lihtsalt muutke seda, minu puhul töötas :)
Igatahes olge tublid, hoidke üksteist ja eelkõige neid, kes teile kallid on. Nautige sügise viimaseid päevi, peagi on lumi maas ja maa on valge lumega kaetud ning siis jõuate te seda heledat vaatepilti nautida küll ja küll. Heh... seda viimast muidugi... juhul, kui teile talv meeldib ;) Michael Bublé on hea... kuulake teda :) Soovitan just vanemaid tema poolt esitatud lugusid. Näiteks "Home", "Fever" või "Feeling good". Igatahes hakkan mina nüüd vaikselt magama sättima. Või noh.. kirjutama ilmselt, aga pole oluline - igatahes ära. Laen siia üles ka ühe Getter Jaani loo. Mitte, et ma teda väga kuulaks, aga selle laulu sõnum on tõesti ilus ja laul ka kena.
Ühesõnaga... kallid olete. mõni suisa armas.. Aga olge siis toredad, teie kõik :) Küllap kohtume millalgi, võibolla homme ballil? Ei tea, igatahes soovin ma teile kõigile ilusat sügise lõppu ja kaunist peatset talve saabumist.
Tsau! ;)

(Mitte, et ma teda väga kuulaks, aga selle laulu sõnum on tõesti väga ilus ja 

laul ise ka kena... mulle meeldib.

Ehk meeldib teilegi?)

Ps. Je vous aime tous!