Reaalsuskontroll

Veel enne, kui aastaring endale otsa leiab, küsivad inimesed endalt pentsiku tõsimeelsusega: mida ma see aasta hästi või halvasti tegin? Mida järgmisel paremini ja mida ehk mitte teha. Kas pole mitte naljakas, et üleüldist rahvastikku silmas pidades nii paljud just enne uut aastat sellele mõttele jõuavad? Samamoodi näiteks sõbra-ja emadepäev, kuigi jah... neil on reaalselt point. Emadel, ma mõtlen. Massipsühhoos kõlab halvasti ja "armas komme" on ehk natukene palju öeldud. Ma ei peatu sellel rohkem.

Tere päevast, Maailm! Kuidas sul läheb? Hästi? Lucky you :) Küllap läheb meil kõigil hästi, kui nii küsida. Et mitte luua enda ümber avantgardlikku mulli, kus kõiki sõnu peab mingi imeliku kahtluse ja muukraudse pilguga vaatama, siis meenutan ma väheke seda aega, mil ma viimati blogisin. Aasta oli siis 2012. Blogger ütleb, et 27. november. Keskkool, natukene hirmu tuleviku ees, ent muus osas mõnus rollin'. Sinisilmsus on noortele omane, lootus ja selle kerge kaotamine samamoodi. EMTAsse ma ei saanud, olen selle üle määratuma tänulik, to be honest. Too oleks ikka päris nukker olnud, kui ma nõnda rohelisena oleksin pidanud lavastajate halastamatu sepavasara alla asetuma. Ajalugu on palju vahvam - veel tänagi tõin endale raamatuid juurde, et sessi ajaks enam-vähem intelligentne välja näha. Luulet ma enam ei kirjuta. Pole enam, kelle pärast kirjutada, ega pole ka tahtmist. Enese hüvanguks on ka nagu natuke... loll või nii. Nagu mingi ooperifantoom, omas kibestumuses ja minevikumälestuses, tuleks ainult keegi, kes kaasa tunneks. Pole vaja.

Ma igatsen kirjutamist, though. Kooli kõrvalt on raske leida endale mingisugust stiimulit, mis ütleks, et oleks hea, kui ikkagi midagi kirjutaks. Kirjandusvõistlused käsitlevad pea-asjalikult romaane, küllap seepärast, et neil oleks natukenegi lihtsam osalejate arvu piirata. Lugege "Olemise talumatut kergust," torkas pähe preagu.

Teksti hektilisuse kiuste pean paremaks mitte väga pikalt kirjutada. Nagu ikka sellised kahe-aasta-ja-peaaegu-ühe-kuu-tagused kirjad on. Sulle tuletatakse meelde, et keegi on elus, et ta on enam-vähem sarnase välimusega ja et tal läheb alati hästi. Kui halvasti läheb, siis ei kirjutata. Arusaadav, miks.Väike saavutus jälle enda jaoks kirjas, muud ju polegi vaja. Te olete mulle ikkagi väga olulised, teie kõik. Teie, kes te näete mind ja ära tunnete. Ja teie, kes te mind tegelikult ära ei tunne, pigem nagu viisakusest noogutate või nii. Või teie, kes te mind ammugi tunnete, aga lihtsalt ei näe. Teie olete veel eriti olulised. Nojah - melanhoolsus või käegalöömine, ise otsustad. Ma oleksin ka sulle välja teinud, välja viinud ja parem olnud. Sa ei küsinud mult kunagi. Ma vihkan uusaastapidustusi.