Hei!
Vat täna oli hea päev. Leidsin vist hea tuju valemi - ole jamas, ole pigis, ole kaksi või üksinda, peamine, et igav ei oleks. Täna käisid ilmselt paljudki teist Tartu Maratonil. Mina nii kõva mees ei olnud ja piirdusin vaid Vooremäele minekuga. Esiti polnud plaanis sedagi teha, aga et ma viimasel ajal uskuma olen hakanud, et ema ka õiget juttu võib rääkida, läksin siiski.
Ja oii, mis mulle omaks sai :D Esiteks pean mainima, et ma olen üks kuradi lollilt kindel inimene. Juba esimeses kurvis tundsin, et midagi välja tuli, hakkasin aina uhkemaid uisusamme tegema... ja sealsamas mu uhkus ka tasutud sai :D Täiesti lageda maa peal.. Mauhhti maha. Okei, üksikasjalikult vast tervet 8,2-te kilomeetrit kirjeldama ei hakka, kuid ometi pean ära mainima, kui lahe see kõik oli. Näha silti "! SUUR LANGUS !", vaadata alla ja näha seal nii 10-15 meetri sügavust orgu, meeletut närvikõdi tundes astuda sissesõidetud suusarajale ja siis alla tuhiseda. Alla jõuda ja mõelda: "Deem, see oli vinge!"
Tõsi, juhtus ka kordi, kui suurel hool mäest laskuine lõppes kas suusaraja lõppemise või veel hullem - selle algamise tõttu. Järgneb umbes 5 meetrit sõitu 1l suusal, nii 2 meetrit õhulendu ja nii 7 meetrit hõõrdumist maaga. Esimene mõte kukkudes. Mitte, et selleks oleks "olen ma veel elus?" või "jäi kõik ikka terveks?", vaid "TÜRA mul oli nii hea vunk sees!!!"
Nujah, igatahes, suusatada on lahe. Olgugi, et maratonil ei käinud, aga linnukese sain kirja siiski. Peale suusatamist käisime maalgi tiiru. Auto pidime küll umbes kilomeetri kaugusele jätma, aga nuh.. meil olid suusad :D täiega ilus... poleks koolikohustust, ma võtaks hea meelega inimesed punti ja läheks sinna. Aga nuh :) Ulme.
Vahepeal ei ole just palju tavalisest erinevat juhtunud. Täiskuu oli vahepeal, und rikkus veidi... Tuuletaldadesse pole ammu kirjutand. Luban, et teen seda kunagi, aga millal, seda ma ei oska öelda. Oeh, ma ei oska millestki rääkida. Treffi/TDL-i/muu kooli küsimus kerkib ikka aina enam pinnale. Aga noh, savi - vaatab :)
Tunne on juba täiega nagu vaheaeg. Koolis pole ammu käinud, külmapühadel ei ole lõppu. Täitsa lahe on nii, kuni mõistad, et iga puudutud tund tuleb iseseisvalt järgi õppida. Njah...
Ühes Gerda blogi 7000 vaatamisega, tuli meelde ka enese peagi 4000 täis saav number. :D Egoistlik mõtlemine, edev, aga nuh - selline ma ju olengi, niiet klikake ikka mitu korda, äkki olen vahepeal kirjavigu parandand.
Loomevaimu mul vist enam pole. Või noh.. veidi.. Mitte nii, kuis arvasin seda varem olevat, aga hää küll, mis tast ikka.
Talv on jätkuvalt kaunis :) Täna suusarajal nägin seda kohe eriti. Terve metsaalune sillerdas puudelt langevatest lumeliblikatest. Oeh... Kaunis! Eriti nüüd, kui lund ei saja ja külmakraade on ikka mõnusalt. Pole midagi mõnusamat, kui tulla krõbedast külmast, teha endale tee, tõmmata villased sokid jalga, pugeda teki sisse ja teed juua.. ülimõnus :) (Nujah, tõsi - see kestab vaid ajani, kui tee otsa saab, peale seda tundub tegevust korrata üsna tüütu :D)
Ma armastan psühholoogiat! Lihtsalt pean ära mainima. See umbkaudne teadus inimese aju sisemisest tegevusest on paeluvaim asi, mis antud hetkel välja suudan mõelda (okei, vb mõni tüdruk, aga noh, see ei lähe arvesse). Tavaliselt ma end just tihti raamatut lugemas ei leia, aga kui asi puudutab psühholoogiat, loen ma himuga. Päris crazy, mis? :)
Oeh, aga ongi öeldud saanud kõik, mis meelel, südames ja keelel oli :) Tundub, nagu tahaks luuletada, aga ilmselt vaid tuju on hea :D Peaks vist taas tavatoimetuste juurde minema, ehk veidi õppimagi.. eks näis. Praegu on küll nii hea olla, et eriti õppida kül mahti ei ole. Aga see selleks :) Kell on 18:09 ja mina hakkan lõpetama. Suusatamine on lahe, kes ei viitsi minna, sundige ennast, see on vahva. Mis iganes te teete, olge aga ikka head ja lahked üksteise vastu, ka nende vastu, kes teid võibolla ei salli. Ärge iial heitke meelt - maailm on siiski ilus koht :)
Long story short :D - Elage, rokkige ja armastage. Täiega!
Ps. Je vous aime tous!(ma armastan teid kõiki!)
No comments:
Post a Comment