Kurat, kas siin teatris üldse miski tõeline on!?

Tere õhtust, teie kõik! :)

Kui keegi pealkirja tõttu veidikene segaduses on, siis lihtsalt lugege edasi. Ei tabanud mind armuvalu ega reetnud mind parim sõber, asi on sootuks teistsugune :)
Ei olnud täna päev nii sootuks eriline, kui võibolla eeldada oleks võinud. Tegelikult oli asi üsnagi tavaline. Lihtsalt, antud hetkel on minus emotsioon, mis ei lase mul kuidagi seda enesesse jätta ja nii ma klõbistangi kiirelt oma teksti, et veidigi enese emotsioonile rakendust leida.

Mis siis täna toimus? Kõigepealt muidugi kool :) Oli kooli aastapäeva proov, mistõttu ma hommikul 2 kaabut kaasa võtsin. Huvijuht palus, et ma Silverile(oma klassivennale) 1te laenaks. Aga et mul oli 2 eri lõike ja värviga kaabut, võtsin mõlemad, et Silver saaks ise otsustada.
Üsnagi soliidne tunne oli kooli minna. Mantel seljas, kaabu peas, teine kaabu käes ja vasem käsi põues. Vahva :)

Nujah, koolis oli küll kõik tavalisemast tavalisem. Asjale lisas vürtsi ka see, et muusika tund, mis tavaliselt toob kaasa laulmist, mis omakorda rõõmu toob, oli seekord sootuks igavam. Iseseisev töö, mingi tööleht, pff... tõsiselt nõme.
Mis aga ei ole tegelikult üldse see, miks ma kirjutama hakkasin. Tegelikult on see kõik üsnagi teisejärguline, kui võrrelda sellega, mis päeva jooksul veel toimus.

Nimelt helistas mulle peale kooli Kristjan, kes rääkis 1st kontrolletendusest. "Härra Amilcar" oli tüki nimi ja toimuma pidi see Vanemuise suures majas. Muidugi olin huvitatud, ning koju jõudes olin suisa nõnda põnevil, et üle pika aja end jälle strateegiamängude võlu läbi rahustasin.
Kuid aeg läks ruttu ja peagi olingi mina bussi peal, siis Vanemuise ees ja siis saalis. Vestlesin Kristjaniga, vaatasin saalis ringi... ärev tunne. Tahaks isegi kunagi neil laudadel näidelda. Aga, igatahes: Etendus algaski.
Põhimõtteliselt rääkis etendus ühest mehest, kes leiab tänavalt 3 inimest. 1 töötu, 1 ajalehemüüjaplika ja ühe näitlejanna, kellel tööd aga hetkel ei ole. Mees ise on miljonär. Ta hakkab looma inimestega nn "oma perekonda". Ta loob naise rolli, tütre ja parima sõbra. Asi töötab vaid seetõttu, et mees maksab inimestele 10 000 eurot kuus. Seal hakkavad aga asjad vaikselt hapuks minema ja lõpuks seisabki kõik suure küsimuse ees: "Mis on tõde? Kas uskuda? Mis on tõeline ja kas sa suudad armastada, või on see vaid hästilavastatud mäng?" Jah.. siit ka mu pealkiri. Tohutult hea etendus. Kel vähegi mahti ja raha on vaatama minna, siis kindlasti minge!

Aga mina olon selle nüüd ära näinud ja tulin koju. Kui preagu mõelda... Treffneri vestlusel küsiti, kas ma ise teatrikülastaja ka olen ja kui tihe. Noh, muidugi polnud ma ammu teatris käinud.. Oleks ma vaid teadnud... Vähem, kui 24 tundi hiljem lähen Vanemuisesse etendust vaatama. Aga noh, minevikku ei saa meist keegi muuta. See on juba paratamatus :)
Eks ikka aina enam kerkivad kahtlused ja mõtted, et: "Pagan, miks ma nii ütlesin, preagu suudaks ma juba nii hästi sellele vastata", aga mul ei jää üle muud, kui oodata, palvetada ja loota, et ma siiski saan sinna sisse.

Oeh... Ühe õhtuga nii palju toredaid emotsioone. Võimas :) Teile aga, soovitan kindlasti - minge "Härra Amilcar"'i vaatama. See on väärt lavastus :) ISe aga hakkan homseks ette valmistuma. TDL'i kooli aastapäeva kontserte on sedapuhku suisa 2 ja olgugi, et minu roll seal on tühine, olen siiski veidi elevil. Teie aga olge tublid, hoolige ja nagu ikka, teate isegi, mida ma öelda tahan :D Kallid olete, teie kõik, hoidke üksteist. Ja noh... mis siis muud, kui elage, rokkige ja armastage. Ja mis peamine - TÄIEGA! Kohtumiseni! ;)

Ps. Je vous aime tous!